“Assassin’s Creed Valhalla” puhul tekkis mul tunne, nagu ma oleksin mänginud totaalselt midagi muud, mitte aga sedasama mängu, mida kõik teised mängisid ja taevani kiitsid. Olgu peale, ma saan siinkohal aru, et sel sügisel on AAA mängudega väheke kitsas käes, sest ega peale “Watch Dogs Legioni” (mis on samuti Ubisofti mäng) ja “Call of Duty: Black Ops Cold Wari” ju miskit suuremat väga ilmunud polegi. Kui siia juurde veel nüüd lisada, et Euroopas on COVID-19 pandeemia, mistõttu ollakse rohkem toas ja mängitakse tavapärasest rohkem videomänge, on arusaadav miks “Assassin’s Creed Valhalla” ja teised mängud suurima rõõmuga vastu võetakse. Kuid… kas tõesti teeb see mängud nüüd sellevõrra kohe paremaks? Minu arvates mitte, katkine mäng on endiselt katki ja viletsat mängumehaanikat ei parenda ka COVID-19 pandeemia mitte.
Tegemist on siis järgmise “Assassin’s Creedi” sarja mänguga, mille arendajaks Ubisoft Montreal (ja abiks veel 14 mängustuudiot), kuid sel korral on salamõrvarite asemel viikingid. Tegemist peaks olema põnevusrollikaga, aga rollimänguks ma seda siiski ei peaks, sest siin ja seal on küll mingeid valikuid, mille käigus mõni tulemus või vahestseen võib erineda, kuid lõpptulemust sinu valikud eriti ei mõjuta. Minu meelest oli “Assassin’s Creed Odysseys” sul palju suurem tegevusvabadus kui “Valhallas”. Ühesõnaga mingit “Witcher 3” sarnast mängu ei tasu teil siit isegi mitte otsima hakata, selle mõtte võite kohe heaga peast kiiremas korras välja visata.
“Assassin’s Creed Valhalla” sissejuhatav lugu algab väikese viikingihakatise Eivoriga, kes rasket mõõkagi veel tõsta ei jõua. Seetõttu pole ka temast just palju abi kui julm sõjapealik Kjotve küla ründab. Järgnevate sündmuste käigus jõuame hetkeni, mille käigus saab Eivor omale hüüdnimeks Hundisuudlus (Wolf-Kissed) ja seejärel läheb Animus natuke lolliks ja tahab, et me valiksime mängitava tegelase soo. Valikuid on lausa kolm – naine, Animuse valik ja mees. Keskmine valikuvariant on siinkohal veidi veider, sest seda valides saad sa alati naise. Mina otsustasin siiski meessoost tegelase kasuks, sest mulle tundus imelik, et kui ma alustan mängu poisina, siis kuidas sellest poisist järsku naine saab? Lisaks, kui mängus on ka romantilised suhted, nagu “Assassin’s Creed Valhallas” on, siis ma eelistan meesterahvana naisi suudelda ja nendega romantikat teha.
Kaheksateist aastat hiljem saab Eivor taaskord Kjotvega kokku ning kohtumisele järgnevate sündmuste käigus topivad Eivor ja Sigurd Ronga klanni (Raven clan) viikingid pikklaevadesse ja võtavad suuna Anglosaksi Inglismaale, mis pakub rohelisi lopsakaid põllumaid. Ideaalne koht uue kodu Ravensthorpe’i rajamiseks. Õnnetuseks pole kohalikud just uusasukatest eriti suures vaimustuses ja seetõttu tuleb sul hakata ringi vaatama uute liitlaste järele. Nii alustadki oma viikingi legendi loomist, et kindlustada endale koht Valhallas.
Oma koha kindlustamine Valhallas aga ei saa mitte just kerge teekond olema… sest võitlussüsteem selles mängus on lihtsalt kohutav… ma kordan KOHUTAV. Ütlen ausalt, et mulle ei meenu viimastel aastatel ilmunud mängude hulgast ühtegi teist, millel oleks sama jube võitlussüsteem olnud.
Alguses püüdsin küll end lohutada sellega, et äkki läheb see asi paremaks, kui lisanduvad uued oskused jne. Asjatu lootus. Pikapeale õpib siiski selle võitlussüsteemiga koos eksisteerima ning mõned uued õpitud oskused siin ja seal aitavad lahingud kuidagiviisi üle elada.
Mäletate neid ägedaid lahingustseene varasematest Assassin’s Creedi mängudest? Kuidas sai pareerida, kõrvale astuda, vastastest mööda astuda, üle nende või alt hüpates liueldes vastaseid mõõgaga torgata? Seda kõike oli lihtsalt nauditav mängida ja vaadata. Nüüd siis virutad enamus ajast julmalt vastasele kirvega pähe või lööd ta lihtlabasel kombel kirvega pikali ja hüppad jalgadega näkku. Unustage ära ka need ägedad verised lahingud, mida te oma “Viikingite” teleseriaalidest ja filmidest näinud olete, sest midagi sellist te siit ei leia, kui tegemist pole just mõne vahestseeniga.
Kõige rohkem häirivad silma selle võitlussüsteemi juures kõrvalepõiked. Kõrvalepõiget tehes avastad sa end võitlusvälja teisest otsast. Olgu, nüüd ma natuke liialdan (see sõltub tegelikult muidugi alast, kus sa võitled), kuid jabur on see “uisutamine” ikka. Vastane teeb löögi ja siis sina pressid kõrvalepõike nuppu, mispeale sinu tegelane ekraanil libiseb ehk uisutab ikka päris kaugele vastasest. See animatsioon lihtsalt karjub silma ja kui sa tahaksid nüüd möödalöögi teinud vaenlasele kirve selga või pähe lüüa, siis tänu sellele, et see kõrvalepõike tegemine su lahinguvälja teise otsa uisutas, pead sa nüüd elu eest vastase poole jooksma hakkama ega tea, kas sa sel korral jõuad vähemalt ühe löögi teha, enne kui vastane end kogub või mitte. Veel hullem, sa pole lahinguväljal sootuks ainuke uisutaja. Ka mõned vastased on tõsised uisumeistrid, kes sinu löögi eest ei tea kuhu kihutavad. Kui sa aga võtad tornis mõne vibumehe sihikule ja too siis sinu vibunoole eest läbi õhu kuhugi teise torni uisutab, siis tahaks võtta selle puldi ja sellega arendaja suunas visata ja küsida, mis kuradi indies*** see on, sellist jama ei tahaks AAA mängus küll näha. Selle jama eest võtsin kohe hoobilt terve punkti mängule antavast hindest maha.
Ega mängu visuaalne poolgi nüüd just ei tea kui eriline ole, seda nii eelmise kui ka uue põlvkonna konsoolidel, ja AAA mängu puhul oleks oodanud väheke paremat pilti. Õnneks siis, kui kõledast jäisest Norrast lõpuks rohelisele Inglismaale jõuad, siis ei pane seda enam väga tähele.
Lisaks sellele hakkasid mind pikapeale korralikult ära tüütama ja vanduma/nutma panema mitmesugused kõrvaltegevused, mida kaardilt helesiniste mummude/ikoonide alt leiad. Mulle meeldivad muidu ägedad nuputamisülesanded, aga neid siin sisuliselt pole. Nuputamised taanduvad lihtsalt mängija aja raiskamisele ja ajude ***********.
Üheks selliseks korduvaks kõrvaltegevuseks on pidevalt mingi uksest sisse saamise võimaluse otsimine. Variante võib olla kaks – sul on vaja leida võti või viis kuidas suletud/barrikadeeritud uksest sisse saaks. Enamasti võtmega on lihtne, see on tavaliselt kas kellegi käes või on see taaskord kaevu visatud. Aga on ka juhtumeid, kus võti peidab end hoopis mõne barrikadeeritud ukse taga. Vaat need barrikadeeritud uksed ajavad vahel vererõhu üles. Sa kas pead otsima kusagilt mingi viisi, kuidas sinna sisse pääseda või veel hullem, otsima kusagilt mingi aknakese või mõne muu avause, kustkaudu saab noolega ust blokeerinud eseme(d) puruks lasta. Need viimased on vahel ülimalt tüütud ja jaburad. Huvitav, kuidas küll ukse barrikadeerinud inimene sealt ruumist välja sai???
Kõige tüütumad kõrvaltegevused on aga need, kus sissepääsuava on kividega blokeeritud. Seda nähes tuleb sul enamustel juhtudel hakata otsima põlevaid pommivaase, või noh, mina kutsun neid pommivaasideks. Nii sa siis käid ja tuhnid ümberkaudset ala läbi, et nonii, kuhu meie “armsad” Ubisofti arendajad need vaasipommid nüüd peitnud on. Mingi hetk, kui sa nende haiglase mõtteviisi ära tabad, tead juba vaadata, et kui kohe kusagil maas silma ei hakka, siis järelikult on kuhugi katusele või posti otsa jälle pandud. Ühesõnaga ei midagi keerulist, aga see on lihtsalt nii üksluiselt igav ja mõttetu tegevus ja sa teed seda selleks, et sa saaksid sissepääsu selle vaasipommiga õhku lasta. No mis küll selle mõte on? Andke mulle parem mingi oskus pomme loopida või ise neid vaase meisterdada või midagi.
“Assassin’s Creed Valhallat” võrrelda “The Legend of Zelda: Breath of the Wildiga” on samahea kui võrrelda siga ratsahobusega.
Lolluseid on selles mängus veel. Sinu tegelane võib rahumeeli suvalisest kaljuseinast või müürist üles ronida, aga puu otsa ta ronida ei oska. Kõik, lihtsalt ei oska, issi õpetas talle küll mägironimise selgeks, aga vaat puu otsa ronimist ei õpetanud. Aga seal on tegelikult ka põhjus, miks sa puu otsa ronida ei oska, sest nii saab mänguarendaja taaskord sinu aja raiskamisega tegeleda ja selle käigus sinu ajusid *******. Sest ega enamus ajast sul polegi sinna puu otsa ju asja. Puu otsa tahaksid sa ronida siis, kui seal on mingi platvorm pandud, kus siis mingi kast või muu asi peidus on. Et selle kastini jõuda, on sul vaja leida mingi muu koht, kust saaksid üles ronida. Olgu selleks siis mägi, müür või redeliga varustatud puu. Seejärel saad nüüd ühelt platvormilt mööda nööri teiseni liikuda, kuni lõpuks kastini jõuad. “Andekas”, kas pole? Kõik ikka selleks, et sul võimalikult “lõbus” oleks. Vahel on mul tunne, et Ubisoftis töötavadki mingid sadistid, kelle tööülesandeks ongi võimalikult jaburaid sadistlikke lisategevusi välja mõelda mängijate jaoks.
Õnneks on sel mängul aga väga hea lugu, mis hoiab sind enda kütkes kuni lõpuni välja. Siin on pea kõike – põnevust, huumorit, draamat, filosoofiat, nukramaid hetki, veriseid lahinguid ja noa selga löömisi, isegi veidi romantikat on sisse sattunud. Lisaks pakutakse sulle aeg-ajalt ka põnevaid paljastusi, mis võivad mängijat kõige ootamatul hetkel üllatada. See kõik kaalub nii mõnedki eespool nimetatud vead üles või muudab need vähemalt kuidagiviisi talutavamaks. Kui ainult põhiloole keskenduda, siis peaks mänguga umbes 60 tunniga ühele poole saama, aga…
Siin on lisaks mängu põhiloole hulgaliselt ka muid tegevusi. Tõsi, neid on omajagu ja nagu ma eespool juba mainisin, võivad nii mõnedki neist üsna kiirelt tüütavaks muutuda. Õnneks aga on ka lahedaid humoorikaid mõneminutilisi kohtumisi erinevate tegelastega, mis teevad tuju kohe tükiks ajaks rõõmsaks. Seetõttu kui märkate kaardil mõnda “world eventi” märki oma teekonnal, siis miks mitte see pisike kõrvalpõige teha ja saada osa ehk mõnest järgmisest lõbusast lookesest. Kui nüüd põhiloole kõikvõimalikud kõrvaltegevused (sealhulgas aardekirstude otsimine ja avamine) juurde lisada, siis leiab siit mängimist julgelt üle 100 tunni.
Nagu “Assassin’s Creed Odyssey” mängus, on ka siin templirüütlite võrgustik, mille liikmed sa välja selgitama ja seejärel mõrvama pead, kuid… sa oled viiking, mitte salamõrvar. Üldiselt kogu see templirüütlite ja salamõrvarite teema jääb “Valhallas” üsna kesiseks ning oleks võinud täiesti vabalt olemata jääda.
Kuigi põõsastes hiilimine on ka siin täiesti olemas, siis nagu ma ütlesin… sa oled viiking, mitte salamõrvar. Suurema osa ajast tuleb sul kirvega vasemale ja paremale raiuda, mistõttu soovitan pigem panustada lähivõitlusele ja vibule, neid läheb sul mängus märksa rohkem vaja.
Õnneks pole selles mängus seda tüütut grindi nagu “Assassin’s Creed Odyssey’s” oli. Senine tasemete süsteem on prügikasti visatud ja nüüd on sul võimsuse number, mis tõuseb oskuspunktide kogunemisega. Neid saab aga üsna lihtsalt, sest iga kord kui kogemusriba täis saab, saad 2 punkti lisaks. Lisaks saab neid ka mõne kõrvaltegevuse käigus, aga see pole vajalik, sest ainult põhilugu tehes koguneb punkte juba piisavalt. Neid oskuspunkte saad siis tähekaardil kasutada, et uusi oskusi lahti lukustada ja oma numbreid suurendada. Erinevatel piirkondadel on kindel võimsuse tase, aga see on seal selleks, et sa kogemata (või meelega) ei satuks sinna, kuhu sul mängu esimeses pooles pole vaja veel oma nina toppida.
Ahjaa… oma küla saab ju nüüd ka ehitada. Selleks on sul vaja siis oma viikingeid täis pikitud pikklaevaga mööda Inglismaa jõgesid sõita ja kloostreid tühjaks teha, sest just seal on peidus see kõige magusam kraam. Kui kloostrites olevad aardekirstud tühjaks tehtud, siis võib suuna kodu poole tagasi võtta ja oma külla uusi hooneid ehitada. Erinevad hooned lisavad mängu uusi võimalusi ja kõrvallugusid, mõned neist aga annavad lihtsalt erinevaid boonuseid pärast pidusöögi korraldamist.
Kui mängu kohutavast võitlussüsteemist üle saab ja tüütuid kõrvaltegevusi vältida, siis on “Assassin’s Creed Valhalla” päris hea mäng, mida pimedatel sügisõhtutel mängida. Mängimist jätkub siin julgelt üle 100 tunni ehk siis selle raha eest, mida mängu eest küsitakse, on seda mängu maa ja ilm. Kuid mingit tõsiselt võetavat rollimängu või “Assassin’s Creedi” siit otsida ei tasuks. Selle “Assassin’s Creedi” oleks võinud minu arvates rahulikult mängu nimest ja selle seest välja võtta ning tehagi ühe puhta viikingimängu.
Juhul kui teile meeldisid “Assassin’s Creed Origins” ja “Assassin’s Creed Odyssey” mängud, siis olen veendunud, et teile meeldib ka “Assassin’s Creed Valhalla”. Siin on mitmeid huvitavaid uuendusi, aga kahjuks on siin ka palju ebaolulist ja tüütuid kõrvaltegevusi.
Lapsevanematele: “Assassin’s Creed Valhalla” sobib PEGI reitingute järgi alates 18. eluaastast, sest siit leiab vägivalda ja lastele mitte eakohast kõnepruuki. Kui teie lapsed aga on varasemaid “Assassin’s Creed” mänge mänginud, siis ei leia siit midagi sellist, mida nad varasemates mängudes juba näinud pole. Lisaks on mängu seadetes võimalik verisemad animatsioonid ja alastioleku (mitte et seda selles mängus oleks, sest seksistseenid on ilusasti musta ekraani taga) üldse välja lülitada.
