Tom Clancy’s Ghost Recon’i mänguseeriaga tegin ma esmakordselt tutvust juba 2001. aastal, mil ilmus selle sarja esimene mäng. Tänaseks päevaks on Ubisoft suutnud välja anda juba päris mitu Ghost Reconi mängu. Kuna mulle see mänguseeria meeldib, siis olen ma peaaegu kõiki neid ka mänginud, kui nüüd mingisugused PSPle ilmunud ja mängi-tasuta versioonid välja arvata.
Kuigi selle mänguseeria viimased mängud ei ole olnud enam päris see, mida esimesed mängud pakkusid, siis suures osas jäin ma siiski igati rahule nende eelmise mängu Ghost Recon Wildlands’iga ja seetõttu oli Ghost Recon Breakpoint minu selle aasta üks oodatuimaid mänge. Lubati mitmesuguseid uuendusi, mis pidid pakkuma uut ja põnevamat mängukogemust. Tõsi, nii mõnigi lubatud uuendustest siiski mängu lõppversiooni ei jõudnudki või noh, vähemalt mitte sellisel kujul nagu neist alguses räägiti. Mis aga puutub uude ja põnevasse mängukogemusse, siis sellest juba lähemalt allpool.
Tom Clancy’s Ghost Recon Breakpoint on taktikaline tulistamismäng, mida saab internetis kas üksinda või sõpradega koos mängida. Mängu tegevus toimub aastal 2025, kuus aastat peale Wildlands’is aset leidnud sündmusi. Lugu leiab aset Vaikse ookeani lõunaosas asuval Auroa saarel, mis on koduks Skell Technology ettevõttele, kus arendatakse ja toodetakse mitmesuguseid droone nii kommertskasutuse kui ka sõjatööstuse jaoks. Ühel hetkel aga ühendus saarega katkeb ning pärast kaubalaeva USS Seay uppumist Auroa ranniku lähedal saadab CIA saarele Ghost Recon’i rühma, et taastada side saarega ning uurida USS Seay uppumise asjaolusid. Sihtkohta saabumisel ründavad droonid aga helikoptereid ning peale helikopteri allakukkumist avastab Nomad ennast ainukese ellujäänuna. Sinu ülesandeks on nüüd selles karmis maailmas ja vaenlaste keskel iga hinna eest ellu jääda, taastada kontakt kohalikega ja välismaailmaga, selgitada välja, mis on saanud sinu rühma liikmetest ja mis kurat sellel saarel toimub ning kes kogu selle jama taga on. Aga aitab küll sellest sissejuhatusest ja räägime parem sellest, milliseid emotsioone see mäng minus esile kutsub.
Mis toimub? Kuidas on võimalik, et see mäng testimisest ja kvaliteedikontrollist läbi sai? Kui on näha, et mäng on katki ning selle arendamiseks ja testimiseks on vaja aega juurde, siis tuleb mängu ilmumine edasi lükata. Miks peab müügile viskama katkiseid, testimata ja lõpetamata mänge? Kas tõesti on nii raske tänapäeval anda välja mänge, mis oleks reaalselt valmis? Ausalt öeldes hakkab see juba kogu täiega ära tüütama, et mitmed mängude arendajad ja avaldajad, antud juhul siis Ubisoft, annavad järjekindlalt välja katkiseid mänge nagu see olekski igati normaalne tegevus. Ei ole, võtke palun vahelduseks Nintendost eeskuju, kes hoolitseb oma mängude kvaliteedi eest.
Katki on Tom Clancy’s Ghost Recon Breakpoint kogu täiega. Esimesel mängunädalal ei olnud üldsegi harvad need juhtumid, kus mäng lihtsalt kokku jooksis või ei õnnestunudki mängu sisse saada. Õnneks pole sellega viimasel nädalal enam probleeme olnud.
Üheks kõige nõmedamaks ja tüütumaks probleemiks on aga igatbsorti glitchid ehk vead, mille tõttu tuleb missiooni uuesti korrata. Kas siis läheb missioonis lihtsalt miskit katki, nii et sa ei saa vajalikku asja kätte või ei taha mõni tegelane sinuga rääkida või keeldub peale rääkimist vajalikke tegevusi tegemast. Ühte sellist missiooni sai sõpradega umbes viis korda alustatud, sest Christina Cromwell (tegelane mängus) lihtsalt keeldus arvuti juurde minemast, et missioon saaks jätkuda. Aga on ka juhtumeid, kus transporditud tegelane lihtsalt surma saab, sest ta kukub helikopteri pealt alla või saad ise mingil müstilisel kombel hukka. Tavaliselt juhtuvad sellised asjad sõpradega koos mängides ja enamasti hetkedel, mil mõni sõber su mänguga liitub. Aga seda kõike võib juhtuda ka siis, kui üksi mängid.
Tüütud on ka need hetked kui su droon keeldub reageerimast, lihtsalt ei märgi vastaseid ja kõik või esineb mõni muu sarnane probleem, mille parandamiseks on ainult üks viis – mäng kinni panna ja uuesti avada.
Lisaks võib esineda ka olukordi, kus sa kusagilt alla hüpates või millestki üle ronides jääd kuhugi õhku hõljuma või kukud läbi trepi, põranda, kivi või mille iganes ja jääd sinna kinni. Kui sa nüüd peaksid üksi mängima ja oled vahepeal vastaseid nottinud, kes on sulle looti maha viskasid, siis ei ole muud kui nukralt ohata, mäng kinni panna ja uuesti avada. Siinkohal tulevadki hästi esile sõpradega mängimise plussid. Sellistel puhkudel saavad sõbrad sind granaatidega kostitades ära tappa, mispeale kukud maapinnale ja sealt saavad nad sind siis püsti aidata ning mäng võib jätkuda ja saad oma nodi korjama minna.
See mäng kubiseb kõikvõimalikest glitchidest ja kõiki neid ei hakka siinkohal välja tooma, kuid mõned naljakamad mainiksin veel siiski ära.
Ühe missiooni ajal oli vaja veoauto ühest punktist teise viia, tee peal jäi ratta alla kivi ja… selle tulemusena otsustas auto lendama hakata. Täpselt nii, järsku otsustas auto ignoreerida kõikvõimalikke füüsikareegleid, tõusis ühe ratta peale püsti ja hakkas siis mõne hetke pärast koha peal keerutama nagu baleriin.
Oli ka juhtum, kus otsustasin lahingu ajal auto varju peitu pugeda, et siis sealt ümber nurga vaenlasi tulistada. Suur oli mu üllatus, kui järsku otsustas auto, et talle aitab sellest naljast ja tema lendab siit minema. Võttiski teine kätte ja tõusis lendu. Sarnaseid asju sai ka hiljem näha.
Täielikku autopornot sai aga näha siis, kui ma ühe sõbraga läksin ühte baasi tühjaks tegema ja selle baasi kõrval tee peal said paar autot omavahel kokku. Ühel heal hetkel otsustasid nad oma ihadele järele anda ning alustasid sealsamas teineteise kallistamisega ja nii nad siis seal metsas trallitasid.
Aga on ka muid lahedaid juhtumeid, kus piloodid lendavad helikopteri kõrval või peale alla kukkumist näevad teised mängijad sind endiselt helikopteris, kuigi tegelikult oled sa kusagil mujal. Nende pildis istud sa helikopteris ja tulistad näiteks kilomeeter eemal olevaid vastaseid. Või siis hakkab järsku hoones sees vihma sadama.
Targast tehisintellektist pole mängus samuti haisugi. Otsi omale mingi maja, soovitavalt selline, kuhu on ainult üks sissepääs, tulista kedagi ja siis oota, kuni nad on kõik su kuulide ette ennast surnuks jooksnud. Mõnes suuremas baasis õnnestub sinna ukseavasse kümneid ja kümneid laipu koguda, aga see ei takista järgmisel tulijal eelmisega sama saatust jagamast. Samas on ka juhtumeid, kus AI otsustab sind üldsegi mitte rünnata.
Loomulikult demonstreerib Ubisoft taaskord ka oma ülimat laiskust mängude loomisel. Nagu Ubisofti mängudele kombeks, siis kohtab ka Ghost Recon Breakpointis ikka ja jälle sama näoga tegelaskujusid. Kasutajaliideses olevad menüüd ja muu seesugune on loomulikult jälle tehtud neile, kes kasutavad hiirt. Vahel on olukordi, kus tuleb hoolikalt puldi kangiga liikuda, et sellele õigele kohale pihta saada.
Kõigele lisaks on Ubisoft unustanud mängus selgitada, kuidas üks või teine spetsiifiline asi või tegevus töötab. Näiteks suutsin ma kurja vanduda hetkel, kui mul oli vaja snaipriga hinge kinni hoida. Variandid varasematest mängudest ei töötanud. Puldi juures olev kirjeldus väitis, et selleks nupuks on LT (Xboxil siis). Samas on LT ka sihtimise jaoks. Lõpuks peale tutvumist Ubisofti antud juhenditega (mis asuvad väljaspool mängu), sain teada, et mul on vaja LT nupp poole peal lahti lasta ja siis seda seal niimoodi hoida. Sarnaseid asju oli veel ning mängust nende kohta infot ei leia.
Veidi nukraks teeb Breakpointi juures ka see, et see ei ole enam päris see Ghost Recon, mis ta kunagi alguses oli. Ghost Reconi seeria erines teistest tulistamismängudest selle poolest, et tegemist oli taktikalise mänguga, kus sa pidid oma tegevust hoolikalt planeerima ja ei olnud mingit pimesi tormamist. Nüüd aga pakub Breakpoint sulle lahkelt võimalust, kus võid Rambo kombel vaenlaste baasi sisse sõita ja oma kuulipildujaga naisi lesestada. Soovi korral võid seda lausa helikopteriga teha. Ühesõnaga Ghost Reconiga ei ole selle mängu juures eriti miskit pistmist enam. Siinkohal mõtlen ma õudusega uue Splinter Cell’i peale. Tea, kas see hakkab midagi sarnast välja nägema?
Mingil veidral põhjusel on Ubisoft mängu sisse toppinud ka Gear Score’i. Mis selle mõte on? Ei ole ju vahet, kas sa tulistad 10se või 200se Gear Score’iga relvast, relvade põhiomadused on täpselt samad ja kahju teevad nad täpselt samamoodi. On see siia sisse topitud selle jaoks, et tekiks looter shooteri tunne või mis selle mõte on?
Loomulikult on mängu juures olemas ka mikrotehingud, sest kes see ikka rahast ära ütleb, kui mõned (päris paljud?) mängijad sulle seda kangesti anda tahavad. Mingil veidral põhjusel on selle ümber omajagu kisa olnud ja mõnel pool on üritatud jätta muljet nagu oleks see oluline osa mängust ja ilma selleta jääb mängukogemus poolikuks. Vale puha, Ubisoft ei sunni sind seda kosmeetilist läbu ostma ning kogu see kosmeetiline kraam, mida sa sealt osta saad, ei anna mängule mitte midagi juurde. Kui sul aga tõesti rahaga midagi muud paremat peale pole hakata, siis jah, sa saad tõepoolest selle Ubisoftile anda, et siis oma relv roosaks värvida või oma tegelasele mingi uhke jakk selga tõmmata. Aga nagu ma juba ütlesin, mängu mängimiseks pole seda kosmeetilist kraami vaja osta.
Hoolimata kõigest eelpool mainitud negatiivsetest asjadest on sellel mängul olemas ka positiivne pool. Üheks selliseks positiivseks asjaks on mängulugu, mida ma täiega nautisin. Tegemist on suurepärase looga, mis heidab sügavama pilgu tegelaste minevikule, eelnevatele sündmustele ja pakub seeläbi sulle tervikpilti, võimaldades mõista ja analüüsida tekkinud teekonda ja olukorda, kuhu sa jõudnud oled. Sama võib kinnitada ka kõrvalmissioonide ja mängus olevate tegelastega jutustamise kohta, mis annavad mängu põhiloole omajagu juurde, pakkudes sulle suuremat ülevaadet kogu sellest maailmast.
Mängumaailmast rääkides suudab Breakpoint meile pakkuda Wildlandsiga samaväärset või koguni paremat avatud maailma, mis näeb välja kaunis ja kus on huvitav ringi seigelda. Realistliku mulje jätab ka öö ja päeva ning ilmastikuolude vaheldumine. Maailm ise on päris suur ja tegevusi jätkub seal pikkadeks tundideks.
Võrreldes Wildlandsiga on tulistamise mehaanikad, sõidukite juhtimine ja lahingud sujuvamad ja pakuvad paremat mängukogemust. Uuendusi on mängus teisigi, kuid enamasti puudub neil mingi sügavam mõte ja eesmärk. Näiteks sõbra tassimine, millel sisuliselt puudub mõte. Sisse on toodud ka ellujäämiselemente, aga needki jäävad sinna tahaplaanile, kus saad oma lõkke ääres süüa või juua ning see annab sulle siis mingeid boonuseid juurde järgmiseks tunniks ajaks.
Olemas on ka PvP osa, kus kaks neljaliikmelist meeskonda saavad omavahel lahinguid maha pidada. Aga noh, Ubisoft ei oska minu arvates korralikku ja huvitavat PvP osa teha, mis mind seda mängima kutsuks, mistõttu ma ka sel korral paarist matšist kaugemale ei jõudnudki.
Ghost Recon Breakpoint on segu Wildlands’ist, Division 2-st ja Far Cry New Dawn’ist. Kunagisest Ghost Reconi sarjast on siin aga üsna vähe järele jäänud. Sellest hoolimata oli minu jaoks tegemist nauditava mänguga, mis pakkus huvitavat lugu ja mida oli lõbus koos sõpradega mängida. Kahjuks rikkusid seda mängukogemust mitmesugused tehnilised probleemid, millega igal sammul rinda pista tuli. Kui Ubisoft viitsib kunagi suuremad vead ära parandada, võib sellest mängust asja saada ja siis on ta ka parema hinde ära teeninud. Hetkel aga soovitan ma Breakpointi ostmist vältida, sest nii katkine mäng ei ole lihtsalt seda raha väärt.
Lapsevanematele: PEGI reitingusüsteemi järgi sobib Tom Clancy’s Ghost Recon Breakpoint alates 18. eluaastast. Põhjuseks vägivald, ebasobiv keelekasutus ja mikromaksed. Kui teie laps aga mängib teisi tulistamismänge, näiteks Fortnite’i, siis ma ei näe põhjust selle keelamiseks. Kasutatav keelepruuk jätab mängus tõesti vahepeal soovida, aga ma kahtlustan, et üks teismeline on YouTube’i vahendusel juba palju mahlakamaid väljendeid kuulnud. Ise nautisin seda mängu koos oma koheselt 12-aastaseks saava poisiga, kellele mäng meeldis.
