Demon’s Souls – surm sobib sulle

Olete kindlasti kuulnud fraasi „See on *sisesta siia mängužanri nimetus* Dark Souls”. See tähendab tavaliselt seda, et mäng on halastamatult raske ja sunnib mängijat nii-öelda heaks hakkama. „Soulsi” sarja esimeseks pääsukeseks oli „Demon’s Souls” PlayStation 3l, mida mina mängisin täpselt pool tundi, sest ma ei olnud ilmselgelt valmis piisavalt heaks hakkama. See oli kohmakas ja tüütult raske ning ma tõesõna ei soovinud seda õppida.

Nüüd on ilmunud aga PlayStation 5 ning üheks esimeseks mänguks, mille silmailu ja mängitavust kiidetakse, on… samuti „Demon’s Souls”. Nimelt on uusversioonide meister Bluepoint Games, kes tõi meieni näiteks ka väga hea „Shadow of the Colossuse” parendatud variandi, „Demon’s Soulsi” maast laeni tänapäevaste vahenditega üles ehitanud. Üldine mängukogemus on üritatud jätta võimalikult originaalilähedaseks, kuid mängule on lisatud mõned mugavusuuendused.

Kuna ma tahtsin kogeda PS5 esimeste mängude ilu, võtsin raske ohkega „Demon’s Soulsi” uuesti ette ja teate, olin meeldivalt üllatunud. Olin vist tunnikese-kaks seda mänginud, kui mulle paistis ühtäkki kohale jõudvat, mis mänguga tegu on, ja mulle meeldis see. Aga alustame algusest.

„Demon’s Soulsi” toimumiskohaks on sünge ja kõle Boletaria kuningriik, kus tumeda maagia väärkasutuse ja kuninga hoolimatuse tõttu iidne kurjus taas pead tõstnud on. Inimesed surevad, deemonid rüüstavad maad, draakonid varjavad päikese… teate küll, klassikaline muinasjutt ju. Mängutegelane läheb Boletariasse vabasurm… seiklema ning hukkub. Tema hing vangistatakse aga võlujõul Nexuse-nimelisse paika, kuniks Vanakuri taas unne suigutatud on.

Mängu ülesehitus on samuti lihtne. Tegu on seiklusrollikaga, kus saab luua oma tegelase ning lihvida nii tema väljanägemist kui ka oskuste pagasit. Nexuses valib mängija maailma, kuhu ta minna soovib, hüppab sinna sisse ja üritab end läbi vastaste raiuda niikaua, kuni ta surma saab või järgmise bossi alistab. Surma saamise korral lennutatakse teid valitud maailma viimasesse salvestuskohta ja kõik tapetud tavavastased ärkavad ellu, bossi alistamise korral ilmub teie lähedusse uus salvestuskoht ja te võite kas jätkata või Nexusesse naasta. Vahepeal tasub Nexuses käia küll, sest Boletaria valuutaks on hinged, mida te saate notitavatelt koletistelt ning teie hukkunud kolleegide surnukehadelt korjata, et nende eest uut varustust osta, olemasolevat kraami parendada või loitse omandada. Surma saamise korral kaotate te kogutud hinged, kuid teil on võimalus oma laibani jõudmise puhul need taas tasku pista. Kui aga enne seda uuesti hukkute, on noos kadunud.

• 

• 

Nagu te vast juba mõistnud olete, on surm „Demon’s Soulsi” läbivaks mehaanikaks ja motiiviks. Kui te pole vana PS3 mänguga tuttav, siis teie avatar sureb ja sureb ja sureb veel kord ning nüüd jõuamegi selle tõehetkeni, mis mulle kohale jõudis. „Demon’s Souls” meenutab nimelt oma olemuselt kangesti vanu küljelt vaates märuleid. Näiteks „Contra” või „Darkwing Duck” või misiganes. Te liigute tasemes edasi ja jõuate mingi kohani, kus teid tabab ootamatu häda, olgu selleks siis lõks, uus vastane või ootamatu rünnak selja tagant. Kui surma saate, lendate taseme algusesse, täpselt nagu eespool nimetatud mängudes. Nüüd aga te juba teate, et ühes kindlas kohas varitseb oht ja oskate seda oodata. Sellele järgneb õppimisprotsess, kuidas ohuga toime tulla. Kas seda saab vältida? Kuidas seda kõrvaldada? Mis rünnakuid vastane teeb? Niimoodi järk-järgult maailmaga tutvudes kogute te aina rohkem infot ning seiklemine ei tähenda enam niisama udus kobamist, vaid oskuslikku liikumist ning see on päris lahe.

Kogu see tegevus kokku on jätnud „Demon’s Soulsi” kohale arusaama, et tegu on jubedalt raske mänguga. Ühest küljest vastab see tõele, sest jah, te saate üsna palju surma, kui te mängu ei tunne ja üritate seda õigesti mängida. Õigesti mängida? Mis mõttes? Pean selle all silmas seda, et te loote mängu alguses oma tegelase ja üritate vastaseid alistada nii, nagu mäng seda teile õpetab, lööke pareerides, nende eest põigeldes ja õigel hetkel vastu lüües. Samas on „Demon’s Souls” imelihtne siis, kui te õpite tasemeid tundma ja asute mängu pakutavaid reegleid lõhkuma. Vastaste lööke on ju vaja pareerida ainult siis, kui nad teile lähedale jõuavad. Seega, kui te kasutate maagiat või piisavalt pikka relva, ei pääse tavavastased teile ligidalegi. Lisaks on kurjamitel löögianimatsioonid, mis lubavad neile lihtsalt selja taha tiirutada ning bossidega võideldes on alati mingi koht, kus nad teid kas halvasti tabavad või üldse mitte pihta ei saa. Jah, taas täpselt nagu eelpool nimetatud vanades mängudes, kus bossidel oli samuti üks kindel koht ekraanil, kus seistes ükski kuul sulle pihta ei läinud.

• 

• 

• 

See muudab „Demon’s Soulsi” väga heaks, kuid keskmise mängija ajaga mitte väga hästi ümber käivaks mänguks. Uute oskuste omandamise ja vastaste ning maailmate tundma õppimise protsess on nauditav, kuid te peate olema valmis vahest paar tundi ühte bossi või ala uuesti ja uuesti ja uuesti mängima, kuniks te omandate just selle nipi, millega see hõlpsalt läbida.

Lisaks peitub mängu pinna all musta ja valge maailma süsteem, mis muutub vastavalt teatud tegevustele ja surma saamistele, seega mängu mitmekordselt läbijad oskavad arvestada, mis „värvi” maailmas nad mängida tahavad ja oskavad seda vastavalt oma mängustiilile muuta. Esmakordsel läbimisel ei oska mängija vast sellega kuidagi arvestada, aga põhimõte seisneb selles, et „valges” maailmas on vastased nõrgemad ja pillavad viletsamaid asju/vähem hingi ning „mustas” maailmas on vastased kõrilõikajalikumad ning annavad rohkem tugrikuid.

Silma- ja kõrvailu jagub „Demon’s Soulsis” samuti. Esmapilgul ei saanud ma arugi, et miks seda mängu just PS5le vaja teha oli, kuid ilu peitub pisiasjades. Tuli, udu, kivide ja puidust esemete pinnad, lahingutest räsitud müürid ning hoopidest nüristatud mõõgad näevad lähemal vaatlemisel fantastilised välja. Puised PlayStation 3 ajastu animatsioonid on asendatud uute ja sujuvamatega ning tegelasega liikumine on mugavam kui varem (aga mitte siiski tänapäevaselt nauditav), kuid vahepeal tahaks kaamerale siiski paar krõbedamat sõna öelda. Menüüs saab valida kas 30 kaadrit sekundis jooksva 4K pildi või 60 kaadrit sekundis liikuva madalama resolutsiooni vahel ning teate, see on see mäng, kus te saate aru, et 60 kaadrit sekundis on just see, mida te kogeda tahate.

Muusika ning häälnäitlemine on väidetavalt samuti otsast lõpuni uuesti salvestatud, kuid mina ei oska seda ilmselt hinnata, kuna ma pole algupäraseid meloodiaid ja lauseid kogenud.

Lisaks tahaks ma ära mainida PlayStation 5 DualSense puldi. Selle kohanduvad päästikud, kõlar ja detailne vibratsioon on kõik „Demon’s Soulsis” imehästi ära kasutatud ning iga löök, loits ja plahvatus antakse äratuntavalt ka teie pihkudesse edasi. Soovitan eriti jälgida mängu alguses asuvat kaitsemüüri/silda ja seda, kui üks ülbe draakon seal tuld purskama hakkab. See, kuidas vibratsioon tema tegevustega ühtib, on lihtsalt üliäge.

Kui teil on aega ja tahtmist „Demon’s Soulsi” õppida, on tegu fantastilise ja nauditava seiklusrollimänguga. Kiiret märulit otsides leiab teie avatar aga kiire otsa, sest mäng eeldab aeglast ja metoodilist lähenemist ning kohati tundub liikumine ja võitlemine arhailiselt ebatäpsena. Kui te olete aga PS3 „Demon’s Soulsi” veteran, peaks uue lihvi saanud armastatud rollimäng täpselt teie maitse järgi olema ning suurepärane PS5 DualSense puldi omaduste ära kasutamine annab teile täpselt aimu, mida Sony uuelt konsoolilt „Soulsi” seeria mõistes oodata võib. Algus on igatahes väga hea.

Lapsevanematele: Uurige noorematelt mängijatelt, kas nad on valmis mängu aeglaselt õppima ja sealjuures tasemeid ikka ja jälle otsast peale alustama. Mängu põhimotiiviks on surm ning seda näeb mängus peaaegu kõikjal, kuhu te pilgu pöörate.