Olles üks Eesti kolmest PlayStationi VR-süsteemi omanikust ja ilmselt ainuke neist, kellel VR stabiilselt südant pahaks ei aja, võtsin ma rõõmuga ette Resident Evil 7, sest tegu on väidetavalt esimese „päris“ mänguga, mida täies mahus virtuaalreaalsuses mängida saab. Nii see tõepoolest ongi. Kui PSVR on konsooliga ühendatud, küsitakse mängijalt mängu käivitades, kas ta soovib mängida virtuaalreaalsuses. Nupuklõps, vajadusel kerge õpetus, kuidas mäng PSVRiga töötab ja juba saabki enda alukatevaru usinalt pesumasinasse kühveldama hakata.
Resident Evil 7s astub mängija lootusrikkalt looduskaunisse Louisiana osariigi sohu kihutanud Ethan Wintersi kingadesse (tegelikult siiski kätesse, sest muud temast miskipärast mängu ajal näha pole). Miks ta sinna ronib? Tema kolme aasta eest kadunuks jäänud kaasa Mia saatis talle e-kirja, kus palub tulla talle Dulvey-nimelisse kolkakülla järele. Kõlab nagu kõikide halbade ideede ema, eks? Vähemalt võtaks mingi relva või sõbra või politsei erirühma kaasa? Oh ei. Ethan kimab kohale üksinda ja sukeldub, pea ees, ühte näiliselt lagunenud ja maha jäetud majakesse, mida mingil ajahetkel asustas Bakerite pere. Tuleb välja, et maja polegi nii maha jäetud, kui paistab, supipott juba podiseb ja võid kaks korda pakkuda, mille kallal maiustama asutakse.
Mina läbisin Resident Evil 7 täielikult virtuaalmaailmas ning ma pean tõdema, et kogemus oli vapustav. Kuigi PSVRis mängimine teeb graafikat „halvemaks“, ei pane seda mängides tegelikult üldse tähele ja olgem ausad, graafika pärast meist ju keegi mänge ei mängi. Parim võrdlus oleks ilmselt see, et niisama teleekraanil mängimine on nagu õudusfilmi vaatamine, PSVRiga aga nagu öösel ise mahajäetud majja sisenemine. Pimedasse keldrisse ei pea enam suunama peategelast, vaid sa pead suutma endale ise sisendada, et SINA pead sinna pimedasse keldrisse tagasi minema, kuigi sa jooksid sealt minutite eest välja, küüniselised hallituskollid kannul. Asjale lisab vürtsi helitaust, sest lisaks sellele, et PSVR sinu nägemismeelega lollitab, kuuled igal pool enda ümber vanade ehitiste kääksumist, vastaste samme ja nende hääli.
Mängus tavavastaseid väga paljudes kohtades ei leidu, kuid selle teevad tasa Bakerite pere liikmed, kes sind aeg-ajalt jälitama asuvad. Siingi annab VR oma osa juurde, nimelt saab mängija reaalselt nurkade tagant piiluda, kallutades vastavalt oma keha ja pead. Kassi-hiire mäng tipneb tavaliselt mõne aja pärast bossivõitlusega ja need on hetked, kus ma ise mängu pakutavaid maiuspalamomente nautisin. Sinu poole susatakse erinevaid relvi, sind krabatakse-tõstetakse-pillutakse… puhas rõõm. Kõige meeldejäävam moment oli siiski bossivõitlus Jack Bakeriga, kus ta sind tohutu suurte hekikääridega lõikuda üritab. Ma avastasin, et tema rünnakut saab kükitades vältida, kuid tohutusuurte kääride üle pea vihisemise ajal oli küll tunne, et I dodged this s*** like in the Matrix! Bossivõitlused on PSVRiga väga intensiivsed ja panevad südame kiiremini põksuma küll.
Kasutajamugavuse huvides on mängijal võimalik kõike VRiga seonduvat muuta. Saad määrata, kas pööramine toimub kindlate sektorite või sujuva liikumisena. Saab suurendada vaatevälja, kükitamise sujuvust ja sinu silmadesse pritsiva vere hulka, Ethani liikumise kiirust ja sihiku ilmumise hetke. Siit soovitus: et mängimisest täit mõnu saada, võtke sihik üldse maha ja sihtige VRis silma järgi. Ethan pole sõjard ja on ainult aus ja õiglane, et kõik tema lasud ei lähe piksli täpsusega vastaste silmade vahele. Relvi on mitmeid erinevaid püstolid, pumppüss, leegiheitja, taskunuga ja veel üht-teist, mis ei taha kuidagi Ethani taskutesse või seljakotti ära mahtuda. Kotiruumiga peab mängima ja enda jaoks mittevajalikke asju aeg-ajalt turvalistes ruumides leiduvatesse kirstudesse ladustama.
Paar laidusõna ka. Ma olen Resident Evil 7t oma peas pikalt vaaginud ning on paar asja, mis mind häirivad. Üks on näiteks Ethani tegelane. Ta on (väidetavalt) tavainimene ja see, kuidas ta tuleb toime valu, ehmatuste ja muidu traumeerivate sündmustega, mis mind hetkega emotsionaalseks ahervareks jätaks, on lihtsalt hämmastav. Kuna talle on lisatud vähesel määral sisemonoloogi, siis võiks seda olla lihtsalt rohkem. Las ta ähib, karjub, on segaduses, võtab hetke toibumiseks, kui jäsemed otsast lendavad… see kõik võimaldaks mängijal rohkem tegelasega samastuda. Veel on päris häiriv see, et kui kasutad subtiitreid, siis need kipuvad PSVRis erinevatest esemetest läbi lõikuma ja nii jäävad osad sõnad lihtsalt tobedalt peitu.
Resident Evil 7 on väga hea mäng. PSVRiga mängides on ta veel parem mäng. Kui sul on PSVR, siis sul peab RE7 olemas olema. Kui sul PSVRi pole, siis ürita mängu vähemalt kusagil proovida, sest see võib sind jooksuga poodi PlayStation VRi nõudma saata, sest vähemalt sel aastal on mäng PSVRi eksklusiiv. Kogemus on seda väärt ja teist samaväärset pole siiamaani veel olnud.
| Platvorm(id): PS4 Ilmus: 24. jaanuar 2017 Arendaja: Capcom Levitaja: Capcom Ülevaade tehtud: PS4 Pro + PSVR |
 |
Mängu saab osta siit:
