Kui me God of Wari mängude peategelast Kratost viimati nägime, lõpetas ta just Kreeka jumalate rappimise ning ohverdas seejärel ka iseennast, päästes enda sees peidus olnud lootuse väe maailmasse valla. Tuleb aga välja, et sõjajumalal polegi niisama lihtne enesetappu teha, sest hulk aastaid hiljem on Kratosel Skandinaavia lumistes mägedes onnike, kus ta elab näiliselt rahulikku surelikuelu koos oma (uue) naise ja poja Atreusega ning on oma mineviku sügavale maha matnud.
Surelikuelu pole siiski meelakkumine, sest nagu me mängu algusstseenides teada saame, on Kratose naine siit ilmast lahkunud ning tema viimaseks sooviks oli see, et tema tuhk tuleks kõikide maailmate kõrgeimast mäetipust alla puistata.
Uue God of Wari kontseptsiooniks ongi see, et lisaks eelmistes mängudes nähtud Kreekale ning selle kandi jumalustele on olemas ka veel muu maailm oma jumalatega ning kuna tagatubades ei jää mitte ükski asi saladuseks, ei ole Skandinaavia kõrgemad jõud ilmselgelt vaimustatud, et Kreeka sõjajumal nende valdustes niisama ringi patseerib. Lisaks sellele ei ole Kratose ja Atreuse suhe just kõige soojem, kuna enne surma hoolitses just Kratose abikaasa poja kasvatamise eest. Seega peab Kratos vastu astuma ka ühele oma kõige suuremale hirmule: olema oma pojale lapsevanemaks ning eeskujuks.
Just nimelt Kratose ja Atreuse omavahelised suhted ning pajatused on mängu edasiviivaks jõuks, sest kuigi Atreus on väike ja andekas laps ning on oma ema käe all õppinud erinevate olendite keeli, ruunikirja ning maailmate mütoloogiat, on ta ikkagi ju jumala poeg… ainult ta ise ei tea seda. Seega väga huvitav on jälgida seda, kuidas jumal üritab saada ja jääda inimeseks ning õpetada ka seejuures oma poega, kes on jumal, aga usub, et on inimene.
Mängu alguses on Atreus oma tegevustes veel suhteliselt koba, kuid ülimalt püüdlik ning Kratos isana tõredalt kohmetu, sest muudmoodi ta lihtsalt ei oska. Mida edasi mäng aga läheb, seda avatumaks ja mõnusamaks läheb mängu peategelaste vaheline dünaamika ning nende suhte arengule on väga vahva kaasa elada.
Nii, nagu mainisin, et meeldi Skandinaavia kandi jumalatele Kratose ringi seiklemine ning tema teele pillutakse erinevaid takistusi, tavaliselt suurte vastasehordide näol. On tulezombid, jääzombid, mürgizombid, tulehiiglased, jäähiiglased, mürgihiiglased, tulenõiad… Jah, kõlab üksluiselt ning natuke on ka, sest kuigi sinu vastaste element on erinev, on nende käitumine alati samasugune. Tulehiiglase löögid ei erine jäähiiglase omadest ning nende võitmiseks kasutad täpselt samasugust taktikat. Natuke erinevamad vastased oleks ära kulunud ning mõnda huvitavamat tegelast kasutatakse ääretult vähe. Näiteks mängus ühel hetkel vastu tulevaid inim-hunte võib vast kahe käe sõrmedel kokku lugeda.
Mis aga selle üheülbaliste vastaste rappimise ära päästab, on võitlussüsteem. Kratos on nimelt vahetanud oma varasematest mängudest tuttavaks saanud kettide otsas rippuvad terad Leviathani-nimelise kirve vastu. Kirve kinkis Kratosele tema kadunud kaasa ning selle meistriteks on kaks seppa, Brok ja Sindri. Kui te nüüd mõtlete, et oot-oot, neid kahte pässi ma ju tean, siis jah, nemad tegid ka ühe sellise enam-vähem tuntud vidina nagu Mjolniri. Küllap sellepärast oskab ka Kratose kirves kutsumise peale kätte tagasi lennata.
Mängus on nüüd vahetunud ka kaameranurk ja staatiliselt paigal seisev kaamera, mis keskendus varasemates God of Warides pigem Kratose ümbruse ja vastaste mastaabi esile tõstmisele, on nüüd kinnitatud Kratose õla taha ja seda saab mängu ajal vabalt kangiga liigutada. See teeb kõik võitlused hulga isiklikumaks ja laseb mängijal ise tunda kogu selle veresauna brutaalsust. Kirves ning selle löögid tunduvad omavat märgatavat jõudu ning kaalu ja on ülimalt rahuldust pakkuv keerutada mõne kolli pihta üks kombo, visata seejärel mõnda kaugemal asuvat zombit kirvega ja kutsuda see pärast kellegi rusikatega klohmimist enda kätte tagasi ning virutada kirves maasse, tekitades jäise laine maapinnal.
Kõik see, mida ja kuidas sa teed, on sinu enda otsustada, sest God of War on muutunud klohmimismängust omamoodi rollimänguks. Võitlused annavad sulle kogemuspunkte, mille eest sa saad omandada uusi oskusi, lööke, kombosid ja staatilisi omadusi. Lisaks on osadel löökidel ka mitu taset ja neid saab kogemuspunktidega edasi arendada.
Lisaks sellele on seekord mängus ka varustus, mida saab nii maailmast leida, eelpool nimetatud seppade käest osta või nende juures leitud materjalidest ise teha. Lahe on see, et varustus muudab ka Kratose väljanägemist, seega mina viskasin suht ruttu mängu alguses seljas olnud nahariba kõrvale ja tõmbasin ilusa sinise nahast kaitserüü selga. Ikkagi lumine ja külm ju, isegi jumalad peaksid oma tervist hoidma. Igal varustusejupil on ka otsene mõju sinu lahinguvalmidusele, sest turvised ja nende uuendamine annavad punkte erinevatele statistilistele kategooriatele, nagu jõud, kaitse, õnn jne. Samas ei jäänud ma kunagi eriti pikalt juurdlema, kas kaks punkti kaitset oleks parem, kui kolm punkti jõudu ning viskasin tavaliselt selga selle ürbi, mis ägedam välja nägi.
Lisaks riietusesemetele on maailmatesse ära peidetud ka raha, kogutavaid esemeid, mida raha eest maha müüa ja teisi kogutavaid esemeid, mis teevad elupunktide või Kratose raevu näidikut pikemaks, kui neid piisavalt palju (3 tükki) kokku koguda. Kui läbite põhilugu, siis jääb igasugu kirste ja peidukaid tee peale parasjagu ja eriti ringi tuulama ei pea, sest terve maailm koosneb ühest kesksest paigast ning suurest hulgast erinevatest koridoridest.
Maailmas saab vabalt ringi liikuda, kuid aeg-ajalt tuleb ette vastaseid, kes on sinu hetke varustuse tasemest lihtsalt kõrgemad ja nendega ei tasu jamada, kuna Kratos saab paar-kolm matsu ja kukubki külili. Samas surmade eest väga ei karistata ja mäng jätkub tavaliselt hetk enne surma saamist. Ringi liikumine tuleb ka kasuks, sest peidetud kõrvaltegevusi on hulgim. Küll tuleb kakelda valikuliste bossidega, vabastada draakoneid, otsida hukkunud seikleja armsama luid jne. Ükski nendest pole aga kohustuslik ning soovi korral saab neid ignoreerida või teha neid enda jaoks sobival hetkel.
Maailm ise on üliilus. God of War on ilmselt esimene mäng, kus ma jäin kohe mängu esimese minuti ajal vaatama puukoort. Lisaks puukoorele on absoluutselt kõik materjalid ülimalt detailsed, lumehangede füüsika on muljetavaldav ja igasugune valgustus lausa paitab vaataja silma. Ma ilmselt ei valeta, kui ütlen, et God of War on kõige ilusam mäng, mida ma PS4 (Pro) peal mänginud olen.
Sama võib öelda ka häälte kohta. Suursugune muusikaline taust on samuti olemas, aga eriliselt tuleb ära mainida häälenäitlejad. Kratosele annab karuse kõuehääle Christopher „Teal’c“ Judge ning tema sooritus on vapustavalt hea, kuid ka kõik teised näitlejad on väga-väga hästi sisse loetud, eriti Atreus. Nimelt jutustatakse väga palju taustalugu just nimelt läbi koridoride kulgedes. Atreus pärib Kratoselt asju, millele too siis omasoodu vastab, mängu keskel liitub teiega veel üks… osa tegelasest ja tema pajatab maailma ning selle elanike taustalugusid. Seega tehniliselt on God of War suurepärane saavutus ning ootan huviga, kas seda mõni mäng PS4’l tulevikus veel ületab.
Võitlussüsteem kasutab lööginuppudena väidetavalt Dark Soulsi mängudest tuntud R1 ja R2 nuppe, aga kuna ma suurem asi Soulsi fänn ei ole, tundus mulle lihtsalt imelik God of Waris neid nuppe materdamiseks kasutada ning vahetasin need kiiresti „ruudu“ ja „kolmnurga“ vastu välja. Oli kohe kodusem tunne. Igatahes, need kaks nuppu teevad kombosid, L1 toob välja kilbi, et lööke blokeerida või õige ajastuse korral ka pareerida ning L2 sihib, kuhu kirvest visata.
Näe, me ei saanudki surma.
Lisaks kõigele sellele on aga sul ometi ka Atreus. Kratose võsuke tegutseb lahinguväljal enamasti omapäi, kuid ka tema varustust saab uuendada ja talle uusi omadusi anda. Loomulikult saab Kratos poega ka kamandada, kui kedagi tulistada vaja on. Sellest arenes välja ka minu jaoks mängu lahedaim fakt. Mängu alguses on Atreus alles kogenematu klutt, keda Kratos siis omal viisil õpetada püüab. Atreust mängu edenedes arendades ta aga otsekui õpikski paremaks löömameheks ning Kratos nagu saaks oma ülesandega mängija abil hakkama. Vahva on ka see, et aeg-ajalt pillutakse ka selleteemalisi kommentaare, nagu näiteks Atreuse muretu „Näe, me ei saanudki surma“ pärast keerulisemat võitlust, millele Kratos võib vastata „Sa olid juba päris osav“.
Võitlussüsteemi nõrgimaks osaks on aga võitlus mitme vastasega korraga. Pahatihti on sul korraga kallal mitu sellist tegelast, kellele meeldib sind selja tagant suskida või erinevate asjadega pilduda ning kellelgi God of Wari loojate tiimist oli hea mõte panna sihtimisnupp R3 alla. See ei toimi kahjuks eriti hästi ning kaamera keeramise ja R3 vajutamise asemel veeresin ma Kratosega mööda lahinguvälja ringi nagu pallike, et kusagil nurgas ennast veidi koguda. Ma ei salli mängudes eriti seda veeremismehaanikat ning mul oli tõsiselt kahju, et see osutus kõige tõhusamaks meetodiks suuremate vastasehordidega tegelemisel. Omajagu süüd on sellel ka kaameral, sest parima näite heast hordidega tegelemisest võib leida näiteks Rocksteady Batmani-seeriast, kus on sarnane „näidik“, mis annab mängijale märku, kust rünnak tuleb, aga tänu kõrgemal asetsevale kaamerale on võimalus sellele koheselt reageerida. God of Waris sa näed, et keegi ohustab sind, aga sa ei näe täpselt, kui kaugel ta on ja ei suuda ohule ilma veeremata reageerida.
Kõige suuremat vajakajäämist, mis mängus minu jaoks oli, ma täies mahus ära rääkida ei saa, sest see on seotud mängu looga. Kujutage ette, et te vaatate „Sõrmuste isanda“ triloogia esimest osa, aga keegi ei ole teile öelnud, et sellel on kaks osa veel. Täpselt sama tunne oli ka minul God of Wari lõppu jõudes, et mäng on tehtud täpselt selle ideega, et nii, selle osaga me paneme aluse uuele maailmale ja sündmusteahelale ning tulevikus räägime sellest edasi, seniks aga nautige seda lahtiste otste hunnikut.
Mõnes mõttes meenutab mäng kõige esimest God of Wari mängu PlayStation 2l, kus konflikt oli märksa individuaalsem sellest meeletust mõrvaorgiast, kuhu sari kolmanda osaga jõudis. Uus God of War ja uus Kratos üritavad olla vaoshoitumad ja paremad, kuid ma kardan, et see ei tule neil tulevikus teps mitte välja.
Uus God of War on fantastiline mäng ning kõik, kellel on võimalus seda vanusepiirangut ja vägivalda silmas pidades mängida, peaksid seda tegema. See on kombinatsioon mõnusalt brutaalsest kaklusest ning kaasahaaravast ja perekondlike suhete alatooni omavast loost, pakkudes seega meelelahutust nii lihtsalt kirvest, kilpi ja rusikaid vibutada tahtvatele mängijatele kui ka neile, kas soovivad nautida meisterlikult kirjutatud ja jutustatud lugu.
Lapsevanematele: God of War on lisaks sellele, et ta on väga brutaalne ja vägivaldne, ka väga täiskasvanulike alatoonidega mäng, mis käsitleb erinevate pereliikmete surma ja valikuid, mida oma perekonna kaitsmiseks ollakse valmis tegema. PEGI on põhjusega andnud mängule 18+ reitingu, seega võtke seda mängu ostmisel arvesse. Mina seda päris väikestele veel näidata/mängida anda ei soovitaks.
Ilmus: 20. aprill 2018
Arendaja: Santa Monica Studio
Väljaandja: Sony Interactive Entertainment
Ülevaade tehtud: PS4 Pro
Mängu saab osta siit:
