Elu Maal oli päris tore. Inimesed elasid, sõid, nautisid tähistaevast ja linnulaulu… kuni lendas kohale hulk tulnukaid, kes robotite armee abiga inimeste numbreid isukalt vähendasid ja sundisid allesjäänud elanikud Kuu peale pakku pugema. Mõnedsajad aastad hiljem saadetakse maa peale YoRHa programmi raames androide, et need robotitega lahinguid lööksid. Ja siin tulebki mängu mängija. Kuna androidid pole päris robotid, vaid inimkujulised tehissõdurid, siis antakse mängijale juhtimiseks väga kenasti animeeritud tagumikuga enesekindel ja seotud silmadega 2B-tähistust kandev naisekujuline android. Mängu avahetkedel kohtub ta mehe kehas oleva androidi 9Siga ja üheskoos lähebki madinaks.
Ilmselt peaks kohe paljudele tuttav olema Platinum Gamesi nimi. Ei? Bayonetta? MadWorld? Transformers: Devastation? Tuleb mõni tuttav ette? Kõik sellised täiesti okeid, et mitte öelda isegi head, märulid ju. Nier: Automata on kah hea märul, mis on peidetud jaapanipärase RPG kesta sisse. Mängus liigutakse ringi küll avatud maailmas, kuid see on üpriski pisike. Aeg-ajalt tuleb teile vastu imearmsaid roboteid, keda tuleb mõõkade välkumise ja kuulirahe saatel vanarauaks muuta. Mina isiklikult tundsin ennast küll aeg-ajalt konkreetse mölakana, kuna ma kohe mitte ei tahtnud nunnusid roboteid nende igapäevaste tegevuste juurest mõõgahoopidega reaalsusesse tuua. Võitlussüsteem on suurepärane. Mõõgalööke on kaks: nõrk, aga kiire ning tugev, kuid aeglane. Nende löökidega mängides leiate kombosid. Lisaks tulevad mängu erinevad relvad, mis lööke muudavad, seega iga mängija avastada jääb see, milline võitlusstiil talle kõige enam istub. Vürtsi lisab 2B kõrval hõljuv… tehiskaaslane, kelle kanda on siis tulistamine ning seda sputnikut saab veel erinevate mikrokiipidega täiustada. Seega RPG-elemente on samuti hulgim: 2B saab kogemuspunkte ja muutub ajapikku ise tugevamaks, mikrokiipidega täiustatakse sputnikut ja relvamajandus on päris lai. Ühele jaapani märulile kohaselt on eraldi nupp ka löökide eest põiklemise jaoks (nagu Matrixis, jee), kuid blokkimisnuppu pole. Blokkimine ongi nõrkadele.
Graafilise poole pealt on minu jaoks mäng super. Ta saavutab selle, mida ma igatsesin juba PlayStation 2 mängude juures: sujuvuse. Ma lootsin juba siis, et masina võimsus suunatakse sellesse, et PS1 graafikaga mängud panna jooksma hästi. Nimelt lippab Nier: Automata probleemideta 60 kaadrit sekundis. Selle saavutamiseks on mõned tekstuurid koledamad ja maailm udusem… või playstationkolmelikum, kuid robotitele molli kündmise käigus pole aega seda märgatagi. Samas tegelaste animatsioonid on väga väga ilusad. Androidid liiguvad graatsiliselt, robotid komberdavad/lendavad/hüppavad mõnusa masinlikkusega ning lennumasinad (jah, siin saab ka lennata) keerlevad/kõmmutavad samuti ilusti. Heli on huvitav ja hea. Tegelaste hääled on sisse loetud hoolega ja seda isegi inglise keeles. Tulirelvad pinisevad ja nõelavad nagu vihased herilased, mõõkade vihin on otsekui samuraide poolt sisse lindistatud, kuid see muusika… oeh. Kui kunagi peaks olema üks mängu soundtrack, mille ma endale poes kotti panen, siis saab see olema Nier: Automata oma. Ma ilmselt pistan selle Xenogears: Creidi kõrvale oma pleierisse ja naudin ikka ja jälle.
Ah et mida ma lendamise kohta rääkisin? Nier: Automata on sedasi üles ehitatud, et ta segab endasse salamisi mitu erinevat mängustiili. Lõviosa mängust möödub avatud maailmas ja koridorides metallmeeste kokkuostuks sobivateks tükkideks lõikumisele, kuid ikka ja jälle tuleb ette hetk, kus mäng teeb midagi teistmoodi. Näiteks saad astuda oma transformerist lennuülikonda ja osa levelist läbitakse roboti või lennuki kujulises masinas kuulirahe eest põigeldes ja samal ajal vastutuld andes, nagu mõnes pealtvaates kosmosetulistamismängus (Ikaruga, näiteks). Teisalt on olukordi, kus mäng muutub otsekui Castlevaniaks, kus võetakse ära võimalus sügavusse minna ja pead liikuma üles-alla ja vasakule-paremale.
Seega üldkokkuvõttes on Nier: Automata kahjuks selline mäng, mis on väga hea, kuid mida Eestis laiem publik ei mängi. See on päris kurb, sest tegu on mänguga, mis võib vabalt Niohi ja Yakuza ja Horizoniga hetkel selle aasta parima PS4 mängu tiitli eest võidelda. Tema ainus viga meie mängijate silmis ongi vast see, et ta on liiga jaapanipärane. Final Fantasy XV müüs veel vast hästi, sest ta oli tuntud nimi, kuid Nier: Automata kuulub Drakengardi mütoloogiasse ning on järjeks seitse aastat tagasi ilmunud ning samuti vähe tuntud kultusklassiku staatuses olevale Nierile. Ma võin teile kinnitada, et isegi, kui te pole mänginud ühtegi Drakengardi mängu ega ka Nieri, siis võite julgelt Automataga alustada. Mäng on niisama ka väga-väga hea ning pärast mängu ühekordset läbimist ei ole mäng teps mitte veel läbi. Nimelt on mängu „peidetud“ tähestiku tähtede jagu erinevaid lõppe ja nendest viis on sellised, mille kohta saaks öelda „päris“ lõpp. Ma tean, et paljudel mänguritel on riiulis kindlasti üks tühi koht. Nier: Automata täidab selle suurepäraselt.
| Platvorm(id): PS4 Ilmus: 10. märts 2017 Arendaja: Platinum Games Levitaja: Square Enix Ülevaade tehtud: PlayStation 4 Pro |
 |
Mängu saab osta siit:
