Resistance: Burning Skies

Resistance: Burning Skies on juba paar aastat vana mäng ja hiline ülevaade on tingitud kohutavatest hinnetest mida see mäng oma väljatuleku hetkel sai – lihtsalt kadus isu mängu proovida, eriti veel hingematva hinna eest mida selle eest küsiti (ja küsitakse siiani). Juhuse läbi sattus see mäng nüüd minu kogusse ja andis põhjuse Vitalt tolm maha pühkida ja aku täis laadida. Olen suur Resistance seeria fänn, see oli üks nendest mängudest mis (koos Uncharted: Drakes Fortune-ga) pani mind kunagi poodi jalutama ja sealt Playstation 3 näpus naasma. Olen nautinud kõiki Resistance mänge mis peale seda välja on tulnud. Jah, sinna hulka kuulub ka Resistance Retribution PSP-l, mis oli hästi teostatud ja korralikku lugu omav TPS. Lootsin nii väga, et suure fännina suudan Burning Skies puudustest mööda vaadata ja mängu tõeliselt nautida, kuid kahjuks ei suutnud seekordne saaga inimkonna ellujäämisest mind endasse tõmmata ja pean tõdema, et halvad hinded mis on mängu siiani saatnud on õigustatud olnud.

Burning Skies, nagu temale eelnenud mängudki, viib meid taas invasiooni läbi viiva Chimera vastu. Mängijal tuleb astuda tuletõrjuja Tom Riley rolli, kes sattununa tööpostil keset tulnukate invasiooni üritab iga hinna eest oma naise ja tütre juurde tagasi jõuda, kasutades selleks oma võimast kirvest ja mis iganes muid relvi mis parasjagu kätte satub. Mängu kehvalt justutatud lugu ei panne sind kordagi tõsiselt mängu sisse elama ja enamuse ajast ei ole isegi meeles mille pärast võitled.

Kehv ei ole mitte ainult mängu lugu, vaid ka mängu graafika ja heli. Graafiliselt ei ole mäng ligilähedanegi ennem teda ilmunud Vita kroonjuveelile Uncharted: Golden Abyss’ile. Ümbruskond on igav ja värvitu, asjade vähest detailsust on üritatud varjata nagu mingisuguse udukihiga mis osasid asju katab, jättes kõigele odava maigu juurde. Ka heli oli tuim pea iga mõttes, odavaid sämpleid kohtas nii relvaga tulistades kui plahvatusi kuulates. Tegelaste hääled olid küll natuke rohkem lihvitud ja usutavamalt presenteeritud kui muu, kuid see ei silu ära ülejäänud ümbruskonna loodud monotoonset jubedust, mis kogu aeg kõrvu „paitas“.

Liikumine ei olnudki kõige hullem, kahe analoogiga sihtimis/liikumis süsteem on kõigile tuttav juba kodukonsoolidelt ja Vita on selle funktsiooni toomisega pihukonsoolidele väga edukalt hakkama saanud. Võimalikult palju on üritatud ära kasutada Vita puuteekraani, mis hoolimata oma ebamugavusest muudab mängu isegi kohati lihtsamaks, näiteks relvade erivõimeid saab kasutada ekraanile vajutades, mis muudab granaadiheitja ja Bullseye kasutamise vägagi mugavaks. Samuti saab granaate visata ja kirvest kasutada kiirelt ja efektiivselt vajutades vastavale nupule ekraanil. Kuid siin ka paraku mugavused lõppevad. Kuna ka kõik muu interaktiivne on üritatud üle viia puuteekraanile siis paraku leiad ennast väga tihti olukorrast, kus üritad ekraanivajutusega dokumente korjata või uksi avada kuid lased ennast hoopis käes olevast granaadiheitjast õhku. Interaktiivsed nupud on tehtud pisikesed ja ebamuguvad ning nendest mööda vajutada on imelihtne.

Lahingupidamine on äärmiselt lihtne ja lineaarne. Relvi on kokku kaheksa (enamus tuttavad eelmistest mängudest), igal ühel kaks tulistamismeetodit, peamine ja sekundaarne, lisaks on võimalik relvi uuendada suvalistes kohtades vedelevate siniste kuubikute abil, tõstes nende erinevate omaduste efektiivsust (suuremad plahvatused, rohkem kuule jne…). Üritatud on kasutusele võtta ka mingisugust varjumise süsteem, mis pooltel kordadel ei toiminud üldse või oli äärmiselt ebaefektiivne. Samas ei olnud seda ka palju vaja, alad kus vaenlastega võitled on imepisikesed, vaenlaseid on üldiselt vähe ja nendest jagu saamine ei olnud probleem ka kõige raskemal raskusastmel mängides.

Mäng ise on äärmiselt lühike, tasemed on enamasti kui kitsad koridorid, kus visatakse aeg ajalt sulle keegi vastu, kelle peale paar salvetäit kuule raisata ning järgmisele kitsale alale edasi minna ning sama korrata. Siinkohal ei ole absoluutselt abiks ka mängu mitmikosa, mis on kohutavalt vigane, igav ja halvasti ehitatud. Kusjuures seekordsel mängimisel ei saanudki ma teistega koos madistama minna, lihtsalt ei õnnestunud servega ühendust saada. On see mängu, serverite või Vita viga, ei tea, kuid see osa jäi hetkel mängimata. Õnneks oli mul võimalus seda korraks proovida paar aastat tagasi kui mäng välja tuli ning teisi õnnetuid mängu ostnuid jagus, kellega mürgeldada. Kahjuks on online pool veel hullem kui põhimäng. Kaardid on väikesed, mängijaid vähe, ühenduse katkemisi palju ja see punktisüsteem, see ei vääri isegi kõige paremal juhul ühtegi kiidusõna. Mängides terve mängu ja saades omajagu kille, ilutses meie tabelis meie tiimi taga ikka ilus suur null. Meie meeskond küll võitis mängu kuid lõpptabelis oli tulemuseks suur null, seega ei saanudki hästi aru, mismoodi see punktiarvestus toimub. Mängitavus ise oli samuti kohutav, odavad relvade sämplid ei reetnud tulistava vaenlase asukohta, nagu me siiani harjunud oleme, vaid relva tulistades kajas hääl kõikjal su ümber ja ennem kui jõudsid kindlaks teha, kust suunast kuulid tulid olid juba surnud. Samuti ei olnud üllatuseks lihtsalt keset rahulikku kõndimist suremine. Võtis hea mitu koolemist aega ennem kui sai selgeks, et tegemist oli melee tapmisega. Ei mingit vinget animatsiooni ega midagi, vastu lõugu saades lihtsalt surid omaette vaikses segaduses.

Resistance Burning Skies oli esimene FPS mäng PS Vita peal ja pidi tõestama, et just Vitaga on võimalik oma lemmik shootereid tee peale kaasa võtta ja mängida ükskõik kus te ka poleks, on ju Vital enam kui küll võimekust, et seda kõike teoks teha. Kahjuks aga ei suutnud Resistance Burning Skies konsooli pakutavat eriti hästi ära kasutada ja jäigi tavapäraseks keskklassi shooteriks. Olles mahult ja pikkuselt äärmiselt kesine mäng ei ole halb graafika ega heli kuidagi õigustatud, riistvara on ju ometi piisavalt võimekas. Tundub, nagu oleks tegu alpha või beta versiooniga, mis eksikombel müüki lasti. AGA, hoolimata kõigest suutsin ma siiski mingisuguse pisikese naudingu sellest mängust leida, kuid seda ajan selle süüks, et olen seeria fänn ja viimase mängu väljatulekust on lihtsalt nii kaua möödas. Tore oli jälle Chimerale kere peale anda.