Lükkan põõsa oksad silmade eest veidi kõrvale ja proovin olla võimalikult vaikselt. Natside sõduri ja roboti ristsugutis astub raskete sammudega mööda. Kui ma nüüd suudan kaks patrullivat tavalist sõdurit kiirete laskudega kahjutuks teha, võin oma laserrelva laskemoona jääkidega selle roboti turvisesse miskise augu tekitada. Seejärel on kord natside komandöri käes, kes kindlasti abivägesid…
„TARMO, SA PIDID JU LASTEGA JALGPALLI MÄNGIMA, MITTE OMA SWITCHIGA VÕSAS LEBOTAMA!“
Pagan, mind märgati. Ohates ajan end põõsa vilust püsti, lülitan Switchi välja ja lähen palli taga ajama. Panic Buttoni nimeline firma on saanud hakkama järjekordse pisikese „imega“ ning portinud taas kord ühe PlayStation 4l ja Xbox One’il ilmunud mängu Nintendo pisikesele kaasaskantavale hübriidkonsoolile.
„Wolfenstein II: The New Colossuses“ astub mängija William Joseph „B.J.“ Blazkowiczi tanksaabastesse. Mäng algab kohe pärast “Wolfenstein: The New Orderi“ lõppu ja selgub, et B.J. ei saanudki surma. Kuna see, mis ei tapa, teeb sind tugev…vigaseks, siis on B.J. päris katki, kuid puhata tal eriti kaua ei lasta ja natsid eesotsas kindral Engeliga on vaja pihuks ja põrmuks teha. Järgneb täiesti ulmeline lugu, mis viib meie peategelase erinevatesse USA linnadesse (ja korra ka kaugemale) haakriste kandvaid kutte nottima.
Just nimelt see taustalugu on mängu ägedaim ja samas ka igavaim osa. Loo käigus kohtud erinevate värvikate stereotüüpsete tegelastega, kes Wolfensteini maailmas mingit osa etendavad. Kahjuks tehakse seda kohutavalt pikkade videoklippide abil ning mitmel korral oli tunne, et kõmmutamisosa oli võrreldes videoga tunduvalt lühem. Mingit loogikat siit otsida ei tohi, kuid ühe vahva koomiksile sarnaneva taustaloo saab siit kokku küll. Eriti vahvaid detaile tuleb ilmsiks veel siis, kui otsida mängust peidetud kirju/postkaarte, kus erinevad sõdurid ja inimesed kirjutavad elust selles väljamõeldud maailmas.
Tulistamine ise on täitsa pädev. Mängu alustades saad valida mitme erineva raskusastme vahel ja tavapärasest keskmisest raskemad on tõesti rasked (loe: vastased suudavad kordades rohkem kuule endasse imeda ja sinu kaitserüü ei loe suurt midagi). Keskmise raskusastmega mängides võivad probleeme tekitada ainult suuremad rüselused või hetked, kus hiilimine untsu läheb. Just nimelt, hiilimine on „Wolfenstein II-s“ täiesti pädev lähenemisviis ning selleks tarbeks on mängu tasemetes mitmeid põrandaaluseid käike, kaste, kuhu taha peituda ja külmrelva rolli täitev kirves. Samas on sul alati võimalus kõik kuradile saata ja kahes käes automaate välgutades igasse ruumi sisse lennata. Mis kõige parem, mäng „arendab“ sinu tegelast vastavalt sellele, kuidas sa mängid. Lased täpselt vastastele kuklasse? Su sihik hüpleb vähem. Meeldib selja tagant kirvega kõrisid silitada? Kükakil liikumiskiirus suureneb. Mulle sellised lähenemised meeldivad.
Relvi on parasjagu, alustades automaatidest ning lõpetades granaadipüstoliga, mida saab kasutada kahes käes korraga. Lisaks saab üles korjata ka suuremate vastaste maha pillatud kahekäerelvi, mis teevad ka suuremate natsikampade algosakesteks lahutamise üpriski mugavaks. Kõiki tavarelvi saab maailmast leitavate upgrade-komplektide abil ka täiustada, näiteks lisades laserrelvale optilise sihiku või tehes tavalisest granaadist šrapnellgranaadi. Kindlasti kujunevad igal mängijal välja oma lemmikud, näiteks mina kasutasin tavalist suurt automaati (kuna selle kuulid purustavad uuenduse abil ka raskemat turvist) ning pumppüssi, millega tuppa sisse tormata ja seinad punaseks värvida. Abiks kõige selle juures on Switchi liikumistundlikkus, ehk te saate lisaks kangidega võimlemisele konsooli või Pro pulti liigutades täpsemalt sihtida. See on lisavõimalus, millest te enne puudust ei tunne, kui seda proovinud pole, sest see töötab lihtsalt nii hästi.
Kuna „Wolfenstein II“ ilmus PCle, PS4le ja Xbox One’ile juba eelmise aasta lõpus, on paljud mängijad selle juba läbi teinud ja mängu hind poodides juba ka langenud. Nintendo Switchi versiooni eest küsitakse taaskord täishinda, kuid kui palju on selliseid mängureid, kellel on ainult Switch? Lisaks veel asjaolu, et „Wolfenstein II-l“ puudub (ka muudel konsoolidel) igasugune mitmikmäng. Loo läbid nii 8-10 tunniga, lisamissioonid võtavad ka paar tundi… ja kõik. Tegu on küll täiesti okei mänguga, kuid Switchi võlu on just tema kaasaskantavus ning tänu sellele saab „Wolfenstein II“ eriti kiiresti läbi. Lisaks tuleb aru saada, et Panic Button on pidanud mängu Switchile tuues tegema teatud järeleandmisi mängu graafikas. Nagu te ekraanitõmmistelt näha võite, on pilt mõnikord üpriski udune, kuid pildid näevad tegelikult hullemad välja kui liikumises olev mäng. Tegelikult kasutab mäng muutuvat resolutsiooni, sõltuvalt olukorrast ja vajadusest. Avatumatel aladel näeb mäng halvem välja, suletud koridorides parem. Siiski tuleb vaadata asja sellest vaatenurgast, et te saate mängida PS4 mängu kaasaskantaval konsoolil. Helid on fantastilised, tegelastel on äratuntavad aktsendid ning isegi muusika sobib nendesse kohtadesse, kus seda kasutatakse, suurepäraselt.
Viimastel tasemetel jooksin ma ka kogutavaid ajalehti korjates paari hangumise otsa, mis vajasid mängu taaskäivitamist, kuid muidu probleeme polnud. Lisaks suutis „Wolfenstein II“ korra mu Switchi dokis mängides niimoodi huugama panna, et kartsin, et ventilaator hüppab läbi korpuse välja. Need olid aga üksikud probleemid ning mängimist väga ei seganud. Muidu on tegu täiesti hea mänguga ning lisaks „Doomile“ ühega vähestest „päris“ tulistamismängudest Nintendo Switchile. Kahjuks tuleb tõdeda, et kui teil on kodus mõni muu mängumasin olemas, võite esmalt mõelda mängu nendele soetamisele. Kui aga tahate bussis, kontoris või tööpostil kiirelt natse kõmmutada, siis on „Wolfenstein II“ Switchil just teile.
Ilmus: 29. juuni 2018
Arendaja: MachineGames/Panic Button
Väljaandja: Bethesda Softworks
Ülevaade tehtud: Nintendo Switch
Mängu saab osta siit: