Nintendo Switch Lite – väike, aga tubli

0
673

Nintendo Switch vallutas 2017. aasta alguses kulutulena terve videomängude maailma. Pisike hübriidkonsool ühendas tavalise konsooli kaasaskantava mängumasinaga ja lubas mängu jooksvalt ka ühest kasutusviisist teise minnes jätkata. Ehk kui ema/elukaaslane/pereliige kamandama tuli, et mida sa toas passid, mine parem õue, sai Nintendo Switchi rahulikult talle mõeldud dokist välja võtta ja sellega liikuda, kuhu iganes vaja. Tundub, et hübriidkonsooli kasuks otsustamine oli hea valik.

Nintendol on kombeks oma konsoole mõne aasta jooksul täiustada ja neist uusi versioone välja lasta ning veidi rohkem kui kaks aastat pärast ilmumist on ka Switch oma esimesed uuendused saanud. Tavaline Nintendo Switch sai energiasäästlikuma sisemuse ja pakub nüüd märksa paremat aku kestvust ning Nintendo Switch Lite, mida me käesolevas arvustuses käsitleme, viskas teleka külge ühendamise kus seda ja teist ning pakub kasutajatele ainult pihukonsoolikogemust.

Nintendo Switch Lite on originaal Switchiga võrreldes märksa pisem ja voolujoonelisem. Kui paksus jäi muutumatuks, on sentimeetri võrra kärbitud tema kõrgust ning kolme sentimeetri võrra pikkust. Tänu sellele on Switch Lite’i ekraan pisem, nii umbes tavalise nutitelefoni ekraani suurune, kuid 5,5 tolline ekraan tundub vägagi ergas ja terava pildiga. Seoses pisema ekraaniga on muutunud osade mängude puhul teksti loetavus, näiteks „The Legend of Zelda: Breath of the Wildi“ puhul tuli kohati silmi pingutada.

Voolujoonelisus tuleneb ennekõike asjaolust, et Switch Lite’il ei ole enam küljest ära võetavaid joy-con pulte, vaid kenad valged nupud on konsooli enda küljes. Juhtkangid tunduvad olevat sama suured ja, kuigi siin võib tegu olla platseebo-efektiga, tundusid nad mulle grammi võrra pehmemad ja paremad. Nupud aga jätsid minu jaoks soovida. Vana Switchi nuppude sile plastik on asendunud kõvema ja klõbisevama odava muljega plastmassiga ning ka L ning R nupud on pisemad ja minu suurtele näppudele veidi raskemad tabada. ZL ja ZR nupud seevastu on tunduvalt mõnusamad vajutada.

Mulle meeldis Switch Lite’i enda materjal, mis ei tundu nii palju käerasva ja näpujälgi koguvat kui tavalise Switchi puhul. Suurim erinevus on aga see, et kuna ära võetavaid joy-cone enam pole, sai Nintendo konsooli vasakule küljele nuppude asemele panna vana hea digitaalse juhtristi ehk d-padi. See muudab näiteks NESi ning SNESi mängude ja minu jaoks ka näiteks „New Super Mario Brothersi“ mängimise tunduvalt mugavamaks, kuid kuna juhtrist on küllaltki tilluke, polnud temast näiteks „Ultra Street Fighter II“ mängides eriti tolku, kuna suur pöial seal peal täpseid liigutusi teha ei saa.

Muu kasutatavuse koha pealt on kadunud HD-värin ja infrapunasensor, seega kuna Switch Lite toetab ainult neid mänge, mida saab pihukonsooli-Switchis mängida, on antud vahendeid nõudvad mängud kasutuskõlbmatud. Selliste mängude nimekiri pole aga eriti suur. Kui nende järgi suur vajadus tekib või soovite mõnda mängu sõbraga koos mängida („Mario Kart 8 DX“ on tavalise Switchiga pikamaa-ühistranspordis päris mitme pinginaabriga hitiks osutunud), siis saab Switch Lite’i külge ühendada ka joy-cone, kuid see on kulukas lõbu, sest lisaks eraldi joy-conidele peate ostma ka mingi viisi nende laadimiseks, kuna konsooli külge puldid ju enam ei käi. Ahjaa, kuidagi peate Lite’i sel juhul ka püsti seisma sobitama, sest originaal Switchi taga olev tugijalg on samuti disaini ohvriks langenud. Teleri külge Switch Lite’i panna ei saa, sest esiteks ei mahu ta dokki, kui te selle ka eraldi ostaksite ning teiseks on teleriühenduse toetus konsoolist sootuks eemaldatud.

Olles tavalist Switchi alates tema ilmumisest saadik omanud ja olles konsooli hübriidfunktsiooni igapäevane sage kasutaja, eelistan isiklikult just nimelt Switch Lite’i suuremat venda. Suuruse ja kaalu vahe ei ole teab mis arvestatav, sest ilma kotita te teda vaevalt tasku-kotti viskate (ja kui viskate, siis häbi-häbi) ning koti sees peate talle oma pagasis nagunii eraldi ruumi leidma.

Küll aga on Switch Lite suurepärane lahendus nendele, kes juba enne konsooli soetamist teavad, et ei hakka seda kodus teleri ees mängima. Konsool näeb suurepärane välja ja mängib oma kaasaskantavuse juures ära peaaegu kõik Switchi mängud (Just Dance ja Super Mario Party on kaks, mis laiemalt levinumatest kohe pähe turgatasid, mis toetatud ei ole. Nintendo Labost tuleb samuti suu puhtaks pühkida).

AGA… kõige eredamalt lööb Nintendo Switch Lite särama tavalise Switchi „lisaseadmena“. Switch Lite on ideaalne majapidamise teine Switch, kuna Nintendo Online’i olemasolul on salvestuste üle kandmine serveri teel ülilihtne ja kaks Switchi suudavad kenasti omavahel kohtvõrgus mängida. Nii saab suurem Switch täita koduse/koosviibimistel kasutatava konsooli rolli ja Switch Lite on see, mis teiega rõõmsalt kontorisse/igavasse matemaatikatundi kaasa rändab. Kui te otsite endale käsikonsooli ega hooli telerisse ühendamise või mitmekesi mängimise võimalustest, on Switch Lite nii tavalisest Switchist kui ka Nintendo 3DSist/2DSist kasutusmugavuse poolest peajagu üle.

Lapsevanematele: Nintendo Switch Lite on suurepärane käsikonsool. Ta maksab Eesti Euronicsi kauplustes umbes 249 eurot (originaal Nintendo Switch on saja euro jagu kallim), kuid te peate arvestama, et Switch Lite on mõeldud pigem üksinda mängimiseks. Saadaval on teda kolmes erinevas värvitoonis: hall, kollane ja türkiissinine ning kaasaskantava Switch Lite’i aku kestab võrreldes algse Switchiga tunnikese-poolteist kauem (4-5 tundi algse 3-4 asemel), kuid see oleneb mängitavast mängust ning 2019. aasta septembris-augustis ilmunud tavalise Switchi energiasäästlikum versioon paneb mõlemale pika puuga ära.

Nintendo Switch Lite
HEA
Näeb välja voolujooneline ja kena
Üks parimaid konsoole väiksemas kestas
HALB
Ristinupp on liiga väike
Switchi algsest ideest sootuks erinev