Ameerika showmaadluse vaatajana võtan hea meelega ligi kõik wrestlingumängud, mis turule paisatakse. Sel aastal oli neid kaks. „Fire Pro Wrestling World“ ja „WWE 2K19“. Seekord võtamegi luubi alla selle teise, mis on saanud üheks osaks 2K mängukonveieri iga-aastasest toodangust. Eelmise aasta variant oli aeglane, kohmakas ja ebameeldivalt juhitamatu. Kas selle aasta versioon suudab olla oma eelkäijast parem nagu praegune Drew McIntyre vana hea 3MB kuvandiga võrreldes või komistab areeni alla peitu nagu Titus O’Neil Royal Rumble’i matšis?
„WWE 2K19“ pillub mängija suunas lugematul hulgal erinevaid valikuid. Esmalt pead ära otsustama, mida sa mängida tahad ja valikus on absoluutselt kõik matšitüübid, mida WWEs näha võib, alustades haigutamapanevast tavamatšist ning lõpetades suure ja uhke kuue maadlejaga Elimination Chamberiga. Miskipärast pole kusagil näha vanu häid naiste Bra and Panties matše või meeste Texas Bull Rope mõõduvõtte, aga no eks midagi tuleb järgmiseks aastaks ka jätta.
Tegelikult on see ühekordse matši valik kõigest eelroog kõigele muule, sest rahva tungival nõudmisel on tagasi ühe tegelase, kelleks seekord on (YES! YES! YES!) Daniel Bryan, karjäärile keskenduv Showcase, kus saate tema sissejuhatusel ja pealelugemisel osaleda tema maadlejakarjääri pöördelisemates matšides. Kui sellest jääb väheks, on olemas WWE Universe, kus saate juhtida absoluutselt iga WWE maadlusega seotud elementi ning ka MyPlayer, kus loote enda tegelase ja asute teda üle kivide ja kändude WWEsse upitama.
MyPlayer on seekord tegelikult üsnagi hästi alustatud. Teie tegelase teekond algab amatöörmaadlusest ning siinne taustalugu on päris näitlejate ja maadlejate poolt sisse loetud. Ka kommentaatorid on siin üllatavalt heal tasemel ja oskavad päris humoorikalt kaasa möliseda. Minule isiklikult tundus, et päris WWEsse jõudmine toimus kuidagi liiga lihtsalt ja ma oleks tahtnud veidi rohkem amatöörmaadluses kasvõi suvaliselt loodud vastastega laamendada või kasvõi esmalt NXT konkreetselt tümaks teha… noh, tegelikult viimast sai tehtud, aga eks te mängides ise näete.
Seekord on tegelase arendamine üles ehitatud oskuspunktide peale, mida saad oma äranägemise järgi erinevatesse stiilidesse jaotada ja oma tegelasele erinevaid omadusi ning hüvesid koguda. Ma juba hakkasin kartma, et äkki on tegelase arendamine seotud vana hea VC-virtuaalrahaga, aga selle eest tuleb õnneks osta ainult lisamaadlejaid ja kosmeetilisi lisasid ning erinevaid heiteid-nippe-lööke üllatuspakkidest. VCd teenib matšidest aga nii naeruväärselt vähe, et ühe lisamaadleja ostmiseks peab olenevalt matši reitingust osalema viies kuni kümnes kähmluses. Lahti lukustatavat kraami on aga kuhjades rohkem…
Uue lisana on mängu sokutatud „Mortal Kombatist“ tuntud… tornid, kus sulle astuvad järjest vastu erinevad vastased, kellega kaklemisel on tavaliselt mingi stipulatsioon. Siia on ära peidetud ka üks humoorikas lisavalik, nimelt André the Gianti torni läbimisel saab mängides kasutada Big Head Mode’i, mis teeb kõikide tegelaste pead tohutu suureks. Tornid ei ole lihtsad, aga see on üks mõnusamaid ja klassikalisemaid mänguviise, mis siin saadaval on.
Ühesõnaga, valitavaid maadlejaid on lõpuks kokku paarsada, mõnest isegi mitu erinevat varianti. Areene, tiitlivöösid ja asukohti on enam kui küll ja fännid ei jõua kõike ära imestadagi. Aga… midagi on ikka kuidagi puudu.
Võrreldes eelmise aasta puise tammumisega on mäng küll tehtud kiiremaks ja seda on veidi lõbusam mängida, eriti koos teiste päris inimestega, aga kogu areenil ja selle ümbruses toimuv rööprähklemine on ikka veel jubedalt animatsioonides kinni ja mäng üritab jooksvalt otsustada, mis animatsioon mis olukorras toimima peaks. Kui sa suudad mõne animatsiooni „ära rikkuda“, juhtub igasuguseid kummalisi asju. Näiteks olen mina suutnud oma tegelastega õhus ringi jalutada, vastase peadpidi areeni sisse kinni lüüa, ise ühe jalaga piirdeaeda kinni jääda ja ühel jalal hüpates välja loetud saada jne jne.
Eelmistes osades häiris mind kohutavalt see, et CPU juhitud võitlejad suutsid igal suvalisel hetkel sinu löögile vastulöögi ehk reversali teha. See ei lubanud maadlusel kuidagi sujuvalt liikuda, sest WWE matši eesmärk pole alati vastane maha tümitada, vaid pigem ka rahvale head vaatemängu pakkuda. Seekord on asi veidi parem, aga kõigest veidi. Nimelt ei ole CPU mehed tavamatšides enam nii varmad sinu trikitamisi ära karistama, kuid sinu löökidel pole ikka pahatihti suurt kaalu. Sa võid tooli või rusikaga vastast kümme korda materdada, kuid ta suudab ühel hetkel ikka elujõust ja teotahtest pakatavana püsti karata ja sulle reversali teha. Äkki oleks abi Hell in a Cell matšides kasutatava mõõdiku kasutamisest, mis lubab sul aeg-ajalt välja puhkama veereda, aga liiga vara püsti karates karistab sind väiksema energiasüstiga kui õige hetkeni oodates?
Eriti tüütuks muutuvad reversalid näiteks Daniel Bryani Showcase’is, kus sulle antakse kakluse jooksul erinevaid ülesandeid, kus pead mingis olukorras vastast väänama või mingi kindla löögi tegema. No ja nii ma siis ronisingi korduvalt posti otsa, et The Mizile jalaga näkku hüpata, aga ta suutis mulle oma neli-viis korda reversali teha ja ise oma lõpulöögi sooritada. See aga tähendas, et pean kõike otsast peale alustama ja matšid muutuvad lõbusa show tegemise asemel reversali-peedistamise võistluseks, sest enne millegi korda saatmist pead olema kindel, et vastasel kõik vastuhakkamisvõimalused otsas on. See pole üldse wwelik ega ka lõbus.
Seda ei pea vist enam mainimagi, et kui midagi 2K WWE mängudes õigesti tehakse, siis on selleks mängijate enda loodud sisu toetamine. Soovi korral võid muuta absoluutselt kõike peale olemasolevate maadlejate soengute (vabandust, Dean Ambrose) ja teha ise valmis uued areenid, vööd, valgustuse ja muu, mis iganes sul pähe tuleb. Kui ise nii osav ei ole, siis kubiseb vastav allalaadimiskeskkond erinevate inimeste loomingust. Ole ainult mees/naine ja vali välja ning sikuta alla.
Graafiliselt on asi peaaegu samasugune nagu eelmisel aastal, ehk juuksed näevad kohutavad välja, silmad on ebasurnute omad ja pikad riietusesemed liibuvad liiga jalgade külge. Küll aga on maadlejate endi kehadega vaeva nähtud, sest lihased läigivad nagu kulturistidele kohane ja tätoveeringud on meeldivalt detailsed. Küll aga on minu sooviks, et mängu arendajad suudaks mingil hetkel häälemaailma korda saada. Publiku hõiked on juba peaaegu okei, aga kommentaatorid on väljaspool MyPlayerit täiesti kohutavad ja maadlejad ise on miskipärast täiesti kuss. Virisesin selle üle ka eelmisel aastal ja no midagi ei ole muutunud. Kui ma ikka kellegi jala talle kõrva taha (eestpoolt loomulikult) väänan, siis tahan, et ta ka röögiks, nagu päris WWEs. Hetkel on selline vaikiv nõusolek kuni reversali tegemiseni.
Seega on WWE maadluse fännile siin avastamist üksjagu, aga kahjuks on minu jaoks mängust ikka veel lõbu või mõnu puudu. Mängu on lisatud küll uus mängumehaanika iga tegelase erioskust toonitava Payback-riba abil, mis võib selle täis saades matši käiku uue pöörde tuua, aga see pole ikka päris see, mis mängu 100% maha müüks.
Parema WWE mängu puudumisel on „WWE 2K19“ küll täiesti okei mäng ja iga maadlusfänn leiab siit endale midagi, kuid järgmisel aastal oleks aeg mingiks muutuseks kasvõi parema füüsikamootori ja animatsioonide silumise näol. Nagu selle aasta mängu üks maskotte Ric Flair ütles: „Et parimaks saada, WOO, pead parimat võitma.“ Mis saab aga siis, kui sa ise oledki ainuke?
