Kas pärast eelmisel aastal ilmunud suurepärast „Resident Evil 2“ uusversiooni jäi teil veel kõht tühjaks? Pole probleemi, Umbrella kullerteenus hoolitseb selle eest, et üks suur ja järeleandmatu jõhkard teile mõned jämedamad kombitsad kurku topib. Otse loomulikult räägin ma „Resident Evil 3“ uusversioonist ja selle kunagisest nimitegelasest Nemesisest, kes tänu „RE2“ graafikamootorile veelgi hirmsam ja realistlikum välja näeb ning oma vabavõitlejale omase viltu löödud nina tihti nurga tagant või katuseservalt välja pistab.
Aga kui „Resident Evil 2“ oli pigem selline „minge-muhvi-mul-pole-ju-kuule-et-zombisid-tappa“ õudusmäng, siis „Resident Evil 3“ on hoopis „minge-muhvi-mul-pole-nii-palju-zombisid-et-kuule-ära-kulutada“ märul. Tegelikult oli juba „RE3“ algne versioon uhkem, kärarikkam ja hollywoodilikum kui tema kaks vanemat venda ja uusversiooniga on samamoodi.
Mängu alustades istub Jill Valentine, „Resident Evili“ esimese osa üks väheseid osalisi, kes veel Raccoon City nimelises linnas kükitab, oma korteris ja väldib Umbrella agente, kuid eelpool nimetatud kaisukaru Nemesis lammutab maha tema korteri seina, pool elamut ja tüki tänavat pealekauba ning adrenaliininäite taevasse lennutav kassi-hiire mäng ongi alanud. Mängu lugu leiab ajaliselt aset nii enne kui ka pärast „Resident Evil 2“ sündmuseid ja kui te tähelepanelik olete, siis märkate ka paari eelmisest osast tuttavat tegelast ja olukorda.
Kindlasti mäletate „RE2“ uusversioonist sõbralikku kaabuga härrat nimega Mr. X, kes armastas teile rahulikul ja majesteetlikul sammul aeg-ajalt järele patseerida? Ma eeldasin, et Nemesisega on sarja kolmandas osas täpselt samamoodi, aga võta näpust, tema roll on siiski märksa teistsugusem. Nemesis on järeleandmatu tapamasin, kelle eesmärgiks on Jill (ja ka teised S.T.A.R.S.i löögirühma liikmed) manalateele saata ja ta ei hakka sind taga otsima ega jälitama. Ta teab väga hästi, kus sa oled ning sajab sulle kaela veel täpsemalt kui Stephen Curry kolmepunktivisked NBA finaali otsustavatel hetkedel, põhjustades hetkelist paanikat ja kabuhirmu. Aga… seda kõigest mängu alguses. Just. Kõige põnevamad hetked Nemesise seltsis mööduvad Raccoon City tänavatel, kus ta sulle sõna otseses mõttes jahti peab. Hiljem taanduvad kahjuks teda sisaldavad lõigud bossivõitlustele ja tema eest mööda koridore ära jooksmisele ning sellest on kuidagi kahju, et mängu alguses sind järeleandmatult kimbutanud koletis lihtsalt märulistseenideks taandatakse.
Tegelikult on koridor „RE3“ iseloomustamiseks kõige õigem sõna. Mängijat juhitakse mööda küllaltki lineaarset rada edasi ja varasematele osadele sarnane edasi-tagasi saalimine on viidud miinimumini. Siin pole enam mõistatusi, algsele „Resident Evil 3le“ omaseid valikuid, mida mingis olukorras teha ega kõrvaltegelasi, kes sinu käest midagi tahaksid. On ainult sina, sihtpunkt ja hulk erinevaid mörisevaid ning urisevaid elukaid sinu ja sihtpunkti vahel. Sellel on aga tegelikult oma otstarve. „Resident Evili“ sarja mängud on mõeldud mitmekordseks läbimiseks, sest nende põhilugu on küllaltki lühike. „Resident Evil 3“ ei ole mingi erand. Mina läbisin Standardiga mängu täpselt 5 tunni ja 47 minutiga ja kuna üks trofeedest nõuab mängu läbimist vähem kui kahe tunniga, olin ma tegelikult jube venivillem.
Ei, tegelikult esimesel läbimiskorral te mängu kindlasti kahe tunniga läbi ei tee. Aga pärast esimest läbimist avaneb esimene karmim raskusaste Hardcore ja mängu pood, kust erinevate saavutuste eest teenitavate punktide eest kasulikke asju lahti lukustada saab. Tahate suuremat tulejõudu? Lisakahju andvad mündid ja lõpmatu laskemoonaga raketiheitja on vastava punktide arvu korral teie käsutuses. Tahate kohe alguses suuremaid taskuid, kuhu asju korjata? Ikka saab. Nende esemetega hakkategi mängu uuesti ja aina efektiivsemalt läbima, sest pärast Hardcore’i tehakse teile lahti veel ka Nightmare ja Inferno nimelised raskusastmed, kus esemete ja vastaste paigutust muudetud on ning biorelvade hammustused teile eriti palju kahju teevad.
Kõik ostetavad esemed, koridori meenutav mängu kulg ja küllaltki rikkalik laskemoona hulk peakski nagu tagama selle, et te näete mängu ajal välja nagu Hollywoodi märulifilmi peakangelanna. Sama peaks toetama ka mängule lisatud eest põikamise funktsioon, mis lubab teil niisama vajutades kerge kõrvalepõike teha ning ideaalsel ajal tabades muudab aja kulu aeglaseks ja lubab täpselt teie asemel õhku rabanud kolli peakolu sihtida. Selle ideaalse kõrvalepõike ajastus on aga väga täpne ja mina ei saanudki seda zombide puhul täpselt paika, kuna nende liikumised on väga… kõikuvad.
Minu isiklikuks suurimaks miinuseks „Resident Evil 3“ puhul ongi selle mängu zombide füüsika. Kui „RE2“ uusversioonis sai nendel noa, püstolikuulide ja granaatidega käsi ning jalgu otsast lasta ja nende kehad lendasid kaltsunukkudena laiali, siis „RE3“ on pigem animatsioonipõhine ja zombid kukuvad suht samasse asendisse. Lisaks ei ole nende jäsemed enam nii varmad küljest ära tulema ning nende haaramised (eriti lamamisasendist) tundusid mulle kuidagi ebaloomulikud, kui seda zombide kohta üldse öelda saab. „Resident Evil 3“ ei olnud minu jaoks lihtsalt enam nii sujuv kui eelmise aasta „RE2“ ja kuigi mäng oli jätkuvalt lõbus, ei pakkunud see enam samal määral mõnu nagu eelmine osa.
Samas, märulit jagub siin terve rubla eest. Iseasi, kas niiöelda tavaline mängur viitsib seda korduvalt läbima hakata? Sel juhul oleks 60 eurot 6 mängutunni eest vast veidi palju küsitud. Aga see jääb juba igaühe rahakoti õlgadele. Igal juhul on mäng kaunis ning valgusefektid ja tekstuurid on fantastilised. Tegelaste nägude animatsioon on loomutruu ja groteskseid grimasse kohtab üsna vähe. „Resident Evili“ sarja fänn leiab siit küll palju meeldivat, kuid on oht, et mõned detailid mängust välja jäetud süžeekäikude, tegevuspaikade ja valikute näol võivad ka neile mõru maigu suhu jätta. Hoolimata füüsikas ja mängu lineaarsuses pettumisest oli mul siiski „Resident Evil 3“ mängides täitsa lõbus. Vahest ongi ängistava „RE2“ kõrvale midagi lõbusamat ja tempokamat vaja?
Resident Evil: Resistance
Olete veel ikka siin? Tegelikult tuleb „Resident Evil 3“ kaasa veel teinegi mäng, alapealkirjaga „Resistance“. Selle näol on tegu asümmeetrilise netimänguga, mis tähendab seda, et neli mängijat hakkavad inimesteks (Survivors) ja üks mängija hakkab kurjamiks (Mastermind). Inimesed peavad läbima oma erioskuseid, relvi ja näpuosavust kasutades kolm ala, et põgeneda, kurjami eesmärk on neid oma kaardipakist biorelvi välja kutsudes takistada (loe: teise ilma saata).
Kahjuks pole „Resistance“ nii lihvitud nagu ühest „Resident Evili“ mängust oodata võiks. Kuna tegu on internetimänguga, hakkab kurjam mängu hostiks ja kõik teised sõltuvad tema internetiühenduse kvaliteedist. Kui hosti ühendus katkeb, visatakse kõik mängust välja ning seda juhtub vahest liigagi tihti.
Ellujääjate ülesanne on tavaliselt lihtne. Leia võtmed, et edasi liikuda, hävita mingid hiiglaslikud katseklaasid, jää ellu. Samas ei võta mäng absoluutselt arvesse mängijate taset. Kuna nii inimesed kui ka kurjam koguvad tasemeid ja lukustavad vastavalt nendele lahti uusi omadusi, on väga sage selline juht, et madalama taseme inimesed satuvad vastamisi kõrgetasemelise kurjamiga ja siis ei ole vähemalt inimestel eriti lõbus. Nimelt näeb kurjam toimuvat läbi turvakaamerate ja saab nende kaudu ruumidesse lõkse ja koletisi tekitada. Kui aga mängijad ei suuda kaameraid kahjutuks teha/pole korjanud piisavalt kogemust, et tugevamaid relvi omada, ei saa nad kohe kuidagi kurjamile vastu. Sama kehtib ka vastupidi. Algaja kurjam kogenud mängijate vastu on samuti kohutavalt ühepoolne kogemus.
„Resident Evil: Resistance“ ei tundu esmapilgul eriti põneva paketina ja selle edasine edu sõltub kindlasti seda mängivate inimeste hulgast. Samas, tasuta „lisana“ „Resident Evil 3“ kõrval on ta aeg-ajalt proovimist väärt, eriti, kui mängite sõpradega. Naljakas on muidugi fakt, et sõprade kampa kutsumise korral ei saa üks teist kurjamiks hakata, vaid te peate kuni neljakesi inimesed olema. Seega, kui te „Resistance’ist“ mingit meistriteost ei oota, võib see teile isegi natuke meeldida.
Lapsevanematele: “Resident Evil” on jätkuvalt üsna hirmutavate elementidega märul, seega verd voolab siin ojadena ja pere pisematele ma seda kindlasti ei soovita. Küll aga võivad täiskasvanud märuli- ja zombifännid, eriti mängu vana versiooniga tuttavad praeguseks pereisa staatuses olevad härrad, siit paar nädalavahetust meelelahutust leida
