Mulle meeldib virtuaalreaalsus. Minu PlayStation 4s on igavene hunnik PSVRile mõeldud mänge ja demosid. Kui isu tekib, panen peakomplekti pähe ning olengi jõledaid hiidämblikke kõmmutamas, kurja muteerunud pereisa eest nurga taha peitumas või kosmoselaeva juhtkangide taga ülbeid tulnukaid pihuks ja põrmuks tegemas.
Kui 2017. aasta E3-messil avalikustati Until Dawni õudusmängude perre kuuluv The Inpatient, tärkas minus kohe huvi, et mis tunne on olla hullumaja patsient. Algselt novembrikuus ilmuma pidanud mäng lükati aga edasi ning uueks ilmumisajaks sai 24. jaanuar 2018. Paar päeva tagasi laekuski mäng minu kätte ja lükkasin suure huviga Blackwood Pinesi „puhkekodu“ virtuaalsed uksed valla.
The Inpatient kuulub Until Dawni mängude sarja, kus esimene osa oli mitme peategelasega „vali-oma-seiklus“ stiilis mäng, kus õigel hetkel tegid enda meelest õige valiku ja siis vaatasid, kuidas lugu edasi läheb. Vahele oli puistatud ka „vajuta-õigel-hetkel-x-et-mitte-surra“ stiilis kiirreageerimisülesandeid. Päris vahva noorteõudukas oli.
Teine osa oli PlayStation VRi üks esimesi mänge, Rush of Blood, mis oli rööbastel tulistamismäng ning väidetavalt leiab aset ühe esimese mängu tegelase peas.
Kolmas osa, The Inpatient, leiab ajaliselt aset nii 60 aastat enne esimese Until Dawn mängu tegevust ning pöördub tagasi „vali-oma-seiklus“ stiili juurde, kuid tegevus toimub läbi mäluprobleemidega peategelase silmade. Sina saad tegelast aeg-ajalt juhtida, hullumaja avastada, erinevatele küsimustele erinevalt vastata ning eesmärgiks on välja selgitada, mis su mäluga juhtus, kes sa üldse oled ja miks kõik hullumaja ruumid verd ja surma täis on.
Mängu saab mängida nii Dual Shock 4 puldiga kui ka Move pultidega ning ma pean ausalt tunnistama, et mulle meeldisid Move puldid rohkem. Esimesed viis minutit on nende kasutamine imelik, kuid siis harjub ära. Vasaku puldi Move-nuppu vajutades astub tegelane edasi, parema puldi nuppu hoides ja pulti liigutades pöörab. Lisaks ei olnud Move-pultidega probleemi, et tegelane suvalisel hetkel pööramise asemel 180-kraadise pöörde teeb. Dual Shockiga nimelt juhtus seda kogu aeg. Kellelgi on tulnud hea idee panna see kannapööre parema kangi alla-suunale ning see kipub käivituma ka niisama pööramise ajal. Mis aga mõlema juhtimisstiiliga kohutavalt halb on, on liikumine kui selline üldse. Nimelt liigub tegelane kohutavalt aeglaselt (joosta/sammu kiirendada üldse ei saagi), jääb iga väikese asja taha kinni. Ma mõistan, et seda on tehtud iiveldustunde vähendamiseks, kuid pagan, ma olen mingis imelikus kurjakuulutavas asutuses, kus keegi on kõik segi paisanud ja rauduksed pahupidi väänanud. Ma pigem jookseks. Samas, seda on ehk võimalik hiljem ära paigata.
Graafika ja heli on fantastilised, ühed parimad, mida ma PSVRil näinud olen. Eriti tegelaste nägude detailsus. Tunnete väljendamine ja silmade animatsioon võiks olla etem ja vähem mannekeenilik, kuid mulle juba meeldib, kui ma saan mängutegelase näos kortse kokku lugeda.
Lisaks on psühhiaatriahaigla fantastiline koht, mis lausa kutsub end avastama ja kõhedustundega üle õla piiluma. Lahe oli ka see, et näiteks taskulambiga erinevate asjade vastu kolksates olid hääled õiged. Aken kõlas nagu klaas, uks nagu metall jne. Väga vahva mängu elutruuks tegemise koha pealt. Palju mängitakse varjude, valguse ja 3D-heliga ning mängu esimene pool on selline psühholoogiline õudusmarmelaad, et vahepeal oli isegi üsna kõhe.
Väga palju annab juurde ka asjaolu, et soovi korral saab mängija vajalikud laused ise „sisse lugeda“, sest mängus on tänu PSVRi mikrofonile ka hääletuvastus. Minu katsetuste kohaselt polnud vahet, mis hääletooniga lauseid lugeda, kuid valikute taustal on ka vihjed tunnetele, millega peaks mingit lauset lugema. Kui te ei karda, kiiver peas, elutoas aeg-ajalt ingliskeelseid lauseid kõva häälega pomiseda, on see väga lahe lisa. Aremad sellid võivad muidugi niisama ka nuppu vajutada. Seega tehnilisest seisukohast on Supermassive Games vägagi õigel teel. Ma loodan, et nad arendavad seda värki edasi.
Mäng kasutab juba Until Dawnist tuttavat liblikaefekti-süsteemi, kus mingid üpriski mõttetuna tunduvad valikud muudavad loo käigus vägagi olulisi sündmuseid. Tänu sellele saab mängu läbida mitu korda, et näha erinevaid lõppe ja loo käike. Lisaks on haiglasse ära peidetud helendavad esemed, mida vaadates või puudutades käivituvad erinevad mälestused, mis aitavad peategelasel meenutada, kes ta on ja mida ta siin haiglas õigupoolest teeb. Niimoodi tulebki lugu mängijal ise kokku panna, sest täpsemad detailid selguvad alles mängu lõpus ja kui sa mõnda olulist mälestust/liblikaefekti ei täida, jääb osa mängu loost kuni järgmise mängukorrani koguni saladuseks.
Kahjuks tuleb aga tõdeda, et kõik hea saab ükskord otsa. Sama kehtib ka The Inpatienti kohta, mis saab otsa nii 2-3 tunniga ja seda on 40 eurot maksva mängu kohta naeruväärselt vähe. Eriti veel siis, kui ülihea saladusliku ja verdtarretava atmosfääriga esimene tund läbi saab ning ülejäänud mäng koosneb kõndimisest… ja jutu kuulamisest. Täpselt nagu oleks mängu tegijad ropult pingutanud, et teha mängu algus ülituusaks kogemuseks, mida üritustel demoda ja siis tehti sinna kärmelt ka mingisugune lugu otsa. Mingit suuremat tegevust ei ole, kellegagi võidelda ei saa, kiirreageerimist pole vaja ja ega mängu lõpupoole väga õudsaid kohti ka pole.
Seega on The Inpatient nagu õudusfilm. Sina oled selle peategelane, olustik on nagu paigas, pikkuse poolest sobib ka… kuid stsenarist oli purjus, tegevus toimub otsekui vee all ja raha küsitakse nelja õudusfilmi ja popkornipaki jagu.
Ma tahaks öelda, et iga PSVRi omanik võiks vähemalt tolle suurepärase esimese tunni ja kogu selle graafika ja heli kogemiseks mängu endale hankida, kuid ma ei saa. PSVRi mänge peab kahjuks hakkama ka suuremas plaanis vaatama ning 40 euro eest suudan ma leida päris mitu lõbusamat mängu ning The Inpatienti kohmakas aeglus ja surmigav mängu teine pool tapavad selle mängu lõbu kahjuks ära.
Ilmus: 24. jaanuar 2018
Arendaja: Supermassive Games
Väljaandja: Sony Interactive Entertainment Europe
Ülevaade tehtud: PS4 Pro + PSVR
Mängu saab osta siit:
