Resident Evil Revelations 2

Enne kui ma hakkan seda mängu tükk-tüki haaval lahti harutama, et mida Resident Evil  õigemini kujutab endast ,räägin ma , et mis laheda mänguga meil tegemist üldse on. Kui kellegile peaks üllataval kombel olema see mäng või nimi veel võõras siis oleks seda kõige  parem iseloomustada kahe sõnaga, milleks on bioterrorism ja zombid. Viimast esineb mängus muidugi võimalikult minimaalselt aga see on siiski põhiosa mis on ka mängus olemas ning mis seostub ka selle mänguga kõige paremini. Resident Evil on esimene zombidele põhinev mängukogemus, mille osaliseks ma sain väiksena ning mulle isiklikult on see mäng endiselt parim saaga, kus antakse võimalus zombidele näidata kes on peremees. Kui võrrelda nüüd praegust aega selle ajaga , kui tuli välja esimene osa, on siiski fakt see, et need omavahel on nagu öö ja päev. Miks ma seda ütlen on sellepärast, et kui võrrelda neid kahte siis esimesed osad olid kui valmis ehitatud majad aga mida rohkem aeg edasi läks, seda rohkem hakkas maja ära lagunema ning alles jäigi ainult vundament. Ma olen alati olnud kritiseeriv selle saaga suhtes sest koguaeg kui tuldi välja uue väljaandega, tekitas see meeletus koguses pettumust. Nüüd esimest korda üle pika aja võin öelda hardcore Resident Evil fännina, et tegemist on väga hea teosega. Kui keegi on samuti selle saaga suur austaja siis on see mäng, mille mängukarp peab su kätte jõudma. Mis teeb selle mängu nii heaks siis …….. ?

Campaign ehk lugu mineviku ja tuleviku vahel

Mängu peategelased on väga huvitavad ja kaasahaaravad. Tegevus toimub kahel erineval ajahetkel ning erinevate karakterite vahel. Mängu esimene pool kulgeb kahe naise vahel, kelle nimed on Claire ja Moira( Mainin siinkohal ka ära, et see on sama Claire, kellega said tuttavaks Resident Evil 2-s ). Mäng algab kiire ja sisuka vaheklipiga, kus vaikses ning tagasihoidlikus üritusel ilmuvad järsku ruumi relvini varustatud eriüksus ja võtavad üritusel olevad inimesed kõik kaasa, ilma et saaks arugi mis põhjusel. Sekundid hiljem ärkadki sa läbi Claire silmade kõhedas katakombe meenutavas kohas. Ei lähe kaua aega kui sa leiad Moira ehk oma partneri, kellega koos mängid sa kuni mängu lõpuni. Peagi avastad, et sa oled sattunud mingisugusesse eksperimenti ning käte külge on pandud imeliku kuju ja värviga käevõrud, mille kaudu vahepeal räägib sinuga võõras naisterahvas. Claire ja Moria põhiülesandeks saabki uurida välja põhjus, et miks nad on sattunud sellisesse kohta ning leida see müstiline naisterahvas üles, kes nendega suhtleb läbi käevõru. Tee selleni jõudmiseks saab muidugi ( üllatus üllatus ) olema raskem kui tahta võiks, mille keskmesse on segatud ka mõnusas koguses erinevaid monstrumeid, kes tahavad sind oma vahepalaks maha nottida. Keskkond on vahelduv ja värskendav. Tegevus küll toimub ühes kindlas kohas aga keskkonda on suudetud mõnusalt muuta, mis tekitab tunde, et vahepeal oled kusagil mahajäetud keldris ning teisel hetkel maailma tipptasemel laboratooriumis. Tulemata ei jää ka erinevad bossivõitlused nagu traditsiooniks on saanud mängudes ning Resident Evil ei ole erand. Bossid suudavad pakkuda väga korralikku vastupanu ning ka piisavalt peavalu.

Kui minna nüüd tuleviku loo juurde siis selles loos on peategelasteks mees nimega Barry, kes on parasjagu ka Moira isa ning ta kaas“sõduriks“ on väike armas kleidiga tüdruk Natalia, kelle ta leiab lihtsalt nagu kommipoe järjekorras seismas ja ootamas Barryt nagu ta olekski oodanud seda hetke ( Miks ta seal seisab on põhjusega ning seda saab teada, kui mängu lõppedes teha läbi üks lisaosa aga sellest kõigest lähemalt hiljem ) ning hiljem tuleb välja, et see sama tüdruk on supervõimetega, kellel on võime näha vaenlaste asukohta. Miks ma mainisin enne tulevikku ja minevikku siis see ongi sellepärast, et Barry ja Natalia peatükk on 6 kuud  taga pool sündmustest ehk nad käivad Claire ja Moira jälgedes. Kokku on neli episoodi ning iga episood koosneb Claire ja Moira osast ning Barry ja Natalia osast. Miks Barry üldse saarele tuleb( veel segasemal põhjusel tuleb ta sinna täitsa üksi aga kaasas on „Rambo“ stiilis lõpmatult kuule ja relvi) on sellepärast, et ta kuulis hädakutsungit oma tütrelt. Ei lähe kaua aega, kui Nataliaga kokkusaamine ei olnud juhuslik ning tüdruk teab mis saarel toimub aga ta lihtsalt ei suuda midagi meenutada sest millegi pärast on tal mäluauk mineviku suhtes aga mida rohkem aeg edasi, seda rohkem hakkavad Natalia hägused mälestused selgemaks saama ning Barry mõistma, et mis tegelikult seal toimub.

Kas rohkem head või halba ?

See jääb mängija enda otsustada aga ma tõesti nautisin igat sekundit sellest kogemusest. Mängus on ka palju lisavõimalusi. Uue ning värske lisana on sisse toodud, et sul on võimalus vahetada ükskõik mis ajahetkel mängijat. Mis selle huvitavaks teeb, on see, et igal tegelasel on omad plussid ja miinused. Claire on põhimõtteliselt pea ees relvadega lahingusse minev tegelane, kui samal ajal on Moira arsenalis näiteks ainult taskulamp millega ainult tema saab leida riiulitelt või nurkadest kuule, ravimeid, relvi ning muud. Lisaks saab ta vastaseid pimestada ning selle kaudu neid aeglasemaks muuta ning teiseks relvaks on kang( crowbar), mis on lähivõitluses üpriski vajalik. Mõlema peategelase koostööl saab teha ka spetsiaalseid lähivõitluse võtteid, milleks on muidugi kahjuks ainult üks võte aga selle tegemiseks ongi vaja Moira taskulampi millega saab vaenlase sekunditeks ära pimestada ning samal ajal Clairega näiteks vastase pikali lüüa. Sõltuvalt raskusastmest sõltub, et kas sa pead seda palju kasutama või mitte. Üldiselt peab olema mingi strateegia kuidas vastastele läheneda. Selles mängus on vaja natuke mõelda ja läbi analüüsida, et kuidas läheneda teatud olukordadele, eriti kui on tegemist Survival ehk kõige raskema raskusega, millega ma läbisin ka pool mängu.

Kui sa tõesti kavatsed Survival raskusega mängida siis tuleb endale kohe sisestada see mõte, et sa pead endale korralikus koguses rahusteid ja kohvi käeulatusse varuma. Kannatus on tõesti võtmesõna sellisel juhul sest surma saab palju aga mida rohkem sa kordad ühte stseeni seda vilunumaks saad ja hakkad iga korraga nägema teatud killukesi, et kuidas lihtsamini ja paremini midagi teha. Mäng suudab tõestada fakti, et harjutamine muudab paremaks. Suurimaks väljakutseks saab olema see, et kui hästi sa suudad mõelda ja strateegiliselt läheneda igale olukorrale. Ammunatsiooni leidub meeletult hõredalt ja ravimina kasutatavad green herbe samuti. Siinkohal toon ka ühe mängu suurima plussi välja mis oli varasemates osades suureks „probleemiks „ Resident evili fännina aga nüüd suudeti see ära lahendada ja tuua taas midagi lahedat sisse ehk sa EI SAA vastastelt mitte midagi. Kui varem sai vastaste tapmisel maast kuule, ravimeid, boonuspunkte siis selles osas ei tasu sellele lootma jääda. Kas sa käid korralikult kõik nurgad läbi, et leida midagi on oma otsustada aga seda mitte tehes on ikka väga raske läbi mängu.

Võimalusel kui sul on kaks pulti, saab läbida story mode ka sõbraga koos split screeni abil ning see on väga suur pluss sest tänapäeva mängude puhul ei näe tihti seda, kus saaks koos teisega läbi mängida mängu põhilugu. Miks on see eriti positiivne, on sellepärast sest kui sa mängid üksi ning sul on automaatselt liikuv kaaslane kaasas siis pole temast tihtipeale mingisugust tolku ja see on meeletult frustreeriv, eriti kui sa mängid raskema raskusega ja sul on vaja kiirelt ning kindla eesmärgiga teatud asju läbida. Seda juhtus tihti, kus olid juba peaaegu lõpus aga kuna arvuti poolt kontrollitav kaaslane teeb veidraid liigutusi siis saab ka surma ja siis tuleb tõesti ette hetki, kus sa peatud korraks, võtad lonksu teed, paned puldi vastu pead ja ütled endale:“ kõik saab korda „ ehk jällegist….nagu sai eelnevalt mainitud, on vaja kannatust.”

Episoode läbides saad sa endale boonuspunkte, mille eest saab endale „ oskuste puul „ osta erinevaid skille ja lisasi, mis aitavad mängu lihtsustada. Need on vajalikud sest need tõesti aitavad ja nad lisavad ka mängu omamoodi sellist vürtsi, mis teeb mänguelamuse põnevamaks. Boonusepunktide suurus sõltub sellest, et kui palju täidad sa igas episoodis teatud eesmärke, näitena,et pead kümme vastast crowbariga elimineerima või siis leidma 3 aaret.

See on mu vaieldamatu lemmik ning kindlasti mängu suurim pluss. IGA episood lõppeb meeletult põnevalt ja sa tahad ja pead edasi mängima sest elevus selle suhtes, et mis edasi saab on metsik.

Väikesed lisad aga mitte mõjuvad 

Mänguloojad on olnud kavalad ja pidanud heaks seda ideed, et mida rohkem panna mängu väikeseid asju, mis hoiaks mängijaid edasi teleka taga on hea plaan aga samas korralik läbikukkumine. Minus endas tekitas see palju küsimärke, et milleks seda kõike vaja on sest see pigem röövis selle hea emotsiooni ära mis põhilugu mängides sai. Extra alt leiab sihukese koha, kus näitab kuidas lukust lahti saada lisasi, mida saab kasutada storys. Näiteks sa teed mängu läbi ja siis avanevad erinevad ülesanded mida saab teha ning et neid avada pead sa jälle otsast peale hakkama ja nii mitu korda. Üks ülesanne on näiteks selline, et pead läbima kogu mängu 3 tunni jooksul. Teine variant on näiteks see, et pead mängu läbima, et kõik vastased on nähtamatud. Kohe üldse mitte ei olnud meeltmööda mängu uuesti mängima hakata, et avada mingeid lisasi, millest pole kasu tegelikult.

Kui mängu põhiosa läbitud, avanevad ka kaks lisa episoodi mille nimeks on „ Little miss“  ja „ the struggle“ . Nagu ma alguses mainisin, jäävad põhilugu mängides paar asja segaseks, kasvõi just see, et miks Natalia seisab ja ootab juba Barryt ku ta saarele liigub ning seda lisaepisoodi saab küsimusele vastuse. The struggle keskendub Moira loole, kus samuti põhilugu mängides läheb osa infost kaduma ja selle tagajärjel tekivad küsimused, et mis siis seal vahepeal juhtus, et asi selleni jõudis aga õnneks saab need puzzle tükid kokku pandud.

Ühe põhilisana on veel ka „ the raid „ mis põhineb hästi lihtsale ülesehitusele ehk vali missioon, tapa kindel arv zombisi, korja samal ajal ka kirstude seest asju ning lõpeta osa. Teed osa läbi, saad boonuspunkte, mille eest jällegist saab osta ja tuunida relvi aga minu jaoks kadus selle lisa põhimõte kiirelt ära ning põnevust ei pakkunud. Naljaka küljena saan seda öelda, et see paneb korralikult muigama kui sa mängid mängu, kus on zombid ja muud monstrumid ning siis seda lisa mängides hakkab Jaapani mängudele traditsiooniline klubimuusika taustaks mängima ja samal üritad sa tõsise näoga mängida ja ette kujutada, et see mäng on hirmus.

Tõmbame otsad kokku

Resident Evili fännile on see kohustuslik mäng. Miks just kohustlik, on sellepärast sest tegemist on ühe parima osaga, mis on üle pika aja välja tulnud. Mängu graafika, sujuvus, ülesehitus ja mängulugu on lihtsalt imetlusväärne. Tavamängijale, kes lihtsalt otsib head mängu, on see väga hea valik sest see suudab pakkuda super mänguelavust, kui sulle eesotsast meeldivad zombid ja muud monstrumid. Mõnus viis sisustada oma reede õhtuid koos sõbraga mängides või siis üldse väljakutset üksi vastu võtta. Mõlemal juhul on tegemist hea otsusega ning jõuluvanale tasub kirjutada, et sellist mängu sooviks küll sussi sisse