Erinevad kardisõidumängud on olnud osa meie pere videomängurepertuaarist juba aastaid. Enamasti tuhisetakse teleekraanil tänapäeval lati üsna kõrgele seadnud „Mario Karti“ maailmas, aga ära on proovitud ka „Chocobo Racing“, „Cartoon Network Racing“ ja „Crash Team Racing“ (sellest viimasest tuleb muide üsna pea uusversioon). „Mario Karti“ seeria mängude kõrval on aga üsna tihti minu WiiUsse jõudnud ka selline mäng nagu „Sonic & Sega All-Stars Racing Transformed“. See oli üsnagi vahva vaheldus oma muutuvate radade ja masinatega. Sel aastal otsustas Sega turule paisata antud teose järje nimega „Team Sonic Racing“, kuid see tuli letile soodsama hinnaga kui uute mängude puhul kombeks. Kas soodsam hind tähendab ka seda, et mängu puhul on raha kokku hoitud?
„Team Sonic Racing“ on muidu täiesti tüüpiline kardisõidumäng. Oled 11 vastasega rajal, saad korjata relvi, kilpe ja kiirendusi ning üritada kindlaks määratud ringide läbimise järel esimene olla. AGA siit tulebki antud mängu vimka. Nimelt on 15 valitavat tegelast (sel korral löövad kaasa ainult Sonicu mängudest tuntud ja vähem tuntud tegelased, muud Sega maskotid on koju jäetud) jagatud kolmeliikmelisteks meeskondadeks ning lõpptulemus antakse hoopis tiimile ja see oleneb sellest, mis kohale te kambaga sõita oskasite. Igas tiimis on kiire tegelane, kes end esikohal sõites kaitsta suudab, tehniline tegelane, kes rajalt välja sõites kiirust ei kaota ning tugev tegelane, kes suudab läbi takistuste kihutada hoogu kaotamata. Selline mehaanika tähendab seda, et alati ei piisa sellest, et sa ise esimeseks kihutad. Kui su sõbrad kusagil lõpus virelevad, saavad nemad vähe punkte ning teie meeskonna lõpptulemus kannatab. Seega tuleb tiimisiseselt teineteise eest hoolt kanda. Teineteise tuules kihutamine annab hoogu juurde, hunnikusse pannud sõbrast lähedalt mööda sõitmine aitab tal kiiremini uuesti rajale jõuda, korjatud relvi saab kas ise kaaslastele saata või teistelt endale küsida (ning mõned relvad ongi sellised, mida ei saagi rajalt, vaid ainult sõprade käest loosiga). Mida rohkem te tiimitööd teete, seda kiiremini tiimi energiamõõdik täitub. Kui see täis saab, saab nupuvajutusega endale lühikeseks ajaks superkiiruse ja purunematuse. See kõik on päris lahe ja tõstab „Team Sonic Racingu“ konkurentide seast esile, sest see võimaldab sõita ka näiteks pere pisematega, kes muidu võidu lõhnagi ei tunneks, kuid isa-ema-vanema võsukese toel saab olla osa tiimist, kes ei jäägi viimaseks.
Lisaboonuseks ongi ühe ekraani taga neljakesi mängimine. Selliseid mänge, mis pakuvad ekraani mitmeks jagamist, on tänapäeval PS4l ja XBox One’il küllaltki vähe ning „Team Sonic Racing“ on nagu sõõm värsket õhku. Kahjuks ei saa veidral kombel jagatud ekraani netimängus ära kasutada, et diivanil istuva kaaslasega strateegiaid arutada. Nii tulebki netis leppida tegelastega, kes meeskonnatööst võib-olla väga ei hooli.
Üksikutele huntidele on olemas ka väike… lugu, kus salapärane tanuki (pesukaru-laadne toode) Dodon Pa korraldab võidukihutamise, kuhu on kutsutud päris paljud Sonicu mängude kangelased ja kurjamid. Häälnäitlemine on nagu ta on ning lugu antakse edasi kohmaka dialoogi ning staatiliste tegelaste piltide saatel. Samas mõne tunni saab siin kindlasti veedetud ja mängijale õpetatakse peaaegu kõiki sõidunõkse, mida tal vaja võib minna. Üksikmäng on aga esimene koht, kus vastaste kergelt küsitav tehisintellekt ennast täispikkuses püsti ajab. Nimelt ei ole mitte mingit vahet, kui hästi sa sõidad, arvuti juhitud vastased ei jää sinust sammugi maha ning ihuvad sulle ka viimases kurvis hammast. Eriti paistab see silma sellega, et neil tundub alati olevat just see relv, millega sulle käru keerata. Sellest hoolimata on nad mängu alguses suht kukupaid, kuid viienda maailma paiku tuleb kerge agressiivsuse tõus ning seal jäid minu lapsed juba jänni, sest vastased tulistavad natuke liiga usinalt ja täpselt.
Mänguvalikutest on olemas Grand Prix, kus võitja selgub mitme sõidu koondtulemusel, üksik sõit, kus pead tiimiga esimeseks tulema, ellujäämissõit, kus sa ei tohi olla viimane, sest viimane langeb iga ringi lõpus välja ning hulk erisõite, kus sa pead sooritama mingit ülesannet võimalikult täpselt ja kiiresti. Ülesannete hulka kuuluvad postide lähedalt läbi sõitmine, driftides müntide korjamine, relvade ja autoga sihtmärke lõhkudes punktide kogumine, dr. Eggmani käsilaste hävitamine ning liikluses võimalikult kaua ellu jäämine. Tegevusi nagu on, aga neid ühendab üks asi: nad on ärritavalt rasked ja täpsust nõudvad. Üheainsa eksimuse puhul võib suu kullast puhtaks pühkida ning lühiülesandeid ei olnud minu meelest kuigi lõbus mängida, sest nad sunnivad sind ikka uuesti ja uuesti ja uuesti sama tegevust läbi tegema. Õnneks olid ainult üks või kaks ülesannet üksikmängu ajal kohustuslikud ning kõik ülejäänud võisin paari korra proovimise järel pronks- või hõbemedaliga nurka visata või sootuks tegemata jätta.
Mis aga minu jaoks „Team Sonic Racingu“ suurimaks miinuseks on, on niiöelda lihvituse puudumine. Siin on kõik kardimängude põhiasjad nagu olemas, aga pahatihti ei tundu need nii head, kui nad olla võiksid. Kurvides külg ees libisemine ehk driftimine on kuidagi kohmakas ja ebatäpne, kiirus võiks olla grammi võrra suurem, turbokiiruse käivitanud vastase jälgedesse sattumine paneb su paugu pealt seisma, menüüs tegelaste valimine ja mängus teenitava raha eest üllatusmunade avamine on alati sellise sekundilise viivega… Sellised pisiasjad, mida tavakasutaja võib-olla ei märka, aga mind hakkasid need häirima. Graafika on täiesti okei, rajad on värvilised, taustal toimub igasugu asju ning vahepeal kipub rada isegi tausta sisse ära kaduma. Ma mängisin ja mõtlesin kogu aeg, et see oleks võinud parem olla, see oleks võinud teistmoodi olla…
Kõikidest pisivigadest hoolimata on „Team Sonic Racing“ aga üsnagi lõbus ja on kindlasti väärt kohta nii mõnegi pere mänguriiulis. Seda on lihtne ära õppida ja meeskonnana sõitmise mehaanika on nauditav ning teistsugune lisa. „Mario Karti“ mängudega teda siiski samale pulgale upitada ei saa, kuid neil konsoolidel, kus Mario ei pesitse, lahutab „Team Sonic Racing“ teie meelt üsnagi korralikult.
Lapsevanematele: “Team Sonic Racing” on täiuslik mäng pere pisematele. Seda on lihtne õppida, saab vajadusel ja mitme puldi olemasolul täiskasvanuga koos sõita ning ainuke asi, mille pärast muretsema peab, on aeg-ajalt ebaausa tehisintellekti tõttu tekkivad tusapursked.
Ilmus: 21. mai 2019
Arendaja: Sumo Digital
Väljaandja: Sega
Ülevaade tehtud: XBox One S
Mängu saab osta siit:
