Marvel Ultimate Alliance 3: The Black Order – nuhtlus nimega Thanos

Igavikukivid on vist Marveli koomiksimaailma kõige halvemini varjatud massihävitusrelv, sest nendega on alatasa mingi jama. Võib-olla on nad lihtsalt hea lihtne vidin, millega kogu reaalsus ja universum taas kord surmaohtu saata? Miks ma selle üle heietan? Sest just nimelt igavikukivid on ka selleks palavaks pudruks, mille ümber käib tants uusimas Nintendo Switchi eksklusiivmängus „Marvel Ultimate Alliance 3: The Black Order“.

Kui te mõtlete, et oot-oot, mängu nimes on number kolm, aga ma otseselt ei mäleta selle eelmisi osi, siis pole midagi imestada, sest seeria esimene ja teine mäng ilmusid vastavalt 2006. ja 2009. aastal. Tegu oli märulimängudega, mis andsid mängijate käsutusse neljaliikmelise Marveli superkangelaste ja/või –kurjamite meeskonna, kellega sai siis kas üksi või sõpradega pahadele pasunasse anda. Erandiks ei ole ka pärast kümmet aastat ootamist ilmunud kolmas osa. Taas kord on mängija käsutuses üle 30 ülivõimetega olendi (põhimängus on neid 36 ning tasulise lisapaketi raames tuleb tegelasi veel juurdegi), kelle hulgast tuleb endale sobiv meeskond kokku sobitada.

Lugu saab alguse Galaktika Valvurite seltsis, kui Peter Quill, Gamora, Drax, Rocket ja Groot oma laevaga poolkogemata Igavikukivide ning neid jahtivate kurjamite otsa koperdavad ja kivid taaskord poolkogemata Maale laiali pilluvad. Siit läheb lahti tervet Marveli koomiksimaailma läbiv klaperjaht, kus ekraanile vupsab üksteise järel aina rohkem ja rohkem tuttavaid ning vähem tuttavaid kangelasi/kurjameid. Külas käiakse nii Tasujatel, X-Meestel kui ka võib-olla avalikkuse silmis vähem tuntud Netflixi seriaalides figureerinud Kaitsjatel ja üritatakse erinevate pahalaste käest Igavikukive enne Thanose Black Orderi nime kandva isikliku löögirusika kohale jõudmist võimalikult valutult kätte saada.

„Valutult“ all pean ma silmas otse loomulikult seda, et nad maailma tükkideks ei rebiks, mitte seda, et nad rusikate, sabade ja sarvedega molli ei saaks. Nimelt on „Marvel Ultimate Alliance 3“ märulrollikas, mis meenutab oma ülesehituselt “Diablo” ja “Gauntleti” segu. Sinu neljaliikmeline meeskond liigub läbi küllaltki lineaarsete tasemete (ausalt ka, „peidetud“ kastid ja asjad on tee pealt reaalselt kolme sammu kaugusel) ja annab molli kõigele, kelle pea kohale eluriba ilmub.

Võitlussüsteem on lihtsakoeline. Igal tegelasel on nõrk rünnak, mis tekitab nuppu klõpsides löögiseeria, tugev löök, mis aitab vastaste kaitsest paremini läbi murda, neli mängu jooksul kasutamiseks avanevat erivõimet, mida saab piisava energia olemasolul aktiveerida ning aegamööda täituv Extreme-rünnak, mis täidab terve ekraani eriefektidega ja paneb mängu kaadrisageduse mõnikord piltlikult öeldes õhku ahmima. Põhiliseks katsumuseks ongi erivõimete kasutamise äraõppimine, sest neid saab kombineerida ka sobiva partneri rünnakutega (ehk Synergy-rünnakud). Selleks tuleb all hoida ZR nuppu, mis näitab, millise tegelasega mis rünnak kokku sobib ja kui mõlemal kangelasel on piisavalt energiat, saab rünnakute efekte kombineerida. Süsteem on lihtne, aga vajab näiteks pere pisematele või mänguga mitte sina peal olevatele sõpradele natuke selgitamist.

