Aasta 2017 on Nintendo jaoks olnud superedukas. SNES Mini müüb nagu mühiseb, Switch on tuus ja selle aasta jõulude ilmselge lemmikkingitus ning mängud on olnud väga hästi tehtud. Breath of the Wild, Mario Odyssey, Metroid: Samus Returns… ja aasta lõpetuseks tahab Nintendo veel ühe suure haibiga ümbritsetud mängu meie kõigi Switchidesse toppida: Monolith Softi loodud Xenoblade Chronicles 2.
Mõned teie seast ehk mäletavad Wii peal ilmunud seeria esimest osa ning Wii U-le välja antud Xenoblade Chronicles X-i, mis oli pigem nagu selline kõrvalosa? Mõlemad olid väga ägedad mängud, kuid neid mängis tõesti vast käputäis inimesi. Seega nüüd on ilmunud Xenoblade Chronicles 2, mis nummerdatud väljalaskena tähendaks nagu ju järge, kuid tegelikult pole absoluutselt oluline, et te eelmisi osi mänginud oleksite. Ses suhtes on XC2 sarnane Final Fantasy seeriale, kus kasutatakse läbi erinevate mängude samu nimetusi, motiive ja rasse, kuid mängud on maailmate ja tegelaste poolest erinevad.
XC2 tegevus leiab aset Alresti nime kandvas maailmas, mis on kauges minevikus toimunud sündmuste tõttu mattunud paksu udumere sisse ja selle udu sees omakorda triivivad Titaanid, kes planeedi elanikkonda oma seljas kannavad ja neile erinevate toimetustega abiks on. Titaane on eri suuruses, alustades meeletutest jurakatest, kelle selga mahub mitu linna, kuni pisemateni, kes kannavad õhulaevu või näiteks mängu peategelase Rexi elamut. Rex on sukelduja, kelle tööks on udumere põhjast erinevat kola pinnale tarida ja seda siis maha müüa. Tema titaan, hellitusnimega „Papi“ ehk Gramps on vana ning valutavate liigestega ning armastab seda, kui Rex tema selja peale lõkke teeb.
Ühel heal päeval teeb Argentumi kaubandussaare äriboss Rexile ettepaneku, millest Rex ka parema tahtmise juures keelduda ei saa. Ta peab nimelt saatma gruppi Drivereid ekspeditsioonil, mille eesmärk on leida üks iidne Blade. Kes? Ahjaa. Peale lihast ja verest asukate leidub maailmas ka sünteetilisi/maagilisi tegelasi, keda kutsutakse Blade’ideks. Driverid on need, kes suudavad Blade’id nende tuuma seest üles äratada ja nendest endale kaaslased teha. Blade’id varustavad Drivereid mingi kindla elemendi tüüpi relvastuse ja erioskustega, tehes neist head sõjamehed. Igatahes, Rex avastab, et suur tükk (või mõõk) ajab suu (või südame) lõhki ning saab surma. Otsitud Blade, kes on maailma kõikidest Blade’idest kõige võimsam, Aegisena tuntud Pyra, ei taha aga sellega leppida ning äratab Rexi ellu, kinkides talle poole oma elujõust. Siit algabki sündmuste jada, mis ei raputa mitte ainult Rexi maailma, vaid kogu Alresti alustalasid.
Lugu on väga animelik, alustades tegelastest. Kõik tähtsamad tegelased on nimelt suurte tähendusrikaste animesilmadega ja kõrvaltegelased on realistlikumas stiilis tehtud. Näib imelik, aga töötab. Kohe on näha, et ahhaa, see sell tundub oluline olevat, sest tema nägu on hoopis teistsugune. Animenägude kasutamine võimaldab vahevideotes kasutada ka erinevaid animetele omaseid ilmeid ja trikke, nagu silmade sähvimine, suured higipiisad otsmikul ja põrandale pudenevad lõuad. Animelikkus kaldub ka dialoogi, sest muidu tõsise alatooniga loo sisse pikitakse stseene, kus arutatakse selle üle, kas jänkukostüüm ikka annab võitlusoskusele midagi juurde, kas preilide kokkamisoskused on kahtlased või… kahtlased ning kuidas oleks mõistlik armastatud noormehele näidata, et ta sulle meeldib.
Mulle meeldis väga Monolith Softi üks vanemaid rollikaid, Super Robot Taisen OG Saga: Endless Frontier Nintendo DSil, mis oli otsast lõpuni täis napis riides näitsikuid ja absoluutselt vasakule kiskuvat huumorit. Tundub, et veidike on sarnast lähenemist tahetud toppida ka XC2 maailma, kuid see ei sobi siia eriti. On lihtsalt imelik, kui tõsist ja kiiret lähenemist nõudev situatsioon katkestatakse vahepeal sellise sobimatu naljaga. Ma eeldaks siis kogu mängult sarnast tooni, mitte ainult üksikutelt momentidelt.
Kuna tegu on jaapani RPGga, siis tuleb juba valmis olla selleks, et võitlusüsteem on keerukas. Ja kuidas veel. Korraga juhid sa võitluses ühte tegelast ning kahte kambajõmmi jooksutab tehisintellekt. Tegelastel on automaatne tavarünnak, mis käivitades asub vastast näpus oleva relvaga vastu peakolu taguma ning kui vastane sinust just nii 10-20 levelit nõrgem pole, ei tee see talle eriti kahju. Tavarünnakuid on vaja aga selleks, et käivitada Blade’ide Arts-nimelisi erirünnakuid. Netirollikatele sarnaselt on neil „mahajahtumisaeg“, mis tähendab, et nende kasutamiseks tuleb vastast tavalöökidega peksta, Arti mõõdik läheb täis, vajutad vastavat nuppu ning koll saabki kolakat. Tundub ikka lihtne? Artide puhul pead jälgima ka seda, kus sa lahinguväljal asud. Osad löögid teevad selja tagant või küljelt näiteks rohkem kahju, seega tuleb osata ka manööverdada. Lisaks tuleb jälgida, millal nuppu vajutad, sest kui oskad seda teha täpselt tavalöögi lõppedes, läheb eraldiseisva Special Attacki mõõdik kiiremini täis. Neljaastmelised Special Attackid omakorda lasevad teha Blade Combosid. Kui keegi sinu meeskonnast kasutab esimese taseme erirünnakut, salvestub see oma elemendina pisikesse tabelisse. Tabeli järgmisel real on elemendid, mida oleks vaja kasutada teise taseme rünnakuna, et löögiseeria jätkuks. See omakorda toob esile kolmanda taseme oma, mis on selline eriti tugev mats ja jätab vastava elemendi kerakese vastase ümber hõljuma. Seejärel saad ära kasutada võitlussüsteemi järjekordset kihti: Party Gauge ehk kambamõõdik. Sellel on kolm pulka, mis vastaseid nüpeldades täituvad ja pulki saab kasutada kas langenud sõprade ellu äratamiseks või siis Chain Attacki käivitamiseks. Chain Attack on rünnak, mis laseb kõikidel sinu tegelastel kasutada ühte oma Blade’i esimese astme Specialit. Kasutades õiget vastase ümber keerleva kera vastaselementi, saab minna uuele ringile ja veel rohkem kahju teha. Lisaks tuleb veel ära mainida Artide olekuefektid. Nimelt on osadel Artidel võime vastaseid erinevatesse olekutesse panna. Break (kaitse maas), Topple (pikali maas), Launch (ilmselgelt õhus) ja Smash (õhust mats ja maaühendus). Nende kombineerimine ja iga tegelase erinevate Blade’ide jooksu pealt vahetamine annab võimaluse nii paljudeks erinevateks võimalusteks lahingus, et pea hakkab lausa huugama. Kõike seda läheb ka vaja, sest ka Alresti sääskedel ja merisigadel on nii palju elusid (või paks nahk), et nende alistamiseks pead käiku laskma lausa tuumaarsenali. Seega lugege hoolikalt, kui mäng teid võitlema õpetab. Õnneks ei paisata kõiki valikuid korraga mängijale näkku, vaid neid siputatakse ajapikku teele ette. Minul avanesid kõik võitluse aspektid vist kusagil 30ndate mängutundide keskel. Siis oli mul piisavalt palju ägedamaid Blade, et nende vahel vahetamisest ka reaalne kasu tõuseks.
Lahingus paremini hakkama saamiseks on võimalik kasutada erinevaid aksessuaare, mis mingi boonuse annavad, pista kottidesse erinevaid ajalimiidiga esemeid, mis annavad samuti mingi eelise või uuendada oma Blade’ide relvi erinevate tuumadega, mis annavad kas neile eriomadusi või tõstavad lihtsalt löögijõudu. Blade’idel on ka oma klass, kas Healer (ravija), Tank (kivimüür) või Attacker (mollija). Minu kamp koosneb näiteks klassikalisest Tankist, kes vastase löögid enda peale võtab, Healerist, kes tanki elus hoiab ja kellele ma andsin ainult ühe Blade’i, et ta ikka ravimisega tegeleks ning Attackerist, kes vastased Artidega maha võtab. Proovisin kolme ründajaga ka, kuid vastastel oli nii palju elupunkte, et ilma ravimiseta löödi ikka minu tüüpe liiga tihedalt maha. Klassikaline netirollikasüsteem on lihtne ja lollikindel.
Maailm on nagu maailm ikka, erinevate titaanide seljas ja sees on erinevad ilmastikuolud, nagu RPGdes kombeks. On kõrbemaailm, lumemaailm, džungel, tööstuslinn ja kõigil neil on ühine joon: nad on tohutud nii pikkuses, laiuses kui ka kõrguses ning pakutavad lisaülesanded saadavad sind mööda maailma erinevaid asju ja saladusi otsima. Seega ma usun, et neil, kes viitsivad, on siin mängus maru palju avastada. Mina aga raiusin läbi põhiloo ja vahepeal tüütas just see kõrgus ära. Nimelt toimub suur osa mängust igasugu kaljuservadel ja kitsastel taevas kaarduvatel radadel, kus vastastega kakeldes mõni rünnak sind pahatihti üle serva paiskab. Eriti tüütu on see, kui alla lendab sinu kambajõmm (tavaliselt ravitseja), sest reeglina saab ta kukkudes surma ja sa ei saa mitte kuidagi teda elustama minna, sest ta laip vedeleb nii paar kilomeetrit allpool ning tiivuline lendelukas äsab sulle küünistega parasjagu näkku.
Muusika on suurepärane, Yasunori Mitsuda teeb ikka veel head tööd ja ma tahaks tõsiselt loota, et ka XC2 muusikast tuleb Xenogears Creidi sarnane muusikaplaat, mille ma saan pikaks ajaks omale mängijasse unustada. Mis aga hakkas kohutavalt mind häirima, olid tegelaste inglisekeelsed hääled. Kohati tundub, et häälenäitlejad ei tea konteksti, mis stseenis nende tegelane räägib või isegi ei tea, et tegu on animemänguga. Animele on omane teatud emotsioonide võimendamine nii pildis kui ka kõnes ning ma juba mõttes ootasin, et nii, nüüd peaks tulema pettunud või vihane hääletoon, kuid kuuldavale tuli ainult monotoonse Walesi aktsendiga mühatus. No ei tööta ju nii need asjad. On üksikuid tegelasi (Pyra näiteks), kelle puhul seda ei tähelda, kuid enamus tegelasi kõlab minu jaoks lihtsalt…valesti. Ja need kaklushääled… Nagu mainitud, on sul korraga kolm tegelast, igal neist kolm Blade’i ja siis veel vastased. JRPGdele omaselt tahavad nad kõike võitluses toimuvat kommenteerida, oma sõjahüüde karjuda ja löökide nimesid kisada (sest siis on need ju tugevamad). Eriti halb on see inimsõduritega võideldes, sest neid on ka tavaliselt kaks kuni neli tükki korraga ja neil on kaks hüüdlauset „Don’t forget me!“ ja „Think you can take me?“ Neid korrutavad nad uuesti ja uuesti ja uuesti ja absoluutselt mitte sünkroonis. Jube. Loomad ei karju ja langevad vaikselt. Õnneks peaks mängu ilmumiskuupäeval netipoes saadaval olema tasuta jaapanikeelsete häältega täiendus, mille ma kindlasti peale panna kavatsen, sest vaatan ma ju ka kõiki animeid subtiitritega ja siis äkki tundub ka see karjumine vastuvõetavam.
Igatahes, Xenoblade Chronicles 2 on väärt iga jaapani rollimänge armastava videomänguri riiulisse lisamist. Kui selle žanri fänn ei ole, siis on tegu ühe väga keerulise ja kohati ärritava mänguga, eriti kui sa avastad, et surm mingi suurema kolli juures viskab su tagasi ala algusesse ilma suurema kaotuseta, kuid kõik vastased sünnivad uuesti ja sa pead ennast taaskord nendest läbi närima. Lõpuks tuleb appi kiirreisimise valik, kuid selle kasutamiseks pead sa maailmates leidma olulisi alasid.
Jooksin ka ühe suurema vea otsa, kus turnisin ringi jäämaailma sügavustes ning pidin jõudma ühte kindlasse koopasse. Mängusisest kompassi järgides jõudsin kohani, kus olid minust 40 levelit kõrgemad vastased ja sain hetkega surma. Veetsin tunnikese muud teed otsides, kuid ei õnnestunud. Laadisin mängu uuesti ja mõtlesin, et proovin äkki kiiresti mööda lipata nendest suurtest kollidest, aga võta näpust, hirmsad hiidliblikad olid asendunud täitsa minu levelil olevate mardikatega. Rappisin need maha, jõudsin õige koha teeotsa, salvestasin ja õhtul jätkates olid minust suuremad elukad taas platsis. Seega tundub, et vähemalt seal kohas on mängul kaks režiimi: tavamäng ja peale mängu lõppu. Minu puhul rakendus see lõppmäng lihtsalt tavamängu ajal.
Kokkuvõttes on Monolith ja Nintendo teinud väga hea mängu. Kui vähegi armastad jaapani rollikaid ning avastad, et sinu jaoks polegi inglise keeles pealelugemine nii kohutav, siis proovi kindlasti ära. Alrest on maailm, kuhu võib seiklema vaat et jäädagi ning Switchi abiga saab selle ka kotis endaga kaasa võtta.
Ilmus: 1. detsember 2017
Arendaja: Monolith Soft
Väljaandja: Nintendo
Ülevaade tehtud: Nintendo Switch
Mängu saab osta siit:
