Mäletan veel kui Pro Evolution Soccer 10 välja tuli – see tekitas innovaatilise ja äreva tunde, võrreldes selle aegse FIFA seeriaga. Sel hetkel tundus, et PES suudab pakkuda, seni jalgpalli virtuaalmaailma konkurentsitu valitsejana tuntud FIFAle ka väärilise vastupanu, kahjuks see õnn jäi üürikeseks ja juba FIFA 11 põrmustas igasuguse ülestõusu PESi poolt. Peale PES 10 väljatulekut olen igal aastal oodanud suure ärevusega, samasugust tunnet nagu tekitas siis PES 10, kahjuks pole seda suutnud ükski viimastest FIFAdest ning seekord otsin vastust, kas FIFA 15 teeb seda vähemalgi määral?
Plaat sisse ja play game… Menüü avanedes ootavad mind need samad tuntud kastid ja juba mugavaks ning harjumuspäraseks muutunud kategooriad, mis juhivad mind otse karjääri tegemise nupule. Mitte, et minust valesti aru saada – FIFA viimaste seeriate menüü on olnud mulle enim meelt mööda kogu mängutööstuses, seega äratundmisrõõm on positiivne kogemus. Väikesed korrektuurid on linkide ümberpaigutuses tehtud, kuid needki on rõõmustavad – FIFA nii-öelda mängusisene kataloog, kust saab lubada endale väärtuslike (loe – karjääri boosterid) või vähem väärtuslike (loe – koledad putsad) lisasid on toodud esilehele, võrreldes eelmise FIFAga, kus see oli peidetud tagumistesse menüüdesse.
Algab iga hooaja põnevaim aeg – üleminekude periood – meeskonnaks Motherwell. Eelmine aasta esitletud globaal transfer network on tagasi ja väikeste uuendustega. Talendiotsijad on targemad kui eelneval aastal ja automaatselt leiavad mängijaid, kus võetakse arvesse Sinu koosseisu nõrku külgi ja üritatakse neid kompenseerida. Samuti on kogu kooseisu haldus äärmiselt mugavaks tehtud, detailideni viidud meeskonna rollid, mängustiil ja juhendamine on andud võimaluse ka kõige võhikumale FIFA mängurile, muuta meeskonna mängustiil selliseks nagu Ta telekast seda näeb või oma peas ette kujutab. Võib öelda, et EA Canada on pühendunud meeskonna juhtimise liidese arendamisse ja kasutaja sõbralikuks muutmisesse, sel aastal palju ning tulemus on suurepärane.
mängu lõpus näeb väljak välja nagu oleks Riverdance’i proov toimunud
Nüüd lähme kõige olulisema juurde – gameplay. Esimesena hakkab silma, et iga samm või tackle jätavad väljakule nüüdsest jälgi. Alguses kentsakana tunduv muudatus on küllaltki huvitav täiendus mängule, kuid subjektiivselt öeldes on sellega äärmiselt ülepingutatud, mängu lõpus näeb väljak välja nagu oleks Riverdance’i proov toimunud murul. Muru on küll muudetud kõvasti paremaks, kuid selle võlu ilmneb peamiselt replay’dest ning otseselt mängides seda erinevust, võrreldes FIFA 14’nega ei tunne. Küll aga tuleb öelda, et kui vihmas mängimine tundub veel mõistlik, siis lumega tehtu stuudio poolt on lausa kriminaalne. Tundub nagu lumi oleks disainitud Kanada ainukese inimese poolt, kes seda kunagi pole näinud või on lihtsalt kopeeritud FIFA 2000’st. Arvestades, et mängin Motherwelliga – pean selles õuduses piinlema korduvalt ja korduvalt.
Väravavahtidele antud uued animatsioonid ja parandatud AI töötavad hästi esimesed kümme mängu, seejärel hakkan tähele panema ebakõlasid uue AI ja animatsioonide vahel. Lõpuks proovin läbi kõik raskusastmed mängus, et näha, kas käitumine või tulemus kuidagi muutub, kuid ei – Lootusetu! Kõik väravavahid mängus on nagu Joe Hart päris elus. Algoritm, mis määrab nende tõrjete osavuse (edaspidi Joe Harti algoritm) on tõsiste probleemidega. Teen paar kiiret mängu ka teiste meeskondadega, kuid tundub, et olenemata Sinu ründajast, kes lööb või väravavahist, kes kaitseb on olukord jätkuvalt lootusetu. Ebastabiilsemaid väravavahte on keeruline leida, üks mänguminut toob 5-palli järjest ristnurgast ära ning teisel laseb sisse (võtab välja) omamängija tagasisöödu või kesk joonelt antud tsenderduse. Sellest tulenevalt on väravavahtide mõju mängu tulemusele tunduvalt suurem, kui varasemalt. Väljakute mängijate AI on väidetavalt samuti uuendatud ning see annab ka tunda, õnneks võrreldes väravavahtidega positiivses suunas. Kaasmängijad käituvad vastavalt Sinu poolt ettepandud taktikale, tempole ja rollidele, palju otsekohasemalt ning vahetumalt. Siiani, nagu ka eelnevates mängudes, on ülimalt overpowered 5-tähe triblajate jõud mängus. Kui vähegi oskad pulti kasutada ja lugeda läbi mõned tutorial’id, kuidas neid kasutada, siis väravate löömine nendega, ükskõik, mis raskusel, ei valmista probleeme kellelegi.
Emre Can’i soeng särab nagu Robert Pattinson päikese käes ja Messi seisab algrivistusel nagu hirmunud tööõpetuse õpetaja
Lõpuks ka kiire ülevaade graafikast ja väljaku õhkkonnast. 1080p ja 60 frame’i sekundis annavad mängule mõnusa sujuvuse ja väljanägemise, kuid see on nii öelda uue generatsiooni konsoolist oodatud tulemus. Küllaga üleüldine mängijate mudelid ja väljanägemine on põhimõtteliselt sama, mis see oli ka FIFA 14’nes Xbox One’i peal. Suur pettumus on ikkagi mõningaste mängijamudelite vead – Emre Can’i soeng särab nagu Robert Pattinson päikese käes ja Messi seisab algrivistusel nagu hirmunud tööõpetuse õpetaja (loe – töpa õps). Samuti on mitte nii-öelda premium mängijate näod arvatavasti tehtud nupu abil „randomize“ – Hendrik Ojamaa mängija mudel on enam kui sarnane Kenneth Rüütlile, mitte Henrikule endale. Uuendatud on ka staadioni õhkkonda, tõstetud publiku heli ja reaktsioone väljakul toimuvale, mis on andnud väga mõnusa fiilingu tähtsamates mängudes.
Kokkuvõtteks tundub, nagu oleks võetud FIFA 14 ja sellele tehtud nii äärmuslik positiivseid muudatusi kui ka halenaljakaid üritusi, muuta midagigi paremaks. Võib öelda, et FIFA 15 (loe – 14.5) on parim jalgpalli mäng turul, kuid selgelt veel arvestatavate vigadega. Võib-olla ongi palju oodata midagi revolutsioonilist antud seeriast, arvestades mugavustsooni milles EA on, kuid eternal optimistina, loodan, et see läbimurre tulemata ei jää, olgu selleks PES, FIFA või keegi uus.
Comments are closed.