„Oninaki“ maandus minu PlayStation 4 sisse suhteliselt ootamatult. Ma teadsin, et Square Enixi alla kuuluv Tokyo RPG Factory nimeline stuudio on varasemalt tootnud 90. aastate mõjutustega Jaapani rollimängud „I am Setsuna“ ja „Lost Sphear“, kuid „Oninaki“ näol ei olnud enam tegu klassikalise käigupõhise lahingusüsteemiga mänguga, vaid siin kasutati vaba liikumist ja relvadega udjamist. Nähtud videote põhjal jäi „Oninakist“ esmamulje, et tegu on graafiliselt taas kord kunsti poole püüdleva mänguga, kuid kui mul avanes võimalus seda arvustada, avastasin siit midagi sootuks muud.
Nimelt suhteliselt mängu alguses on stseen, kus mängu peategelane Kagachi tapab vabasurma sooviva äsja lapse kaotanud abielupaari, et nad saaksid koos oma lapsukesega järgmises elus uuesti sündida. Sel hetkel taipasin, et see kunstiline lähenemine ulatub sügavamale kui pelgalt graafika ja pakub mängijale äärmiselt melanhoolset, mitmekülgset ja kaasakiskuvat lugu.
„Oninaki“ maailm keerleb nimelt surma ümber. Selles maailmas usutakse, et kui inimene sureb, sünnib ta järgmises elus uuesti. Järgmisse ellu edasi liikuda suudavad aga need, kellel praeguses elus midagi kahetseda ei ole. Need, kellel on, jäävad vaimudena meie maailmaga paralleelselt eksisteerivasse hingemaailma kinni ning on olemas spetsiaalsed kahe maailma vahel liikuda suutvad „politseinikud“ ehk Watcherid (maakeeli vast siis Vardjad), kelle ülesandeks on kinni jäänud hingi otsida, nende probleemid lahendada, aidata neil edasi liikuda ning vajadusel inimese surma eest vastutav isik kinni nabida ja kohtu ette tirida. Peategelane Kagachi on üks nendest Vardjatest ning mängu algus kulgeb üsna rahulikult erinevaid teineteisest sõltumatuid tööülesandeid täites. Ajapikku koorub siit aga välja terve maailma alustalasid raputav lugu, mis paneb nii Kagachi kui ka mängija mõtlema, kuidas oleks õige edasi talitada ja mida uskuda.
Minule meenutas lugu oma tõsidusega „Final Fantasy Tacticsit“ ja tuleb tunnistada, et alles täitsa lõpu eel vajus lugu minu jaoks liiga animeklišeesid meenutavasse malli, kuid samas on see mõistetav, kuna mingit lõpplahendust oli ju vaja. Loole lisavad vürtsi Kagachile jõudu andvad Daemonid. Daemonid on samuti lõksu jäänud hinged, kes on oma eelneva elu sootuks unustanud, kuid igal Daemonil on oma omaduste „väljak“, kust saad neid kasutades teenitud hingekivide eest lahti lukustada nii uusi oskuseid kui ka mälestusi ning sa õpid lähemalt tundma hingi, keda sa muidu lihtsalt relvadeks pidasid.
Just nimelt relvadeks, sest iga Daemon muudab viisi, kuidas sa „Oninakit“ mängid. Kõigepealt antakse sulle kasutamiseks klassikaline mõõgavõitleja ja odamees, kuid mida kaugemale sa jõuad, seda rohkem sulle Daemoneid koguneb ning ehk meeldib sulle hoopiski hundi või kahurikilpi (just-just) kasutava sõjardi stiil. Nagu mainisin, on igal Daemonil oma lahti lukustatavad omadused, mis lasevad kasutada rohkemaid oskuseid, koguda rohkem hingekive või saada kiiremini täis Affinity-näidik, mis annab seejärel kas rohkem boonuseid lahingus või muudab sind nupuvajutusega mõõdiku tühjenemise ajaks märksa tugevamaks. Samuti on neil erinevad liikumisomadused, näiteks aeglaselt läbi õhu hõljumine pärast hüpet või kangiga näidatud suunda teleporteerumine. Iga Daemon korjab lahinguväljalt ka erinevaid relvi, mida vastased loosiga sulle poetavad ja otsekui minu kiuste kippusid minule tee peale sattuma just nimelt kirved. Linnas on võimalik küll relvi kokku sulatada ja neid selle läbi tugevamaks muuta, kuid karjuvat vajadust seda teha ei olnud. Võib-olla on see võimalus pigem kõige raskema raskusastme jaoks?
Ja nüüd jõudsimegi asjani, mis „Oninakis“ mulle pettumuse valmistas. Selleks on võitlussüsteem. Nimelt on sul kümmekond erineva stiiliga Daemonit, kellest sa saad neli tükki endale vahetamiseks külge aheldada, kuid… mäng ei sunni sind seda otseselt tegema. Nii ma pumpasingi üles püstolit ja ambu kasutava Dia bosside rebestamise tarvis ning vikatineiu suvaliste kollide rappimiseks, sest vikatiga on suhteliselt võimatu kambast mööda lüüa. Terve mängu jooksul ei tulnud ette ühtegi olukorda, mis oleks sundinud mind oma strateegiat muutma ning minu silmis on see tõeliselt mööda lastud võimalus ja muudab mängu lihtsalt igavaks. Üldmuljet ei paranda asjaolu, et võitlus ise on pehmelt öeldes kohmakas. Löögikombod on jäigad ja vastased kipuvad oskuste kasutamisel eest ära pöörama-liikuma. Daemonite oskusteväljadel edasi liikudes saad lõpuks lahti küll omadused, mis lubavad sul näiteks oskuse kasutamise järel kohe lüüa, vähendades nii ooteaega, kuid see võimalus avanes alles tõeliselt hilja.
Samuti on mängu kunstlikult pikemaks tehtud. Kui mäletate, siis ütlesin, et mängus on kaks maailma: pärismaailm ja hingemaailm. Kuna Kagachi oskab maailmate vahel liikuda, tuleb otse loomulikult võidelda kordamööda sama ala kahes maailmas, sest osadest kohtadest saab edasi päris- ja osadest hingemaailmas olles, kuid selleks, et hingemaailma pimedus hajuks ja kollid sind ühe löögiga maha ei lööks, tuleb pärismaailmas leida aurav elukas, see tümaks teha ja seejärel tema auru sees hingemaailma liikuda. Erineva esteetikaga maailmad on küll toredad ja meenutasid mulle kohati „Legacy of Kain: Soul Reaveri“ maailma muutust, kuid kahjuks on vastased mõlemas maailmas samasugused ja pead lihtsalt kaks korda samu tüüpe maha lööma.
Kui teil on paarkümmend vaba tundi ja te suudate kuivast ning üksluisest võitlusest rollimängus mööda vaadata, ootab teid „Oninakis“ mõnus, rahulik ja nukrameelne lugu. Kahjuks on ta aga mänguna sedavõrd… keskpärane, et ta ei tõuse näiteks „Kingdom Heartsi“, „Tales of…“ sarja mängude, „Torchlighti“ ja lugematute teiste märulirollikate seast kuidagi esile. Seega Jaapani rollimängude austajad võivad „Oninakile“ võimaluse anda, ent žanriga mitte sina peal olevaid inimesi ta minu meelest pigem köita ei suuda.
Lapsevanematele: „Oninaki“ näeb välja ilus ja armas, kuid käsitleb teemadena surma, usku ja taassündi. Inglise keelt ladusalt lugevale noorele võib selle vabalt mängida anda, sest verd ja ära lendavaid jäsemeid otseselt ei näidata.
Ilmus: 22. august 2019
Arendaja: Tokyo RPG Factory
Väljaandja: Square Enix
Ülevaade tehtud: PlayStation 4 Pro
Mängu saab osta siit:
