Kuigi igat sorti rollimängud on alati olnud minu lemmikud, sest nad sisaldavad tihti mingit head lugu, on Fire Emblem minul mingil veidral põhjusel seni puutumata jäänud. Võimalik, et põhjuseks on Jaapani mängudele iseloomulik stiil või seepärast, et tegemist on Nintendo eksklusiividega (kui mobiiliversiooni mitte arvestada) või suure tõenäosusega mõlemat. Igatahes nüüd ma kahetsen, et olen seni Fire Emblemi vältinud, sest tegemist paistab olevat ühe suurepärase mängusarjaga, sest vähemalt Fire Emblem: Three Houses on küll üks suurepärane meistriteos, millest on kerge sõltuvusse jääda.
Eelmine nädal möödus mul suuresti Fire Emblem: Three Houses seltsis ning selja taga on üle 40 tunni mänguaega, mille jooksul pole mul veel kordagi selle mängu juures igav hakanud. Vastupidi, nagu juba vihjasin, siis seda on lausa raske käest ära panna ja tahaks aina kiiremini looga edasi liikuda, pahadele pasunasse anda või Shamiri ja Petraga koos einestada, aga kahjuks on vaja tegeleda ka muude kohustustega. Selliste mängude puhul jääb 24 tunnist ööpäevas lihtsalt väheks.
Mängu sissejuhatus on lihtne ja kiire ning selle käigus tutvustatakse sulle lahingumehaanikat ja muid olulisi asju. Õnnetu (või õnneliku?) juhuse tahtel satud kokku kolme maja – The Black Eagles, Blue Lions ja Golden Deer – esindajate Edelgardi, Dimitri ja Claude’iga, kes vajavad sinu ja Jeralti abi. Edelgardi elu päästes paned rumalalt oma elu ohtu ja selle käigus tutvustab sulle üks müstiline tüdruk nimega Sothis, keda ainult sina näed, võimalust aega tagasi keerata. Kui tulevikus peaksid sina või mõni su kaaslastest surmahoobi saama, siis on võimalik aega tagasi keerata selle kohani, kus sa veel elus olid, kuid ise otsustad, millise hetkeni aega tagasi keerad. Nii et surma saamist ei tasu ilmtingimata karta, sest aeg on sinu poolel. Muidugi tasub silmas pidada, et sellel võimel on siiski teatud piirangud.
Tekkinud sündmuste käigus maandud sa Garreg Machi kloostris, mis on koduks Seirose kirikule ja ohvitseride akadeemiale. Kuna kolme maja esindajatega kaasas olnud õpetaja otsustas bandiitidega kohtumisel argpükslikult põgeneda ja õpilased omapead jätta, pakutakse vabanenud õpetaja kohta sulle. Siinkohal tuleb sul langetada otsus, millise maja õpetaja sa olla tahaksid ning sõltuvalt langetatud otsusest põhineb loo edasine kulg juba valitud majal, tehes sind tuttavaks vastava maja liikmetega. Erinevatel majadel ja nende liikmetel on oma taustalugu ning oma tugevad ja nõrgad küljed. Kuldsed hirved jätsin ma kohe kõrvale ning peale mõningast kaalumist mustade kotkaste ja siniste lõvide vahel otsustasin ma kotkaste kasuks. Vähemalt seni pole ma oma otsust kahetsenud, sest selle maja liikmed tunduvad teistega võrreldes lahedamad ning nende progressi läbi aja on lihtsalt südantsoojendav jälgida. Kui alguses tundusid mõned neist veidi hellitatud jõmpsikad, siis peale nende taustalugudega tutvumist ja nende arengu jälgimist on nad mulle kõik armsaks saanud.
Hääled minu peas 
Esimene lahing võib alata 
Tänulik laps?
Lisaks olemasolevatele maja liikmetele saad sa hiljem sinna teistest majadest liikmeid juurde värvata. Isegi õpetajaid või teisi kloostri elanikke saad oma meeskonda värvata ning neid treenida ja õpetada. Muidugi peavad selle jaoks olema täidetud vajalikud tingimused ning kohe mängu alguses pole sul lootustki kedagi oma meeskonda meelitada. Selleks tuleb omajagu vaeva näha. Meeles tuleb muidugi pidada seda, et lahingusse saad endaga kaasa võtta piiratud arvu tegelasi ja adjutante.
Mängu tegevus on jagatud kahte ossa: lahingutegevus ja tegevused kloostris. Klooster on parasjagu suur ning seal ringi seigeldes saad rääkida erinevate tegelastega, leida kadunud asju ning neid omanikele tagastada, aidata erinevaid tegelasi, kasvatada taimi, püüda kala, jagada nõuandeid, laulda kooris, einestada oma maja või teiste kloostri elanikega, pidada maha turniire, õpetada oma tudengeid, ise õppida jne. Ühesõnaga tegevust kloostris jätkub ja vähemalt minu arvates on need tegevused kõik ilusasti tasakaalus.
Hilda teab… 
Teeõhtu 
Mida kõike Bernadette’i usaldust võites teada ei saa
Siinkohal ma väga palju siiski mängu kohta avaldada veel ei saa ning miskit peab ju ka 25. juulil ilmuva arvustuse jaoks jätma. Ega ma isegi veel pooli asju tea, sest nagu eespool mainisin, on mul seljataga kõigest 40+ tundi hetkel ehk siis vähemalt pool mängu on veel ees.
Esmamulje põhjal ütleksin, et tegemist on kõige ägedama mänguga, mida ma sel aastal mänginud olen. Kuigi sel aastal on mu käest läbi käinud nii mõnigi suurepärane mäng, siis midagi nii head kui Fire Emblem: Three Houses ei ole ma sel aastal veel mänginud ja see on nüüd minu uus lemmikmäng. Vähesed teosed suudavad tänasel päeval niimoodi sügavalt hinge pugeda ning see on üks sellistest haruldustest. Ahjaaa, kas ma juba mainisin, et lisaks heale loole leiab siit ka käigupõhise lahingusüsteemi? Kõik minu lemmikasjad ühte mängu kokku pandud – ülihea lugu, rollimäng huvitavate missioonidega ja käigupõhine lahingusüsteem.
Fire Emblem: Three Houses on selline suurepärane teos, mis peaks olema meelepärane kõigile kes rollimänge armastavad, olgu siis tegemist kas Fire Emblemi sarja tulihingelise fänniga või alles selle sarjaga tutvust tegeva mängijaga. See on taaskord üks neist mänge, mis rahulikult suudavad Nintendo Switchi sulle maha müüa, kui sul seda konsooli veel pole.
Kui ma nüüd suutsin sind veenda seda mängu ostma, siis mängu eeltellimuse saad teha Nintendo eShopist oma Nintendo Switchi konsoolil, Fire Emblem: Three Houses leheküljelt, Amazonist või kui kodumaalt osta soovite, siis Euronicsist.
Fire Emblem: Three Houses ilmub Nintendo Switchile 26. juulil.
