Selle aasta seni kõige paremini müünud mäng Tom Clancy’s Ghost Recon: Wildlands on üks sellistest mängudest mille ülevaate tegemiseks on vaja kindlasti mäng läbi mängida, proovides selle juures ära nii üksikmängu kui koos sõpradega madistamise.
Kui ma oleksin Ghost Recon: Wildlandsist teinud ülevaate ainult mängu esimese poole põhjal oleksin ma sellele andnud keskpärase hinnangu, kuid mängu teine pool pani mind oma arvamust muutma. Samuti on tegemist mänguga, kus üksinda või koos sõpradega mängides saad sa täiesti erinevate mängukogemuste osaliseks. Ühel juhul on sul abiks arvuti poolt juhitud kaaslased, teisel juhul aga sõbrad kellega koos rünnakut planeerida ja niisama omavahel juttu puhuda ning sellest sõltuvalt võib muutuda ka sinu mängustiil.
Tom Clancy’s Ghost Recon: Wildlands tegevus leiab aset imekaunis kuid ohtlikus Boliivias, kus mängija juhib nelja-liikmelist eriüksust, mille eesmärgiks on hävitada Santa Blanca narkokartell. Tegemist on suure avatud maailma mänguga kust leiab sadu erinevaid külasid või vaatamisväärsusi mida avastada.
Tänu mängu stsenaariumile, et Boliivia on korrumpeerunud narko-riik mida juhib narkokartelli Santa Blanca boss El Sueno, on reaalses maailmas tekkinud juba ka diplomaatiline intsident Boliivia ja Ubisofti koduriigi, Prantsusmaa vahel. Boliivia valitsus on palunud Prantsuse ametivõimudel sekkuda või vastasel juhul on Boliivia sunnitud abi otsima kohtu teel. Kuidas antud diplomaatiline intsident edasi hakkab arenema saame ilmselt näha lähimate kuude jooksul.
Mängu käigus saad täiendada oma oskuste ja relvade valikut ning neid täiustada. Iga mängija saab omale valida just selle meelepärase mängustiili mis talle endale kõige rohkem sobib. Vastavalt valitud stiilile püüab mäng sulle siis ka vastava tiitli omistada. Mind õnnistati alguses “Grunt” ja pärast “Overwatch” tiitlitega. Põhjuseks siis ilmselt see, et mulle meeldis tihti kuhugi mäe otsa ronida ja siis sihtmärgi kohta võimalikult palju infot drooniga koguda ning vajadusel siis vastaseid drooniga soovitud kohta meelitada. Kui info käes ja vastased seal kus vaja, siis sai neid eemalt snaiprina maha võtma hakatud või kaaslastele sihtmärgid ette antud.
Sõltuvalt mängustiilist ja eesmärkidest võib see mäng pakkuda mängunaudingut nädalateks või isegi kuudeks. Mängu kampaania missioone on üle 100, kuid lisaks sellele on mängus veel sadu erinevaid lisamissioone mida teha. Tegemist on piisavalt suure maailmaga kus ka peale mänguloo lõpetamist on veel nädalateks madistamist küllaga, eriti koos sõpradega. Ubisofti loodud virtuaalne Boliivia on sõna otseses mõttes tohutu ja erinevaid maastikke kus seigelda ja missioone teha on seal piisavalt. Mõned teised avatud maailmaga mängud, nagu näiteks populaarne GTA V, ei saa ligilähedalegi sellele maailmale millega Ubisoft on Ghost Recon: Wildlandsis hakkama saanud.
Loomulikult on mängul ka puudujääke, nagu Ubisofti mängude puhul ikka. Kui Ghost Recon: Wildlands maailmaga lähemalt tutvust teha, siis leidub siin ja seal asju mida oleks saanud märgatavalt paremini teha. Alustades nende drooni ja binokkli kadumise glitchide parandamisest või võtame kasvõi sellesama vana probleemi Ubisofti avatud maailma mängudes olevate tsiviilisikutega, kel paistavad pahatihti olevat suitsiidsed mõtted. Eest ära hüppamise asemel armastavad nemad sinu lähenedes hoopis su sõiduki ette viskuda või veel hullem tulevahetuses armastavad nad päris tihti joosta just sinna kus kõige kuumem märul käib. Ei olnud harvad need juhtumid kus mõni mööduja arvas mingil ajahetkel, et nüüd on just õige hetk su automaadi toru ette astuda. Või siis neid lihtsalt ei huvitagi nende ümber toimuv. Paaris külas märkasin paari kaupmeest kes truult oma kaubaleti taga püsisid ja oma kaupa üritasid möödujatele müüa ajal mil nende ümber tõsine märul käis. Ühesõnaga see keskkond jätab tõsiselt soovida ja siin on Ubisoftil veel palju areneda.
Kui mängu algus võib keskpärane ja võib olla isegi üksluine tunduda, võimalik et selles on süüdi mängu beetad, siis mängu teine pool läheb päris huvitavaks ära. Seda ilmselt ka seepärast, et Santa Blanca narkokartelli tähtsamad bossid on juba märksa huvitavama taustaga tegelased, võrreldes nendega kellega mängu alguses kokku puutud.
Santa Blanca boss El Sueno on jaganud oma organisatsiooni nelja ossa – tootmine, salakaubavedu, turvalisus ja mõjuvõim, mida on juhtima pandud tema kõige lähedasemad ja usaldusväärsemad sõbrad. Neil omakorda on siis oma alluvad kes vastutavad omakorda mingi osa ja piirkonna eest. Need bossid ja nende lähedased tulebki siis sul üles otsida ja nad kas kõrvaldada või sundida neid jagama infot sinuga. Bosside hulgast leiab igasuguse taustalooga tegelasi, mõned neist rohkem huvitavamad kui teised. Mõni neist on lihtsalt olude sunnil sinna sattunud, mõni aga lihtsalt ongi kõige pesuehtsam psühhopaat kes oma tegemisi naudib.
Üks asi mis selliste mängude juures tüütama võib hakata on korduvad tegevused. Stiilis, et mine tapa see tüüp, ründa seda, kaitse seda, korja seda, jne. Siinkohal võin kinnitada, et tänu juhuslikkusele selles mängus, seda probleemi väga ei teki. Iga missioon mida tegema lähed võib isegi hea plaani korral iga kord täiesti erinevalt välja kukkuda. Eriti kui sul on arvuti asemel hoopis sõbrad kaasas. Mõni neist suudab raduselt teha midagi, mis esialgse plaani kõige otsemat teed prügikasti saadab.
Küll aga hakkavad korduma ja häirima mõned teised asjad. Näiteks on majade loomisel fantaasia olnud üsna vaesevõitu. Majad ja asjade asetus nendes majades hakkavad üsna kiirelt korduma. Saabudes taaskord sama tüüpi majja tead sa automaatselt, et see kast mida vajad on seal ja too seal. Oli siis tõesti nii raske kasvõi neid kaste erinevatesse kohtadesse paigutada? Üsna kiirelt tüütavad ära ka need kolm wrestlingu naistega posterit mis majast majja korduvad. Kõik need posterid on täpselt samamoodi alati ära kraabitud. Tõsiselt mis nendel Boliivia elanikel (mängu disaineritel) viga nagu on?
Ka AI jätab ikka ja jälle soovida. Huvitav on see et kui üksinda AI poolt juhitud kaaslastega mängida, siis vaenlased ei tee su kaaslasi väga märkama. Tänu sellele võid rahulikult oma kaaslased keset vastaste baasi saata ning seejärel neile anda käsu see või teine vastane maha lasta. See jätab sellele mängule veidi sellise odava mulje juurde, ühtlasi on see järgmiseks põhjuseks miks seda mängu hoopis koos sõpradega mängida.
Huvitav tähelepanek oli ka see, et kui sinu ja vastaste vahele jääb mingi veekogu ning kui vastased sinu asukohast teada saavad, siis jooksevad nad vabatahtlikult sinna vette end uputama. Nujah mis seal siis ikka, ei hakka mina neid ometi takistama kui nad seda teha tahavad nii kangesti.
Kõige rohkem aga hakkab häirima sind see kui üksinda AI meeskonnaga mängides hakkab juba 20ndat korda pihta täpselt sama jutuajamine teemal lapsevanemad ja miks nad küll võimudele ja pressile ei teata, et blaah blaah meie oleme nende viimane lootus. Või kui raadiost tuleb jälle ja jälle täpselt seesama raadiojutt. Ma ei tea kui ma peaks Boliivia elanikuna seda raadiot iga päev kuulama, paneks ma vabatahtlikult omale nööri kaela. Oli siis nüüd raske natuke rohkem raha kulutada ja rohkem erinevat teksti sinna luua?
Sellised probleemid on väga headeks näideteks, et Ubisoft hoiab kõige pealt raha kokku. Kui nad ei leia raha isegi mõne lisalause jaoks, siis mingitest dedicated serveritest või muudest uuendustest Ubisofti mängude juures ei tasu meil vist ilmselt kunagi isegi mitte unistama hakata. Ubisoftil on olemas kogemused ja see potentsiaal luua suurepäraseid mänge, kuid tänu rahaga koonerdamisele jääb neil see suurepärane alati saavutamata. Nii on juhtunud ka selle mängu puhul.
Hoolimata mainitud puudustest on tegemist siiski nauditava taktikalise co-op tulistamismänguga, mida soovitan kindlasti koos sõpradega mängida, sest see lisab mängule elu juurde. Üksinda koos arvuti juhitud meeskonnaga mängides võib mäng veidi ühepoolseks ja elutuks jääda. Ubisofti loodud virtuaalne Boliivia oma varieeruva maastikuga pakub midagi sellist millega väga vähesed avatud maailmaga mängud võistelda suudavad. Tom Clancy’s Ghost Recon: Wildlands pakub ka head mängulugu ning huvitavat lõppu, mis teistkordsel lõpumissiooni tegemisel pakub sootuks teistsugust tulemust.
Kui sa oled üks neist kellele meeldib koos sõpradega mängida avatud maailmaga tulistamismänge, siis Tom Clancy’s Ghost Recon: Wildlands on kindlasti mäng mida lihtsalt pead mängima.
Info lapsevanematele:
PEGI soovituse järgi sobib see mäng alates 18 eluaastast. Mäng sisaldab vägivalda ja ei pruugi mõnedele mängijatele sobida. Samas on seda võrreldes mõne samas stiilis mängu või Hollywoodi hittfilmiga märksa vähem ja seetõttu andsin süsteemis õigused mängu mängida ka oma poistele (vanuses 12 ja 9).
| Platvorm(id): PC, PS4, Xbox One Ilmus: 7. märts 2017 Arendaja: Ubisoft Paris Levitaja: Ubisoft Ülevaade tehtud: Xbox One |
 |
Mängu saab osta siit:
“Selle aasta seni kõige paremini müünud mäng Tom Clancy’s Ghost Recon: Wildlands” – räägid vist UK numbritest ja avanädalast, sest üldises mõttes on 2017 kõige edukam mäng endiselt Pokemon Sun/Moon ning sellele järele jõudmiseks peaks Wildlands müüma sama palju Division, Zelda ja Zero Dawn kokku.
Üllatavalt hea algus sellegi poolest ja see on hea näide, mida võib teha multiplatvormi väljalase, sest just PC numbrid on need, mis kogu asja suureks ajas.
Suurem uudis peaks olema tegelikult see, et Wildlands on ka Jaapanis eelmise nädala parim müüja, mida pole varem juhtunud. Globaalseid andmeid peab ootama veel veidikene, kuid usun, et see oli selliselt igal pool.
Raiko, Pokémon Sun and Moon tuli müügile siiski juba 2016 aasta novembris, mitte 2017.
Tean, see ei tähenda, et ei oleks paremini müüv mäng. Suuresti müüb koos 3DS LL konsooliga. Eelduste kohaselt on nädala-kahe pärast selle aast edukaim RE7.
Comments are closed.