Street Fighter II. Kui ma olin veel pisike poiss, käisin pärast kooli Tallinnas Kullo kultuurikeskuses, kus oli tuba, kus sai väikese raha eest Super Nintendodega mängida. Enamik minu rahast kulus Super Mario Worldi ja … Street Fighter II peale. Esimene oli lihtsalt lõbus ja teine oli selline asi, mida alati keegi tahtis minuga koos mängida. Polnud vaja isegi nimesid küsida, lihtsalt kaks poissi, kaks pulti ja hea kaklusmäng.
Nüüd, peaaegu 25 aastat hiljem (Street Fighteri sarjal endal on 30. juubel käsil), on minu näppude vahel taas üks Street Fighter II variant, nimega Ultra Street Fighter II: The Final Challengers. On ilmselge, et antud mäng on just nimelt minusuguste nostalgianäljaste nohikute tarbeks välja lastud, sest uuem põlvkond on ilmselt oma Tekkenite ja Injustice’itega nii ära harjunud, et Street Fighter II ei tehta enam väljagi. Asjata. USF2 on päris hea mäng. Aastate jooksul on ilmunud igasuguseid algmängu täiendusi ja variatsioone, mõni isegi HD-graafikaga ning USF2 kombineerib need kõik omavahel kokku ja riputab näpuga lisasid peale.
Kuna tegu on niiöelda megamiksiga, siis saab mängija ise valida, kas ta eelistab retrohõngulist graafikat või soovib ta nägusid üles taguda uuema, HD-graafika abil. Samamoodi saab toimida taustamuusika ja häältega. Boonusena on lisatud võimalus ise oma lemmiktegelaste värve muuta, seega kui olete tahtnud panna tumedanahaline Cammy roosat kostüümi kandma, siis nüüd on selleks võimalus. Iga tegelase jaoks on 10 uue värvikombinatsiooni kohta, seega leiutamist peaks jätkuma kauemakski. Tegelasi on ka juurde meisterdatud ja uute lisadena leiab mängust Evil Ryu ja Violent Keni. Samas on olemas kõik vanad tuttavad eesotsas Ryu, Chun Li ja Guilega.
Mänguvalikutes on esikohal Arcade, kus läbitakse kadalipp erinevates maailma nurkades pesitsevatest vastastest ja lõpus köetakse tagument kuumaks ka kurja organisatsiooni Shadaloo kunnidel alustades Sagatist ja lõpetades ülbe diktaatori M.Bisoniga. Ei puudu ka netimäng, ühe konsooli taga kahekesi jauramine ja treening. Uudistena on lisatud Buddy Battle, kus kaks mängijat (või teise puudumisel arvuti juhitud isik) teevad koostööd ühe vastase vastu ning Way of the Hado, mis on naljakas läbi-oma-silmade Ryuga pahadele tulepalle näkku pildumise teema. Way of the Hado kasutab Switchi liikumistundlikke pulte, aga kas asi on haltuura korras tehtud mänguviisis või minu oskamatuses, kuid ma ei nautinud eriti seda pultidega rahmeldamist, sest pool ajast ei tule soovitud asi välja. Graafikaks on selles mänguviisis Street Fighter IV sarnane 3D-graafika, aga see palju ei päästa. Fännidele leidub peamenüüs maiuspalaks veel väga mahukas Street Fighteri teemaline pildigalerii.
Kui olete kunagi Street Fighter II mänginud ja omate ka Nintendo Switchi, on USF2 kindel otsetee äärmiselt nauditavasse nostalgiamaailmasse. Mäng töötab suurepäraselt ja on samas väga uute kasutajate sõbralik. Lihtsalt klõpsake puldid Switchi küljest lahti, küsige kasvõi oma töö juures lõunapausil: „Kas olete Street Fighterit varem mänginud?“ ja hetkelise briifingu järel on igaüks valmis sind kohvi kõrvale virtuaalsete tulepallide ja jalahoopidega kostitama. Ägedad mänguhetked ja soolased kaotusepisarad on garanteeritud. Samas on tegu vana mänguga ning paljud on seda juba oksendamiseni mänginud ning uuemale HD ja LED-tuledega harjunud põlvkonnale ei paku mäng ilmselt nii palju silmailu. Sellest hoolimata julgen USF2te soovitada kõikidele, kes vähegi kaklusmängudest hoolivad.
| Platvorm(id): Nintendo Switch Ilmus: 26. mai 2017 Arendaja: Capcom Väljaandja: Nintendo Ülevaade tehtud: Nintendo Switch |
 |
Mängu saab osta siit:
