Videomängude maailm on imeline ja õpetlik, eriti just selle simulaatorite osa. Kust me muidu teada saaksime, et kitse keel võib venida kolmemeetriseks, kui vaevaline on leivatüki tee röstrini ja et kirurgi töö on üsna keeruline, kuid see-eest kohutavalt lõbus? Üks osa minu haridusest oli seni lünklik – hanedest teadsin üsna vähe. Õnneks jõudis Untitled Goose Game lõpuks ka PS4 ja Xbox One’i jõulumenüüsse.
Tundub, et hanede elufilosoofia on “Pulli peab saama, muidu mina ei mängi!” (Rahu, Punik, mitte täna – küll tuleb ka sinu kord.) Mängu eesmärk on väikelinnas ringi siblivatele inimestele võimalikult palju meelehärmi valmistada. Keegi kõrgem jõud (Karlsson?) on tööplaani poolkalligraafilises käekirjas kaunile joonelisele paberile pannud ning minahanelise ülesandeks jääb välja mõelda kuidas püstitatud eesmärke saavutada.
Siin-seal on selleks rohkem kui üks võimalus, mõned pisut ilmsemad, mõned keerulisemad. Näiteks esimeses alas on nõue aednik märjaks pritsida ja selleks võib ta kastmisvooliku ligi meenutada ning kraani avada, või hoopis midagi talle kuuluvat nokka haarata ja plagama panna – rohenäpp ei pea paljuks sulle ka jõkke järgneda.
Mängitavus koosnebki peaasjalikult mitmesuguste esemete pihtapanemisest ning erinevate seadmete manipuleerimisest, mis provotseerib lihtsameelseid inimesi kõiksugu rumalusi korda saatma. Arusaamatul kombel ei tundu inimtõug kõrget tirriteerimiskunsti hindavat ja kipub sulle kaikaid kodaratesse loopima ning ausa varguse teel omandatud asju igal võimalusel “õigesse” kohta tagasi sikutama. Kuna nende koivad on pikemad, jäävad võidujooksud üsna lühikeseks ja appi peab võtma kavaluse ning varjumismängudest tuttavad nipid. Ja kui vaesel inimloomal sinust lõplikult kõrini saab, võib teda edukalt trollida ka hanekeelusildi väljasikutamisega ning strateegiliselt ajastatud prääksatusega, kui ta haamri tõstab, et see omale kohale tagasi rammida…
Pusled on pigem lihtsamapoolsed, aga võivad vahel siiski ka kukalt või Google’it kratsima panna. Põhjus-tagajärg seoste loomine tuletab pisut meelde suurepärast Hitman’i seeriat. Jah, päris sellist sügavust siit muidugi oodata ei maksa, aga ikka on rahuldustpakkuv, kui plaanist asja saab!
Kui kõik eesmärgid täidetud, premeeritakse sind… mõningate lisaülesannetega, olemasolevatele täiendavaid tingimusi lisades ning tuues mängu elemente, mis esimesel katsel veel kättesaadavad ei pruukinud olla. Lisaks võimalus põhialade ülesandeid aja peale täita. See viimane on kohati üsna frustreeriv, kuna pahatihti on vaja oodata, et sihtmärk õige tegevuse juurde asuks, kuid nende järjekord on juhuslik. Juhtusin nägema, kuidas aednik kandis üht potti viis minutit edasi-tagasi, muid tegevusi ette võtmata. Eks siis tuleb leidlikkust üles näidata ja nad rutiinist välja raputada, aga üsna kitsastes ajalistes piirides toimetulemiseks on siiski omajagu õnne vaja.
Kaasa ei aita ka see, et mängu kontroll on indikalikult pisut puisevõitu. Jah, mäekõrguselt parem, kui avalõigus mainitud kolleegide puhul, aga erinevalt neist ei tundu see olevat osa mängumehaanikast, vaid lihtsalt veidi puuduliku viimistluse süü. Enamasti hane kohmakus mängulusti ei vähenda, aga ajalise piirangu teeb siiski veel tüütumaks.
Inimelukaid hanitades lendab päev kui linnutiivul. Väikestest konarustest hoolimata pakub Untitled Goose Game lõbusat ajaviidet vähemalt paariks-kolmeks tunniks ning on oma hinda igati väärt! Kui ülevaade veel kindlat veendumust ei tekitanud, vaata juuresolevat videot.