Miks nii paljusid rünnakuid vaja on? Nimelt on tavavastased selline pudru, kes kukuvad pikali esimese kolme löögi peale. Kangematel meestel ja iga viie minuti tagant vastu tulevatel bossidel on aga lisaks eludele ka Stagger-triip, mida saab kahandada ainult tugevate rünnakute või seda triipu piisavalt hästi mõjutavate erivõimetega. Kui see on nulli pekstud, on vastane sekundiks-kaheks liikumisvõimetu, mille jooksul peaksid suutma aktiveerida mõne Synergy-rünnaku. Kui see õnnestub, on vastane oimetu ehk Stunned ning kogu kahju, mis talle selle aja jooksul tehakse, on hulga tõhusam. See süsteem tasub kindlasti ära õppida, sest mina nimelt ei pööranud asjale tähelepanu kuni ühe kindla maailmani, kus mängu raskusaste tegi kerge hüppe ja bossid ei tahtnudki enam niisama külili visata.

Kogu selle võitlussüsteemi all peidab ennast mitu kihti tegelasi parandavaid andmeid. Mängu jooksul antakse sulle vastaste lömastamise, tasemete läbimise ja kastide purustamise eest autasuks raha ja mitmeid omadusekerasid, mida erinevates ja esmapilgul ära peidetud menüüdes oma kamba täiustamiseks kasutada saab.

Esiteks on sul kogu meeskonda mõjutavate omaduste väljak, kust saab tükkhaaval osta juurde rünnaku- ja kaitsejõudu ning kaitset erinevaid elemente kasutavate rünnakute eest, teiseks on igal tegelasel oma neli omadust, mida saab samuti mängu jooksul tõhusamaks muuta ja kolmandaks on eraldi ISO-8ks kutsutavad kristallid, mida kangelastele külge pookida ning mida ka veel eraldi täiustada saab. Ahjaa, ja neljandaks on kõikidel tegelastel oma rühm või siis kuuluvus ning kõik sama kuuluvusega tegelased saavad nende kampa lisamisel boonust. Soovijatel siin putitamist jagub, kuid mina ise näiteks kõigele sellele suuremat tähelepanu ei pööranudki, sest uuendused on enamasti stiilis „sinu rünnakud on nüüd 3,6 protsendi asemel 5 protsenti tugevamad“ ja mängus ei olnud mul vahet, kas minu tuhandetesse ulatuva rünnaku number lõppeb 40 või 90ga.

Kuigi tegelasi on palju, kujuneb sul loo läbimise jooksul ikkagi välja oma kindel tiim, sest iga kangelane, kes sinuga liitub, on just vastavale tasemele sobival… tasemel. Kogemuspunkte koguvad ainult need, kes aktiivselt kaklemas käivad ja pingil istujad ongi lihtsalt nõrgukesed. Õnneks jagatakse üsna heldelt ka kogemuspunktikuubikuid, millega saab paar tegelast peaaegu adekvaatsele tasemele upitada, kuid minu kogemuse põhjal on lugu läbides tunduvalt tõhusam jääda truuks mõnele kindlale tegelasele, eriti, kui leiad sellise meeskonna, kelle Synergy kõige rohkem ning kiiremini kahju tekitab köhh Hulk köhh. Isiklikult meeldisid mulle tegelaste kirjeldamiseks kasutatud lühilaused, kuid enamasti on need ekraanil nii lühikest aega, et ma ei jõudnud paremate palade puhul isegi Switchi ekraanipildi tegemise nuppu vajutada.

Kui mängu tehnilist poolt vaagida, siis jäi mulle esmajoones silma see, kui erinev näeb mäng välja dokis ja käsikonsoolis mängides. Käsikonsoolis on kõikide tegelaste piirjooned kohutavalt sakilised ja karvased, umbes nagu „Xenoblade Chronicles 2“ puhul, kellele see mäng tuttav on. Dokis mängides on sakilisust küll märgata, aga mängu resolutsioon paraneb märgatavalt. Kaadrisagedus suudab enam-vähem 30 kaadrit sekundis tuksuda, kuid nagu ma ka eespool mainisin, kui neli tegelast korraga oma Extreme-rünnakuid teevad, saab kaadrisagedus mõlemal puhul hoobi. Heli poole pealt pole ühtegi halba sõna öelda ja häälenäitlejad annavad endast parima, et filmidest-mängudest tuntud tämbreid järele aimata. Ämblikmehe häält teeb aga ka selles mängus PlayStation 4 „Marvel’s Spider-Manist“ tuttavaks saanud Yuri Lowenthal.

Mitmekesi mängimine töötab suurepäraselt ja sama konsooli taga saab joy-coni või Pro Controlleri pihku haarata neli inimest. Netimängus kasutab iga mängija enda mängust pärit tegelast ja kogutud kogemuspunktid salvestatakse kenasti just sinu mängu. Kogemuse eluiga aitavad parandada Infinity Trialid, mis on raskusastme järgi gruppidesse jagatud ülesanded, milles tuleb erinevate muutujatega vürtsitatult läbida kas juba mängus kogetud stsenaariume või spetsiaalselt Infinity Trialite jaoks kokku pandud bossivõitluseid. Näiteks ühes kähmluses Doc Ockiga teevad talle viga ainult Synergy-rünnakud, teises võitluses tiksub aga kell armutult maha ja iga vastase maatasa tümitamine paneb sinna sekundeid juurde. Trialite eduka sooritamise eest on autasuks tegelaste teistsugused kostüümivärvid ning ka mõned tegelased, keda loo käigus lahti ei saa. Ainuke tilk tõrva meepotis on asjaolu, et igal ülesandel on oma tase ja mõnel puhul tuleb kasutada ühte kindlat tegelast. Kui see tegelane sul aga liiga nõrk on, pole sul lootustki antud ülesannet edukalt sooritada ja sa pead enne teda tugevamaks upitama.

Mängu alustades on saadaval raskusastmed Friendly ja Mighty. Mina otsustasin kohe Mighty kasuks ja võib öelda, et kui olete varem selliseid märulimänge mänginud, ei teki teil mängu läbimisega suuremaid probleeme. Võib-olla paar bossi on sellised, mis vajavad tegelaste taseme Infinity Trialite abil kõrgemale upitamist. Kui aga Mightyga lõpuboss maha notitud sai, avaneb ka kolmas raskusaste Superior, millega eelnevat salvestust jätkates jääb alles kogu teie seikluse jooksul kogutud kangelaste ning täiustuste varasalv. Superior pakub juba suuremat väljakutset, eriti, kui otsustate kasutada mõnda mitte eelnevalt lõppmängus karastunud tegelast. Tasuks raskema rähklemise eest on uued Trialid, kostüümivärvid ja lisapildid mängu kunstigaleriisse. Kahjuks ei ole ma kusagil mängu sees täheldanud päris uusi ja erinevaid kostüüme, aga kuna Deadpoolil on allalaetava paketiga kaasas kokakostüüm, siis ma usun, et ega teisedki ilma jää.

„Marvel Ultimate Alliance 3: The Black Order“ on suurepärane koomiksifänni kompott, kus igal sammul on mõni tuttavam või vähem tuttavam tegelane, tegevuspaik, tsitaat, vihje või vastaste kombinatsioon. Kui olete vähegi koomiksimaailmaga tuttav, on tõenäoliselt terve mängu läbimise ajal teie näol lai naeratus. Kui tunnete ainult Ämblikmeest ja Raudmeest, pole ka hullu, sest kireva pealispinna all peidab ennast üks hea ja mitut mängijat toetav märul, millest leiab mõnele tehnilisele möödapanekule vaatamata meelelahutust päris pikaks ajaks.

Lapsevanematele: koomiksimäng nagu koomiksimäng ikka. Kurjameid lüüakse näkku, makku ja ka kubemesse, aga verd ei lenda ja jäsemeid ei eemaldata. Kui mängija on allikaks olevat materjali lugenud-vaadanud, võite julgelt mängu pihku anda ja ka ise puldi haarata.