Kui keegi minu käest küsib, mis mu lemmikmängud on, siis ma vastan tavaliselt kõhklemata Final Fantasy Tactics ja Twisted Metal 2. Final Fantasy sarja peaksid kõik mängurid teadma ja selle ülipopulaarse rollimängusarja strateegiline kõrvalosa Final Fantasy Tactics oli minu teine Final Fantasy sarja mäng, mille ma läbi tegin. Esimene oli FF VII ja siis peale Tacticsit hakkasin ka teisi riburadapidi läbi mängima.
Kuidagi jõudis aeg PlayStation 2ni ja aastal 2006 ilmus sinna sarja kaheteistkümnes osa, mis minust mingil seletamatul põhjusel lihtsalt mööda läks. Mängisin seda tollal vist kokku ainult 4-5 tundi. Oli ju haip olnud kõva, mäng kriitikute väitel hea ja leidis aset isegi samas Ivalice’i maailmas, kus ka minu lemmik Tactics. Igatahes jäi ta mul põhimõtteliselt mängimata, kuid nüüd, 11 aastat hiljem hoolitseb Square Enix selle eest, et Final Fantasy XII uuesti mängurite jaoks kaardil oleks. Nimelt ilmus PlayStation 4 konsoolil selle remaster Final Fantasy XII: The Zodiac Age.
Mängijate jaoks tähendab see seda, et võeti vana mäng, kõpitseti graafikat, parandati mängitavust ja täiustati muusikat. Graafika poolt on pakkuda kõrgemad resolutsioonid ja detailsemad tegelased. Helipoolel väidetavalt lindistati terve muusikaline taust uuesti ning lisati ka mõned uued lood. Uue ja vana muusika vahel saab menüüvalikuga oma soovi järgi vahetada. Mängus endas muudeti tegelaste ametite ja litsentside süsteemi, kuid sellest juba allpool täpsemalt.
The Zodiac Age’i täiendustena on kindlasti väärt mainimist ka mängu enda käiku parandavad/muutvad uuendused. Nimelt saab lihtsalt L1-nuppu klõpsates mängu kiirendada ja igasugu pudruvastaste vastu kaklemised ning kogemuspunktide korjamised topelttempoga kaelast ära. Kui peaksidki hätta jääma ja keset suuremat koobastikku oma otsa leidma, tuleb appi automaatne salvestus, mis laseb sul mängu jätkata viimase kaardivahetuse koha pealt. Varem pidid olukorraga leppima ja viimase käsitsi salvestatud mängu laadima.
Kuigi mainisin, et Final Fantasy Tactics ja FF XII sündmused leiavad aset samas maailmas, on nende mängude ajavahe meeletu. Nimelt toimub FF XII tegevus nii 1200 aastat varem kui Tacticsi oma ja selle aja jooksul on jõudnud miskit põhjalikult untsu minna (mis täpselt, jätame mängijate endi avastada) ning kui Tacticsi Ivalice on mandunud ning meenutab pigem pimedat keskaega, siis FF XII maailm on värvikirev ja kärarikas paik, kus taevas vuhisevad õhulaevad ning hoonetel on kõrgtehnoloogilised turvasüsteemid ja isegi elekter.
Lugu saab alguse sellest, kui nooruke orb Vaan igatseb saada taevalaotustes kihutavaks õhulaevapiraadiks, kuid kahjuks peab ta koos oma sõbranna Peneloga tegema tööotsi oma eestkostjale, kohalikule ärimehele Migelole. Erinevate asjaolude kokku langemisel ristuvad noorukite teed peagi ehtsa piraadi Balthieriga ning koos mässitakse nad sündmuste keerisesse, kus päästetakse printsesse, lõhutakse laevastikke ja raputatakse kogu Ivalice’i maailma alustalasid. Seega ühele Final Fantasyle omaselt väga grandioosne lugu.
Tacticsi ja FF XII lood on selles mõttes kaasahaaravad, et nad hõlmavad keerukaid poliitilisi ja usulisi liite ning mahhinatsioone. Näidatakse väga selgelt, et tavainimesel pole aimugi, millega võimuladvik nende eest varjatult tegeleb ja mis vahendeid kasutades oma eesmärkideni jõuab. Ma poleks kunagi uskunud, et poliitiline võimuvõitlus on mängu süžeena põnev, kuid võta näpust.
Põhjuseks miks FF XII oli omal ajal uus ja huvitav (või tüütu ja segadusttekitav), oli võitlussüsteem. Varasemad Final Fantasy mängud olid kasutanud süsteemi, kus vastaseid enne nendega kaklemist näha polnud (random battle) ning tegelased seisid lahinguväljal reas ja mängija planeeris nende tegevusi vastavalt tegevusnäidiku täitumisele (Active Time Battle). FF XII saatis kõik selle kukele ning mängijat tervitas tohutu suur MMORPG-lik maailm, kus elutsesid ka erinevad koletised ning said ise vaadata, kas üritada vastastest mööda joosta või neile kallale tormata. Samuti ei püsinud tegelased enam ridades, vaid jalutasid, keerutasid ja vibutasid oma relvi täiesti iseseisvalt, tänu Gambit-süsteemile.
Gambitid lasevad paika panna tegelaste tegutsemiskava, mis tähendab sisuliselt seda, et sa otsekui õpetaks mängu iseennast mängima. Valida saab erinevate muutujate, sihtmärkide ja tegevuste vahel, näiteks saad oma mõõgamehele panna eesmärgiks joosta otsekohe tugevaima vastase kallale, kuid kui mõõgamehe enda elud peaksid langema alla 50%, kasutab ta koheselt ravimist. Maagi saab suunata kasutama just seda maagiat, mille vastu vastased nõrgad on. Süsteem on üllatavalt mitmekülgne ja sujuv, kui see lõpuks lahti hammustada. Keegi ei keela ka ise tegelasi üle võtta ja nende tegevusi juhtida, kuid see võtab lihtsalt rohkem aega.
Kui vanas FF XIIs said kõik tegelased omadusi napsata ühelt suurelt „malelaualt“ (license board), siis nüüd tuleb kõigepealt valida amet ja siis avaneb just sellele ametile vastav laud. Iga ostetav omaduseruut annab mingi oskuse/asja kasutusõiguse ning avab omakorda kõrvalasuvad ruudud. Nii tulevad sinu tegelased rohkem isikupärased ja erinevad, sest ajapikku avastad rohkem ja rohkem tõhusaid kombinatsioone, keda koos lahinguväljale saata. Valitud ametit enam vahetada ei saa, kuid mängu käigus saad lisaks valida veel teise ameti, mille omadusi kasutada.
Final Fantasy XII: The Zodiac Age on nagu raamat. Kui lugu sulle meeldib ja sa hoolikalt loed/mängid, haarab see sind endasse ja pakub kuni lõpuni mõnusat närvikõdi. Kui otsid aga kiiret meelelahutust, siis tunduvad tegelased liiga mittemidagiütlevad ja lugu kuidagi nendest kaugel olev.
Mäng on hea, võimalusi oma tegelaste arendamiseks on tohutult ja korduvad läbimängimiskorrad saab teha hoopis teistmoodi kui esialgu. Samas ei ole FF XII nii hollywoodilik kui Witcheri sari või Mass Effecti algne triloogia, kuid rollimängusõpradel tasuks sellele uusversioonile vähemalt pilk peale heita. Vanast versioonist on ta kindlasti parem. Võitlusüsteem on huvitav ja sellega kaasnev nokitsemine ning erinevate Gambitite sättimine on põnev.
Kui jaksad FF XII pakutavasse maailma süveneda, on ta rollimängusõpradele väga hea ajaviide. Tavamänguritel, kes mõtlevad, et tahaks ka mõnda RPGd PS4l mängida, soovitaks puhuda tolm PS3 pealt ära, alustada mõnest varasemast Final Fantasyst ja siis proovida hambaid FF XII: The Zodiac Age’i kallal.
| Platvorm(id): PS4 Ilmus: 11. juuli 2017 Arendaja: Square Enix Väljaandja: Square Enix Ülevaade tehtud: PS4 Pro |
 |
Mängu saab osta siit:
