2018. aasta lõpus vallutas Insomniac kõikide PlayStation 4 omanike südamed vahva võrgutaja Ämblikmehega, andes välja suure kiidulaulu ära teeninud, ent mind pisut virisema pannud koomiksimäruli „Marvel’s Spider-Man”. Too teos andis mööda virtuaalset New Yorki ringi liikudes päris hea mulje sellest, mis tunne on olla Ämblikmees, kuid lisas nauditavale kiikumisele igavaid hiilimisosasid, ükskõikseks jätvaid lisaülesandeid ja minu silmis liiga aeganõudvaks aetud varustuse uuendamise süsteemi. Ahjaa, ja lõpus jäi kõik üsnagi lahtiseks, sest tuli välja, et lisaks Peter Parkerile on ämblikuvõimed omandanud ka noormees nimega Miles Morales.
Käesoleval aastal saamegi teada, kuidas lugu edasi läheb. Esimese mängu lõpust on möödunud paar nappi kuud ja innukal Milesil hakkab kurjategijate nüpeldamine juba käppa saama. Ka Peteril ei jää see märkamata ning ta otsustab koos Mary Jane Watsoniga välislähetusse minna (jee, eurotripp!!!) ja New Yorgi kaitsmise Milesi hooleks jätta. Otse loomulikult on mõte küll hea, kuid tegelikkuses on Milesil hetkega käed-jalad tööd täis, sest Undergroundi-nimeline rühmitus on otsustanud tulevikuenergiat propageeriva Roxxoni firma maatasa teha.
„Marvel’s Spider-Man: Miles Morales” ei ole aga täiemõõtmeline järjelugu, meenutades pigem kompaktsemat kõrvalosa, kuid see pole mitte halb, vaid pigem hea. Kui algse „Spider-Mani” loo läbimiseks kulus mul umbes 12 ja kõikide tüütute lisategevuste läbimiseks veel sama palju tunde, siis „Miles Moralesi” lõputiitrid nägin ma ära umbes 8 ning plaatinatrofee kutsuva piiksatuse vast 15-16 mängutunni järel. See tähendab aga seda, et „Miles Moralesis” on põhimõtteliselt kõik mind esimeses „Ämblikmehes” häirinud asjad kõrvaldatud. Paistab, et ma polnud ainus, kellele need asjad pinnuks silmas olid.
Mängitavuselt on jätkuvalt tegu kolmanda isiku vaates märuliga, kus suurem osa konflikte taandub käte-, jalgade- ja võrguhoopidele, sest New York paistab erinevatest pättidest lausa kubisevat. Võitlus on aga sujuvam ja nauditavam, sest Peteri tehnikavidinad ning nende vahel laveerimine on asendunud Milesi bioelektriliste võimetega, mis lubavad sul vastaste ellu rohkelt särtsu tuua. Jätkuvalt on võimalus kasutada mitmeid erinevaid kostüüme ja neid täiendavaid lisavidinaid, kuid nüüd pole nende lahti lukustamiseks enam vaja mitut erinevat tüüpi märke, vaid kõik lisategevused annavad teile ühte kindlat ressurssi/märki, mille abil seda tehakse. Lisategevusi on jätkuvalt palju ja osa neist kasutab Milesi kostüümiga ühendatud Ämblikurakendust, mida abi vajavad kodanikud temaga ühenduse võtmiseks tarvitavad.
Ka hiilimine on ülesannetest unustatud ja liidetud hoopis võitlussüsteemiga. Nimelt on üks Milesi võimetest nähtamatuks muutumine ja see annab suurema ning kurjema pätikambaga võideldes lisavõimalusi nendega lollitamiseks. Hüppad kellelegi kaela, sööstad elektrivõimega õhku, jagad paar kiiret matsu ja muutud hopsti nähtamatuks. Kurikaelad vahivad ärevalt ringi, aga sina kükitad posti otsas ja ootad, kuni keegi ämblikuniidiga üles riputamise tarvis piisavalt lähedale tatsab.
Olen seda ka varem öelnud, aga mulle meeldib Marveli filmide ja superkangelaste puhul nende mastaap. On filme, kus kaalul on terve maailma saatus, filme, kus ollakse vastamisi ühte linna ähvardava ohuga ja on filme, kus kangelase konflikt jääb isegi ühe linnaosa või inimeste grupi piiridesse. „Miles Morales” on just selline viimast tüüpi mäng. Kui Peter Parker üritas ära hoida kogu New Yorgi hukka saamist, siis Milesi ilmestab just tema kodukant Harlem ja tema suhted sealsete elanikega. See muudab Milesi Peteri kõrval suurepäraseks „teiseks” Ämblikmeheks, kes ei jää oma eeskujule püüdlikkuse ja südikuse poolest küll kuidagi alla.
Tehnilise poole pealt on „Miles Morales” samuti suure sammu edasi teinud. Lumine linn näeb fantastiline välja, laadimisajad on eelkäijaga võrreldes kordades lühemad ning Milesi kostüümide, linnamaastiku ja erinevate pindade tekstuurid on lausa suurepärased. Jah, isegi PlayStation 4 peal. PS5l on mäng kindlasti tänu kiirtejälitusele veelgi kaunim, kuid PS4 kasutajad ei pea mitte midagi häbenema, sest hetked, kus tegevus toimus erinevates ilmastikutingimustes või erinevatel kellaaegadel, .
Kui teile meeldis esimene „Marvel’s Spider-Man”, siis peate „Miles Moralesi” kindlasti soetama. See on tõepoolest teie aega ja raha väärt. Lisaks sobib see ka mänguks, mida kogeda nii PlayStation 4 kui ka PlayStation 5 peal, sest nii plaadina kui ka digitaalselt soetatud PS4 versiooni saab ilma lisakuluta tulevikus PS5 versiooniks uuendada. Ja kui te olete veel üks neist, kes PlayStationil Ämblikmehega tutvust teinud ei ole, on „Marvel’s Spider-Man: Miles Morales” selleks suurepärane võimalus.
Lapsevanematele: Koomiksimäng sisaldab koomiksivägivalda ja mõned hoobid tunduvad üsnagi valusatena. Samas pole siin midagi sellist, mida Ämblikmehe koomiksites ja filmides juba näidatud ei oleks, seega kui nendega tuttavad ollakse, võite ka mängu julgelt lapsele ulatada. Kui aga varasem kokkupuude piirdub ainult lastele suunatud Ämblikmehe multikatega, tuleb eelnevalt pisut vanemlikku selgitustööd teha.
