Kerime korra mõttes aega tagasi. Oli 1998. aasta algus. Ilmselt jaanuar või veebruar ning sel ajal ilmusid veel erinevad videomänguajakirjad. Käesoleva kirjatüki autor oli 16-aastane ja ahmis igasugust mängudega seotud infot. Seisin bussipeatuses ja pigistasin pihku uusimat Computer and Video Gamesi ajakirja numbrit, mille kaanel ilutses laibakotis vedelev lahtise peahaavaga zombi. Jah, tolles ajakirjas räägiti õudusmängust nimega „Resident Evil 2“. Olin mõni aeg tagasi endale PlayStationi saanud ja ootasin toda mängu pikisilmi. Imekaunid staatilised taustad, jubedad koletised, tankisarnane liikumine, kaks tegelast ja nende põimuvad lood… Jah, too mäng oli nauding. Parim asi pärast viilutatud keeksi. Taevamanna. Kui RE2 ilmus, läbisin selle nii palju kordi, et mäletasin teed läbi Raccoon City politseijaoskonna sama hästi kui oma kodutänavat. Ka „Resident Evil 3“ oli hea, kuid järgmised kolm osa olid minu jaoks kohutavad, sest nad muutsid rahuliku ja õudusfilmiliku kulgemise Hollywoodi märulifilmiks, kus käte- ja jalahoopidega koletistel päid pooleks pekstakse.
Seega olingi 20 aastat hiljem kohutavalt põnevil, sest pärast suurepärast „Resident Evil 7“ kuulutas Capcom, et laseb välja uusversiooni kunagisest ikoonilisest õudukast. Veel aasta edasi ja „Resident Evil 2“ ongi ilmunud ja viib Raccoon Citysse nii roosade nostalgiaprillidega vana versiooni mänginud mehed kui ka terve uue punapõskse mänguripõlvkonna. Reis on seda väärt, aga piletiraha ilmselt tagasi ei saa. Zombi sõi selle koos teenindajaga ära.
2019. aasta „Resident Evil 2“ on seega maast laeni otsast peale tehtud remake ühest vanast õudusmängust ning räägib loo algajast politseinikust Leon S. Kennedyst, keda ootab ees kõigi aegade viletsaim esimene tööpäev ning särtsakast üliõpilasest Claire Redfieldist, kes läheb Raccoon Citysse oma venda külastama. Suureks ehmatuseks satuvad nad aga keset zombisid täis linna, kus keegi peale nende enam õhku hingavat ei tundu. Meie kangelased otsustavad varjuda politseijaoskonda, mis osutub äärmiselt… mittemõistlikuks otsuseks.
Kui vana RE2 oli staatiliste taustade ja kindlaks määratud kaameranurkadega seiklus, mis hirmutas sind pigem ehmatuskohtadega, siis uusversioon võtab kasutusele üle peategelase õla piiluva kaamera ja ehmatuskohad on asendunud pigem õõvastavate helide, varjudes hiilivate ja mörisevate elukate ning käige-kukele-mul-on-laskemoon-otsas teadmisega kitsukestes koridorides ringi liikumisega. Uus kaameranurk töötab fantastiliselt, sest peategelase ligi hoides on näha nii keskkonna kui ka koletiste detailsus. Näiteks mängu alguse politseijaoskond on näiliselt üle elanud suuremad sorti sõja, sest koridorides vedelevad Leoni kolleegide laibad, seinad nõretavad verepiiskadest ja igal pool on näha barrikaade ning lukustatud uksi, et peletisi natukenegi eemale tõrjuda. Peategelased kasutavad pimedates koridorides liikumiseks taskulambi abi ja selle hüplev valgusvihk teeb kulgemise omamoodi meeleolukamaks. Eriti vahva on ka näiteks detail, kuidas Leon mõnda kahe käega hoitavat relva laadides taskulambi õla ja põse vahele paneb.
Relvi on küll mitu ja Leonil ning Claire’il on kasutada erinev arsenal, kuid seekordsed vastased pole sugugi nannipunnid. Mängu alustades saad valida kolme raskusastme vahel ning kõige lihtsam neist on tõesti lihtne, sest vastased surevad ruttu ning tegelane ravib ennast automaatselt. Standardi ja Hardcore’iga tuleb aga arvestada, et isegi lihtlabane zombi võib südamerahuga kuni 20 püstolikuuli näkku võtta ja ikka veel ennast püsti ajada. Karmimatest tegelastest ei hakka rääkimagi, nülitud kassi-konna-inimese ristsugutisi meenutavad Lickerid ei suvatse pumppüssi paugu peale isegi võpatada, vaid lendavad sulle kohe näkku kinni. Seega nagu vanematele õudusmängudele kohane, tuleb sul valida, kellele ja millal sa kuuli annad. Muidu tekib selline olukord nagu minul, kus ma lõpetasin esimese bossivõitluse nii, et mul oli alles täpselt kaheksa püstolikuuli, millest ei pruugi isegi ühe zombi tapmiseks piisata.
Koletised käituvad samuti erinevalt. Zombid on küll aeglased, aga järjekindlad ning nende haare on üllatavalt kiire. Lickerid on üliohtlikud, aga pimedad ning nendest saab vajadusel häääästi aeglaselt mööda hiilida. Samas olen mina paar minutit ühe Lickeriga tõtt vahtinud, sest ta kükitas minu ette maha ja ootas, et ma liigutaks. Mölakas. Jah, ma sain surma. Zombikoerad on kiired ja liiguvad tavaliselt mitmekesi. Kui nüüd mitu koletist veel samasse kohta kokku satub, on kuri karjas ja me pole veel Tyrantini jõudnudki. Vana RE2 mängijad mäletavad jurakat vihmamantliga koljatit, kes paaris kohas läbi seina joostes neid ehmatas. Uusversiooni mängijad saavad palju ehedama elamuse osaliseks, sest uus Tyrant on õppinud ka uksi lahti tegema ja jälitab sind igal pool peale salvestustubade. Eriti meeldib talle kuuldud laskude peale raskete sammude kõminal kohale vajuda ja siis tuleb ta kuhugi eemale ära meelitada ja oma kannult maha raputada.
Kuna mängu alguses saab tegelast valida, siis tuleb tahes tahtmata mõlemaga mäng läbi teha. Esimesena valitud tegelane alustab ühest kohast ning pärast temaga mängu läbimist saab valida niiöelda sama seikluse partneri osa. Vanas mängus kohtusid tegelased omavahel mitu korda, vahetasid paar sõna juttu ja jooksid siis oma rada edasi. Tegelased toimetasid küll samas majas, aga nad lahendasid erinevaid mõistatusi ja võitlesid erinevate bossidega. Isegi mõned esemed ja tegevused olid sellised, mis teise tegelase elu mõjutasid. Uusversioonis on see kahjuks suures plaanis kõrvale heidetud. Teine tegelane alustab küll uuest asukohast ning esemed on ümber paigutatud, kuid loo jooksul lahendatakse ikka samu mõistatusi ja võideldakse täpselt samade bosside vastu, kellega esimene tegelane juba ühe korra täpselt samas kohas tegelenud on. Erandiks on loo jooksul kohatud isikud ja “õiged” lõpubossid. Samas ei ole see midagi mängu rikkuvat, sest kui te vana RE2 süsteemi kogenud ei ole, ei oska te sellest ka puudust tunda ja siis tundub mängu lugu lihtsalt sellise veidra „Mitu korda ma ühte ja sama meest maha lööma pean“ kogemusena.
Ühe tegelasega mängu läbi tegemine ei võta eriti kaua aega. Minu esimene läbimängukord Standardiga (ehk siis normaalse raskusastmega) oli rahulik, aeglane ja ma korjasin ära absoluutselt kõik, mis ära korjata sai. Väidetavalt kulus mul selleks seitse tundi. Paarilise osa läks tunduvalt kiiremini, selle sain tehtud neljaga. Seega põhilugu on võimalik läbi teha neli korda, aga miks te peaksite tahtma seda korduvalt teha? Nimelt jagatakse selle eest kraami. Leoni ja Claire’i lugude lõpetamise järel lukustub lahti sõjaväelase Hunki lühiepisood, kus tuleb temaga kanalisatsioonist põgeneda ning omakorda tema seikluse läbimise eest antakse sarnane lühiepisood Tofuga (jah, suure toidukamakaga) läbi jooksmiseks. Just nimelt jooksmiseks, sest erinevalt piltlikult öeldes hambuni relvastatud Leonist, Claire’ist ja Hunkist on Toful ainult nuga… Kui siia lisada veel teatud ajaga läbimise ja hinnete eest saadud lõpmatu laskemoonaga relvad, on „Resident Evil 2“ mitmekordseks läbimiseks lausa loodud. Seda ei kohta tänapäeval enam väga tihti.
„Resident Evil 2“ on suurepärane mäng, mis peaks rahuldama kõiki õudusemängude/-filmide ja zombide austajaid. Liikumine on tehtud sujuvamaks, varjude, valguse ja pimedusega mängitakse fantastiliselt ning zombide ettearvamatu käitumine ja võime hoolimata korduvatest hammastega kuulide püüdmisest ikka sinu kaela lutsutama tulla on väga-väga lahedad. Tänu kahele erinevale tegelasele ja lahti lukustatavatele lisadele on siin mängimist päris pikaks ajaks. „Resident Evil 2“ on parimaks näiteks, kuidas vana mängu uusversiooni ja ka mängu kui sellist teha. Absoluutselt kohustuslik mängimine.
Lapsevanematele: Mängu kaanel ilutseb suur punane 18 ning seda põhjusega. Lastele mäng kindlasti mõeldud pole, sest sisaldab ehmatuskohti, õõvastavat olustikku, tapmist, hirmsaid elukaid ja pingelisi situatsioone. Kui noored on õudusfilmidega lähemalt tuttavad, võivad nad mängu ilmselt proovida, aga võtke arvesse, et teid on hoiatatud ja zombid on näljased.
