29. septembril jõudis meieni Ubisofti poolt ühe armastatuima strateegiamängusarja Heroes of Might and Magic uus mäng: Might and Magic Heroes VII. Ma ei saa öelda, et olen strateegiamängudes just kõige osavam, kuid leian siiski alati midagi ligitõmbavat käikude ettenägemises-mõtlemises ning ka hea sisuga mängude vastu pole mul midagi. Enne uue Might and Magicu alustamist olin mänginud vanematest osadest vaid kolmandat ja viiendat mängu. Kuid kas meile ikka oli vaja juurde jälle ühte uut Heroese mängu?
Might and Magic VII saab mängida nii üksi, võrgus kui ka kahekesi sõbraga kodus kasutades hotseat funktsiooni. Esimesena saigi ära proovitud kellegi teise vastu mängimine. Sa saad valida, kas sa valid päris vastase või mängid arvuti vastu, kui sul endal pole sõpra parajasti kõrvale võtta, et ühe arvuti taga mängida. Võidu losside ülesehitamine ja vastase ründamise planeerimine on minu arvates antud mängu puhul huvitavam kui story osa. Might and Magic Heroes VII’e lossid ja fraktsioonid on vapustavalt ilusad. Samuti ka see kuidas sinu armee “koletised” on tehtud tunduvalt paremaks võrreldes varasemate proovitud mängudega.
Nagu ikka on ka selles Heroese mängus kuus fraktsiooni: Haven, Academy, Necropolis, Stronghold, Sylvan ja Dungeon. Haveni ümber keerleb ka selle mängu lugu. Peategelaseks Ivan Griffin, kes trooni saamiseks peab otsima erinevaid liitlasi ning tänu sellele võib mäng olla ka väga pöördeline. Ütleksin, et loo enda osa oli isegi kohati keeruline. Osad kohad võtsid kaua aega, et neid ära teha nind loo enda osa nõudis mitmeid taaslaadimisi. Tänu sellele avastasin ka fast combati võlud. Ütleme nii, et kui kasutasin fast combatit jäi mu armees tunduvalt rohkem elukaid alles kui siis, kui kasutasin taktikat liigutades ise käsitsi kõiki tegelasi. Tihti polnud paljud otsused võib olla nii head ning vastased olid tunduvalt tugevamad kui ma eeldasin. Isegi juhul kui neil oli juures kiri, et nad on keskmise tasemega, võisid nad siiski sinu armee ära hävitada.
Suutsin vist kõige rohke mängida Necropolise ja Dungeoni fraktsioonidega – luudraakon on siiani mu lemmikkoletis selles mängus. Usun, et iga fantaasiasõber, kellele meeldivad fantastilised elukad leiab armee loomisel oma lemmikud: vampiirid, džinnid, draakonid, kükloobid, greifid ning isegi inglid ja paljud teised tegelased on valmis astuma sinu armeesse. Kangelasi endid sai päris mõnusalt kujundada. Tähendab, et näiteks kui sul olid korraga üks kangelane ja üks liitlane, siis kasulik oli valida neile erinevad funktisoonid ja maagia võimalused. Sama võib öelda ka mängides kellegi vastu. Näiteks mul on kaks lossi, siis ühe lossi maagide osa suunan ma tegema ühtemoodi asju ning teise oma teistmoodi.
Kindlasti on tore Herose fännidele, et Might and Magicu sarja jätkatakse endiselt, kui minu jaoks jäi selles mängus midagi siiski puudu. Vaheklipid olid kohati igavad ja millegipärast ka väga aeglased. Samuti oli minu arvates mängu põhilugu viletsam kui näiteks oli Heroes 5-el. Samas on mängul ka piisavalt palju eeliseid, et teha ennast huvitavaks ühele strateegiamängu fännile. Levelda ennast ülespoole, võitle, avasta ja valluta – kõik see on sinu kasutuses ning oma lossi ehitamine ja armee loomine on endiselt väga äge tegevus.
Platvorm(id): PC
Ilmus: 29 september 2015
Arendaja: Limbic Entertainment
Levitaja: Ubisoft
Ülevaade tehtud: PC
Mängu saab osta siit:
