Kui ma esimest korda Sushi Strikeri demo käima panin, siis esimene mõte oli: „Ohhoo, selle logo on ju täpselt nagu Beyblade’il!“ Tuleb välja, et paralleeli tõmbamine ei olnudki päris alusetu. Nimelt meenutabki Sushi Strikeri täisversioon oma välimuselt pigem nooremale põlvkonnale suunatud multikat, kus sushi on keelatud ja seda kasutatakse pigem rahva represseerimiseks ning armeede relvastamiseks. Jah, sushit saab kasutada relvana. Õigemini, saad loopida taldrikuid, mille oled eelnevalt tühjaks söönud.
Igatahes… Mängu peategelane on Musashi, kes võib olla nii poiss kui ka tüdruk, kes on sushisõjas kaotanud oma vanemad ja avastab ühe salapärase tegelasega kohtudes, et ta oskab sushit kasutades vastastele säru teha. Võimete arendamisel on talle toeks…vaim (sushi sprite) nimega Jinrai ning üheskoos hakatakse hoolitsema selle eest, et kogu maailma taas muretult sushiga maiustada saaks. Kogu seda lugu saadavad lustakad multikastseenid ning värvikad animetegelased ning kohati on sisse loetud ka ingliskeelne dialoog.
Mäng ise meenutab „ühenda-kolm-või-enam-sama-värvi-jubinat-kokku“ stiilis mõistatus-osavusmänge, mida mobiilidel jalaga segada on. Nii sinul kui ka vastasel on kolm konveierilinti, millel liiguvad erinevat värvi sushitaldrikud. Keskel on üks ühine lint, millelt saate mõlemad maiuspalu näpata. Eesmärgiks on ühendada võimalikult suur arv ühte värvi taldrikuid ja siis see virn vastasele vastu vahtimist virutada. Jinrai on kõigest esimene sushivaim, kelle sa enda abiliseks saad ning seikluse jooksul liitub neid sinuga veel ja veel. Sushivaimud määravad ära, millised road konveieritel liiguvad ja mida kõrgema tasemega loomaga tegu on, seda suuremat kahju taldrikud vastasele teevad. Lisaks on igal sushivaimul ka mingi erivõime, mis ajapikku täis tiksub ja mida kasutades on kas sul kergem või vastasel raskem oma eesmärgini jõuda. Kuna aga sushivaime on mängus mitukümmend erinevat, võib igas lahingus olla vajadus jälgida jooksvalt mitut erinevat asja ja tänu mängu eripäradele võib see ajada kogu protsessi kohutavalt segaseks.
Seiklus on üles ehitatud nagu RPG. Sul on levelid, kogemuspunktid ning sa liigud mööda maailma eri regioone ette antud rada pidi ja kakled ligi paarsada lahingut. Samamoodi koguvad kogemust ka sinu sushivaimud, sinu taskusse koguneb konveierite kiirust muutvaid hammasrattaid, lahingute raskusastet muutvaid vöösid, kaotuse korral sind taaselustavaid ube ja igasugu muud head ja paremat. Kui siia lisada veel sinu vastaste poolt võitlustele lisatavad stipulatsioonid, nagu wasabiga sushi, mis sind hetkeks liikumatuks teeb, pommid, mille saad aktiveerida kindla arvu sushitaldrikuid ühendades ja aja peale lahingud erinevate kurjamitega, on mängus tõepoolest väga väga palju asju, millega sa pead kogu aeg manööverdama ning siin tuleb välja kõige suurem puudus, mille ma Sushi Strikeri Switchi versioonis leidsin: sinu sõrm, millega sa kogu tegevust juhid, varjab pool vaatevälja ära. Juhtida saab ka nuppude ja kangidega (ja teleekraanil mängides on see ainuke võimalus), aga see viis on veel ebatäpsem ja pärast kahte lahingut krabasin Switchi taas laadimisaluselt endale pihku. Ilmselgelt on mäng algselt olnud ainult 3DS-i jaoks mõeldud, sest puutepliiats sobib taldrikute ühendamiseks tunduvalt paremini.
Mängimist siin muidu jagub, sest igasse mängu maailma ossa on ära peidetud ka salajased ülesanded, mis avanevad alles siis, kui oled kogunud piisava arvu tähekesi. Tähekesi saad võitlustes teatud kriteeriumite täitmise eest, nagu näiteks aeg, „sädelevate“ taldrikute kasutamine ja oma elupunktide piisavalt kõrgel hoidmine. Lisaks antakse sulle igas osas soorituse eest hinne, mida hiljem parandada saad, aga mul ei olnud isiklikult piisavalt motivatsiooni üheski episoodis oma sooritust parandama minna.
Väga ärritav on aga see asjaolu, et lahingu lõpptulemus sõltub väga suures osas juhusest. Sätid oma omadused paika, kasutad õigeid esemeid… ja lahingusse sisse laadides avastad, et sinu konveieritel ei ole mitte ühtegi võimalust kahest-kolmest taldrikust pikemat kombot teha. Vastane aga laamendab hunnikute viisi taldrikuid kokku ja nii leiadki ennast august, kust enam tagasiteed ei ole. Sedasi läkski mul paaris kakluses nii, et kaotasin kaks-kolm korda järjest ja siis hävitasin tänu taldrikute soodsale asetusele vastase ilma suuremate probleemideta. Mul jäi aga tunne, et siin ei olnud minu mänguoskustel ja strateegilisel plaanimisel olulist rolli ja mäng ei ütle ka kaotuse puhul, mida ma otseselt valesti teen. Seega ma ei saa väita, et ma oleksin põhiloo käigus tundnud, et ma ise kuidagi paremini mängima oleksin hakanud.
Loo käigus kohtud sa erinevate tegelastega, kes panevad sinu külakeses püsti erinevaid asutusi, sealhulgas ka mitmikmängu ossa viiva areeni. Esmalt avaneb lihtsalt üks-ühele sama Switchi abil mängimine, kus üks mängija on ekraani üla- ja teine alaservas. Kui jooksed mängu jooksul kokku tegelasega, kes hakkab sulle õpetama erinevaid nipiga võitluseid, saab ka neid mitmikmängus kasutama hakata. Internetimäng avanes alles viiendas peatükis, kuid vähemalt minul ei õnnestunud ühtegi vastast leida, kui ma seda teha proovisin, seega netimäng jäigi minu jaoks proovimata.
Sushi Strikers on värviline ja lärmakas puslemäng, mille eest küsitakse Switchil 50 eurot (3DSi versioon on 10 eurot odavam…). Ma võin tunduda isekas, aga minu jaoks on see summa liiga suures osas juhusest sõltuva mängu eest liiga palju. Võib-olla ei ole ma piisavalt suur puzzle-mängude fänn, aga samas on tasuta mobiilis saada olev Disney Tsum Tsum suutnud meie pere juba aastaid köita. Võite mängu peale mõelda, kui kõiksugu muud pakutavad puzzle-mängud end ammendanud on, aga mina jätaksin praegusel hetkel selle sushi taldrikule.
Ilmus: 8. juuni 2018
Arendaja: Nintendo ja indieszero
Väljaandja: Nintendo
Ülevaade tehtud: Nintendo Switch
Mängu saab osta siit:
