[column size=one_half position=first ]Möödunud nädalavahetusel (14-15 dets.) sai Euronicsi Rocca al Mare kaupluses proovida järgmist konsoolipõlvkonda. Mängimiseks olid väljas kõik praeguse ja uue generatsiooni konsoolid, sealhulgas ka pihukonsoolid. Proovida sai väga paljusid erinevaid mänge. Tutvustusele tulid PS4 mängud Killzone: Shadow Fall, Assassins Creed 4: Black Flag ja Knack, Xbox One mängud Dead Rising 3, Forza Motorsport 5, Ryse: Son of Rome ja FIFA 14 ning Wii U mängud The Legend of Zelda Wind Waker HD ja LEGO City: Undercover. Ka Mulle Meeldib Mängida blogi oli esindatud. Käisin kohal mõlemal päeval, sai proovitud ja mängitud kõigil konsoolidel, aetud muhedat mängujuttu ja suheldud möödakäiatega konsoolide ja mängude teemal. Väga lõbus oli.
Kui esimesel päeval oli Mulle Meeldib Mängida esindatud kõigi konsoolide taga, siis teisel päeval keskenduti pigem Nintendo toodangule. LEGO City oli üks ütlemata vahva mäng. Et aimu saada millega tegu siis võtke näiteks GTA, pange sinna sisse lahedat huumorit ja konvertige kogu mäng ümber legosse – jah, tegemist on GTA lego versiooniga, mis saadaval ekslusiivselt Nintendo Wii U konsoolile. Kes on mänginud LEGO seeria mänge varem see teab kui lõõgastavate ja humoorikate mängudega tegu on, Lego City on siiani suurim ja vaieldamatult parim Lego seeria mäng. Häid sõnu võib öelda ka kunagise Gamecube konsooli hittmängu The Legend of Zelda: The Wind Waker kohta, mis on saanud põhjaliku lihvi ja mille HD versioon Wii U konsoolil väljas on. Kes on vanemat versiooni mänginud üllatub nüüd kindlasti meeldivalt, sest kui juba Gamecube peal nägi kogu mäng oma aja kohta üllatavalt hea välja, siis Wii U peal on tegemist lausa pärliga. Lihvitud on detailsust, heli ja natuke ka mängitavust, samas on alles jäänud see hea klassikaline Wind Waker fiiling. Aitäh Nintendo.
Üldiselt oli huvi Nintendo toodangu kohta suur, Palju uuriti nii Wii, Wii U kui ka Nintendo DS ja 3DS kohta. Pole ka ime, sest Nintendo uus masin Wii U ei pruugi küll graafikasõprade märg unistus olla kuid kui kodus on nii pisemad põnnid, teismelised kui ka “ah vahest ikka mängiks” täiskasvanud, siis sellele konsoolile vastast ei ole. Perekonna mõttes on tegu “All-in-one” süsteemiga, mis sobib nii lastele, suuremale seltskonnale kui ka natuke nõudlikumale mängusõbrale. Kuna Wii U toetab ka Wii mänge siis mängude valik sellele konsoolile (võrreldes konkurentidega) on ka vaieldamatult suurim. Mulle Meeldib Mängida oli kohal pigem eksperdina, kes rääkis ja tutvustas erinevaid Nintendo konsoole ja mänge, aidates inimesi õige valiku tegemisel.
Mängumürsud.
Jah, mängumürsud on sõna mida olen ka varem mitmel korral kasutanud Xbox One ja Playstation 4 konsoolide kirjeldamiseks, sest tegemist on tõsiste mürskudega. Konsoolimaailma uued lipulaevad peidavad endas üüratut jõudlust, mille suurimaid proovilepanekuid saames alles tulevikus nägema. Mängude valik hetkel veel midagi erilist ei paku kuid õnneks on uusi mänge lähiajal lisandumas ja eks tulevik suudab ka neile ehitada arvestatava mängu kogu.
[/column]
[column size=one_half position=middle]Kui rääkida Xbox One konsoolist, siis pettumust selles osas ei ole. Edasiminek on toimunud nii Kinecti poolelt, puldi disainis kui ka kasutajaliideses. Konsooli enda välimus on selline neutraalne, meenutades pigem videomakki või DVD mängijat. Seega inimesed kes teleri kõrvale UFO laeva panna ei taha, see konsool on teile, sobib enamuste telerite ja kodusisutusega ilusasti kokku ja silma ei riiva. Ka Xbox One tõmbas palju huvilisi ligi, esindatud olid nii väiksemad põnnid kui ka kuldse keskea nautijad, nii poeglased kui ka õrnema soo esindajad. Suurimateks tõmbenumbriteks olid vaieldamatult Dead Rising 3 ja Ryse: Son of Rome, mis on mõlemad Xbox One eklusiivmängud ja millest Mulle Meeldib Mängida ka tulevikus pikemalt juttu teeb.
Playstation 4 oli seekord esindatud kolme mänguga – Killzone: Shadow Fall, Knack ja Assassins Creed 4: Black Flag. Kõik mängud olid ilusad ja head, täpselt nagu oodata võis. Ka konsool oli läbinud märkimisväärse uuenduse, seda nii konsooli kui ka puldi disainis. Kui Playstation 3 FAT, Slim ja Super Slim olid pigem sihukese ümara disainiga siis Playstation 4 on, kuidas öelda, äkiline ja terav. Kandiline ja teravate äärtega, samas disainilt väga ilus, kui konsooliga mängida ei taha siis kindlasti leiab ta kasutust ka kallima disainielemendina. Ka pult on teinud hüppe paremuse poole, pulti on muudetud pea igas aspektis – tagumised triggerid on paremaks tehtud, juhtpulgad ei ole enam pealt ümarad ja libedad, vaid seest nõgusad ja kõvasti mugavamad, ka puldi uus kuju istub kätte palju mugavamalt. Puuteplaat nuppude vahel on lahe uuendus, mida näiteks Killzone oskas juba targasti ära kasutada.[/column]
[column size=one_half position=middle ]Kuna PS4 asus sissekäigule kõige lähemal (seejärel X1 ning peale seda Wii U) siis oli ta ka populaarsuselt ehk enim rahvast tõmmanud konsool. Uus killzone oli tõesti kaunis, Combat Drone ja Zip line oleks võinud olla juba varem seerias sees, nad andsid mängule lihtsalt nii palju juurde. Tänu nendele ei olnud lahingud enam Killzone-ile omaselt natuke igavad ja lineaarsed, vaid läheneda sai hoopis uudselt ja huvitavalt. Ka Knack oli väga lahe, rõõmus ja värviline, selline Rachet&Clank tunne tuli kohe. Jättes välja fakti, et mäng on normal raskusastmel ehk liiga raske, oli tegu täielikult “playstationiliku” mänguga. Assassins Creed 4 kohta ma pikemalt ei räägi, sain seda mängida väga vähe ja kuna ei ole seeria varasemate mängudega eriti kursis siis ei saa anda ülevaadet kui palju on muutunud ja millises suunas. Plaan on loomulikult mäng endale soetada ja kui see tehtud, siis tuleb ka pikem jutt ehk sel teemal.
Okidoki, loodan, et tekst jäi taluvuse piiridesse ja kõik, kes kohal ei olnud said ikka aru, millest nad ilma jäid. Taasmängimiseni!!.[/column]
