Murdered: Soul Suspect – hea idee, halb teostus.

SPOILER ALERT! Ütlen kohe ära, et edasised muljed sisaldavad palju „spoilereid“, seega kes tõsiselt ja õndsas teadmatuses mängima tahab hakata see enam edasi lugeda ei tohiks.

 

Mängija astub detektiiv Ronan O’Connor rolli, kes juba avaminutitel kahjuks meie seast lahkuma on sunnitud. Kuid siiski mitte jäädavalt, vähemalt esialgu. Olles kummitusena lõksus meie maailma ja teistpoolsuse vahel peab Ronan sealt pääsemiseks kasutama oma unikaalseid võimeid, et lahendada ei miski muu kui iseenda mõrv. Kuid erinevalt elavatest on Ronani uurijaoskused piiratud ja kasutada tuleb hoopis teisi võtteid, mis iseenesest ei ole muidugi halb. Näiteks saab ta kõndida läbi seinte, hüpata inimestesse ja nende mõtteid lugeda, juhtlõngu läbi nende silmade vaadata või mõjutada neid endale kasulikud olema. Samuti on võimalik mõndasid vaimude maailmas olevaid objekte kustutada või taasilmuma panna, katsuda asju, et näha nende ajalugu ja teleportida. Päris lahedad trikid eks? On jah, aga surnud oled ikka…
Õnneks ei ole meie peategelane üksi, teda abistab mediumist teismeline Joy, kes otsib taga oma ema, keda omakorda otsib taga sama mõrtsukas kes sinu tappis. Tundub huvitav. Koos sukeldub dou sellesse müstilisse maailma, et uurida välja mõrvari motiivid ja peatada ta ennem, kui uusi ohvreid tekib.

Ehk olid mu ootused mängu suhtes mõnevõrra kõrged? Kui vaadata eelnevalt loetletud „võimeid“ siis võib oodata midagi täiesti uudset selles zanris – mõrvu saab ju lahendada hoopis teise nurga alt. Kahjuks aga midagi uut siin ei ole, oled sa kummitus või mitte, juhtlõngu kogud ikka enamasti samamoodi – vaadeldes. Inimeste mõjutamine ja juhtlõngade kokku viimine küll mingil lihtsal määral toob uudsust, kuid mitte nii piisavalt kui oodata oleks võinud. Saab küll kuulata ka kõrvaliste inimeste mõtteid, aga igal inimesel on enamasti vaid kaks erinevat mõtet ja needki korduvad inimeste lõikes päris tihti, jättes mängule külge tiba odava maigu. Pealegi ei aita need kuidagi uurimisele kaasa.

Et asja huvitavamaks muuta, saad sa olla „poltergeist“ ja mängida elektroonikaseadmetega, lülitada sisse telekaid, mikrolaineahje, kohvimasinaid jms… Neid on mängu jooksul paar korda vaja erinevates põgenemistseenides või paari asitõendi avastamisel, kuid muidu on tegu suhteliselt kasutu osaga mängust, mis paaril esimesel korral tundub huvitav, kuid nähes, et toas kus telekaga või printeriga „mängides“ mitte ükski inimene isegi ei reageeri mitte, muutub see üsna pea väga igavaks ja arvatavasti terve mängu jooksul sa rohkem poltergeist olla ei taha. Seda muidugi juhul kui sa just ei ole mängus jõudnud kohani kus peadki mõnd seadet käivitama, siis reageerivad ka inimesed neile ette programmeeritud korras. Midagi dünaamilist siin kahjuks ei ole, maailm sinu ümber tundub kohati sama surnud olevat kui sina.

Murdered on avatud maailmaga mäng, enamasti on võimalik juba läbi käidud kohti uuesti külastada. Aga (jah, ka siin on suur AGA) see avatud maailm on väga väike. Linnatänavad on kitsad, enamus tänavaid on ära blokeeritud kummituslike esemete poolt, mida ära kaotada pole võimalik ja millest läbi kõndida ei saa. Samuti on mäng loodud nii, et majadesse lihtsalt läbi seina kõndida ei ole võimalik, keegi peab ukse/akna lahti jätma, et sisse ja välja saaksid. See muudab liikumise veel piiratumaks ja maailma veel väikesemaks, sest maju kuhu minna saab, on väga vähe. Kuigi jah, kui majas juba sees oled siis liikumispiirangud kaovad ja saad majas vabalt ringi lonkida, ka läbi seinte.

Enamus ajas kulub ühest uurimispaigast teise jõudmiseks, vahepeal aga on võimalik korjata erinevat kraami, mis seletab rohkem nii peategelase kui teda ümbritsenud inimeste ja sündmuste kohta, sealhulgas rohkesti infot sinu müstilise mõrvari kohta. Tänu suhteliselt väikesele maailmale ja piiratud liikumisele on kogu kraam enamasti hõlpsalt leitav ja otsimisega väga palju vaeva ei pea nägema. Artiklid on kasulik lugemine ja ka mina lugesin läbi enamuse materjalist mis leidsin. Kahjuks  see info sind mängus kuidagi edasi ei aita, küll aga vastab nii mõnelegi küsimusele mis tekkida võis.

 

Kogu selle ringi kulgemise ja nuppude vajutamise vahepeale tuleb aga aeg-ajalt tegemist teha ka vaenlastega, kelleks siin on patrullivad deemonid. Neid on võimalik erinevate vahenditega eksitada või nende eest peitu pugeda kummituslike varjude sisse (?). Kuid julge hundi rind on rasvane ja kes tahab see võib peitmise asemel deemoneid ka alistada. Selleks ei pea muud tegema kui nende taha hiilima ja ette antud nupukombinatsiooni vajutama. Tegelikult ei pea enamus juhtudel isegi hiilima, võib vabalt ka joosta. Deemonid patrullivad oma teatud trajektoori ja ei pane enamasti sind isegi tähele, kui sa just neile nina alla ei roni. Üldiselt oleks tahtnud rohkem vaenlaseid näha ja nendega tegelemine võinuks samuti kuidagi põnevam ja ohtlikum olla.

Võtame ette mängu põhiteema – kuritegude lahendamine. Sellist ülipõnevat kuritegu, millesse väga sisse elada ja pingelise huviga lahendada, ma ei leidnudki, ka enda mõrva mitte. Kuid peale oma mõrva on võimalik aidata ka teistel kummitustel lahendada nende müsteeriumeid. Kahjuks aga koosneb kuritööde lahendamine ainult ette antud tõendite korjamisega ja hiljem kogutud asitõenditest järelduse tegemisega. Seda tuleb enamasti teha kitsal alal abipaluja ümber ning asitõendite otsimisega ei pea üldse vaeva nägema. Kohati on lõppjäreldus aimatav juba peale esimese asitõendi leidmist. Kogu see protsess on tegelikult natuke igav – mäng annab sulle täpselt teada, mitu juhtlõnga sul veel leida on ja ka järelduse tegemiselgi ei pea just eriti ajusid ragistama, valida tuleb lihtsalt paar kõige loogilisemat juhtlõnga, neile vajutada ja kuritegu justkui lahendab ennast ise. Mis puutub enda mõrva siis mäng ei lase sul isegi järgmisse punkti edasi liikuda ennem kui sa ei ole leidnud kõiki vajalikke juhtlõngu ja sellest järeldust teinud, seega midagi kogemata kahe silma vahele jääda ei saa. Tegelikult on üleüldiselt lihtne – senikaua kui valid ilmselgelt loogilised vastused igal pool kus valimine kohustuslikuks on tehtud,  ei saa sa eksida.
Tihtilugu tunduvad asitõendid ka natuke ebaloogilised või konkreetse uurimisega isegi mitte otseselt seotud olevat. Justkui oleks pandud paarkümmend asja sulle leidmiseks millest viite on reaalselt vaja järelduse tegemiseks, ülejäänud on lihtsalt niisama seal kõrval. Kogu enda mõrva lahendamise müsteerium seisnebki selles, et teada saada mõrvari motiiv, mis oli aga ette aimata juba tublisti ennem mängu lõppu ja ülejäänud aeg tuli ringi kõmpida, vajutada ühte ja sedasama nuppu, et asitõendeid korjata, ning oodata millal sinu avastatud lahend ka petegelasele lõpuks kohale jõuab. Sul ei ole mingit erilist voli mõrvajuurdlust üheski võtmes mõjutada, pead vaid liikuma mööda väga lihtsat ette antud rada ja ootama millal mäng lõppeb. Samas sellised on enamus tänapäeva mänge.

Positiivse poole pealt on mängus üle keskmise hea näitlemistöö. Ka ümbruskond ja õhkkond üldiselt meeldisid mulle väga. Hea vahelduseks natuke süngemas ja müstilisemas maailmas aega veeta. Graafiliselt on mäng samuti väga kena, kuigi päris next-gen mängu siit oodata ei maksaks. Ning lugu, hoolimata oma suhteliselt üllatuste vaesest käigust, oli suhteliselt korralikult üles ehitatud.

Ma tean, et arvustus tuli suhteliselt negatiivse alatooniga kuid maha visatud ajaga tegemist ei olnud. Keskmine ajaviide oli ta siiski ja kes on zanri austaja ning oskab ehk rohkem hinnata asju, mis minu jaoks rolli ei mänginud, saab kindlasti siit ka omale väärilise elamuse. Hoolimata minu vaeseks jäänud elamusest ootan ma siiski, et mängule tuleks järg, sest mulle siiralt meeldib mängu mõte – lahendada kummitusena kuritegusid.

Tootja: Airtight Games
Levitaja: Square Enix
Platvormid: PC, PS4, PS3, Xbox 360, Xbox One
Väljalaske aeg: 6. juuni 2014