Oli aasta 1997 ja 16-aastane mina klõbistas õnnelikult oma halli karva ustava PlayStationi nuppe. „Twisted Metal 2“, „NBA Live“ ja „Tekken 2“ keerlesid rahuldusttekitava vurinaga kordamööda selle plaadimängijas. Rollimängude ja eriti veel Jaapani rollimängude (ehk JRPGde) maailmast ei olnud ma seni veel eriti huvitunud, sest Super Nintendo konsooliga, kus selle žanri koorekiht seni ilmunud oli, olin ma tuttav ainult läbi tasuliste mängukohtade ning ma teadsin et tegu on pikkade mängudega ja tundhaaval Kullo klubis pappi välja köhides ei jõua ma nendega kusagile. Käisin Stockmanni kaubamajas ajakirjaleti ääres uusi mänguajakirju nillimas ning värsked „Computer and Video Gamesi“, „PlayStation Poweri“ ja „Official PlayStation Magazine’i“ numbrid olid mul alati laual. Ühes nendest (ma kahjuks enam täpselt ei mäleta, millises), oli eelvaade mängule nimega „Final Fantasy VII“, mille piltide pealt vaatasid vastu kenad „Resident Evilit“ meenutavad staatilised taustad ja suure sakilise soengu ning veel suurema mõõgaga noormees. See oli põhimõtteliselt armastus esimesest silmapilgust, sest „Final Fantasy VII“ oli see eepos, mis sütitas minus kire JRPGde vastu ning sellele järgnes igavene rodu erinevate tootjate mänge.
Aga nagu öeldakse suudluste ja paari muu asja kohta, esimene jääb sulle alatiseks meelde ja „Final Fantasy VII“ on sama lugu. Kuidagi alateadlikult olen ma kõiki järgnevaid ja sellele eelnevaid kogemusi (kuna ma hakkasin pärast seda ka vanemaid rollimänge mängima) võrrelnud just „Final Fantasy VII“. Kuna see oli mäng, mis minu jaoks Jaapani rollikate maailma ukse pauguga lahti lõi, on tal alati minu südames eriline koht. Minuga sarnase kogemuse saanud inimesi on aga maailmas miljoneid ja seepärast ongi „Final Fantasy VII“ üks selliseid mänge, mille uusversiooni on alati ja häälekalt nõutud. Mängu looja Square Enix (tolleaegne SquareSoft) punnis aga pikka aega vastu ja paugutas torust hoopis uue järjekorranumbriga mänge. 2015. aasta videomängumessil E3 tuli aga pauk luuavarrest ja Square Enix teavitas tervele maailmale treileriga, et kauaoodatud uusversioon on töös. See tekitas meeletult elevust, kestvaid ovatsioone ja ilmselgelt üüratuid pingeid mängu loojatele, sest nagu ma mainisin, algupärane „Final Fantasy VII“ oli miljonitele mänguritele väravaks JRPGde maailma ja selle uusversioon on mäng, mis ei tohi… ei, mis ei saa läbi kukkuda. See pole lihtsalt mõeldav.
10. aprill 2020 on see päev, mil „Final Fantasy VII Remake“ ametlikult PlayStation 4 konsoolil mängitavaks saab. Kui vana „FFVII“ oli kolmele CDle pressitud seiklus, siis uusversiooni kohta öeldi, et tegemist saab olema episoodilise väljalaskega ja „FFVII Remake“ on oma nimest hoolimata kõigest esimene episood, mis puudutab vana mängu esimesi tunde, kuid tegevuspaika on laiendatud, tegevusi on pikendatud ja aeglustatud, et mängimist kauemaks jätkuks ning mängu maailm ja selles elavad tegelased mängijale tuttavamaks ja südamelähedasemaks saaks. Umbes nagu „Kääbiku“ filmitriloogia esimene osa algmaterjaliks olnud raamatuga tegi. Millal järgmised ilmuvad, pole laiemale avalikkusele teada.
Mängu peategelaseks on eelpool mainitud hiiglasliku mõõgaga Cloud Strife, kes on endine Shinra suurkorporatsiooni eriväelane. Olles alustanud juhuslike tööotsadega, ristuvad tema teed planeedi hüvangu nimel võitleva Avalanche’i-nimelise vastupanuliikumisega, mille eesotsas on suur sõbralik hiiglane Barret, kelle parem käsi on asendatud võimsa tulirelvaga. Üheskoos minnakse hävitama planeedi elujõudu makot rüüpavaid reaktoreid, kuid lihtsast ettevõtmisest koorub välja meeletu võidujooks millegi sootuks suurema ja olulisema saavutamise nimel. Rohkem ma lool ei peatuks, sest tänu „FFVII Remake’ile“ saab sellest lisaks minusuguste vanade peerude põlvkonnale osa mõni noorem seltskond, kes varem selle mängu maailma ja tegelastega kokku puutunud ei ole.
Värvikad tegelased ongi „Final Fantasy VII Remake’i“ üks parimaid aspekte ning uusversioon võtab aega ka mitmete pisemate kõrvaltegelaste tutvustamiseks. See laseb mängijal mängu tegevuspaigaks olevat Midgari linna paremini tundma õppida, sest mitmed ülesanded viivad sind korduvalt erinevatesse kohtadesse tagasi ning sa kohtud samade tegelastega üha uuesti ja uuesti ning hakkad nende käekäigule ka kaasa elama.
Mis aga mind isiklikult kõige rohkem „FFVII Remake’i“ juures köitis, oli selle võitlussüsteem. Vanas variandis seisid tegelased kenasti rivis, nende ajamõõdikud ehk Active Time Battle’i näidikud täitusid vastavalt nende kiirusenäitajale ning oma korra tulles sai mingit omadust kasutada. Uusversioon on tänapäevasem ja võitlused toimuvad näiliselt küll reaalajas, kuid ajamõõdikud on ikka kasutusel ja täituvad kas vastaseid nüpeldades või nende lööke blokeerides. Samal ajal saad oma tegelast vahetada, nendega ringi sibada ja tavalisi rünnakuid sooritada. Ajamõõdiku täitumisel vajutad nuppu, aeg peaaegu peatub ning sa saad rahulikult valida, mida sa teha tahad. Igal tegelasel on relvadest õpitavad oskused, maagia ja kasutatavad esemed, millest sa pead olukorrale sobivaima välja valima ning see muudab paljud võitlused mõnusalt strateegiliseks.
Nimelt piisab kõige viletsamate kollide puhul nende tavalöökidega rappimisest, aga kui neid on kas liiga palju või on tegu natuke karmimate vastaste või bossidega, tuleb hakata jälgima, mis nende puhul paremini mõjub, panna peas paika tegevusplaan ja tegelasi vahetades see ellu viia. Seda toetab korralik eeltöö, sest igal tegelasel on erinevad ja täiustatavad relvad, millel on mingi arv kohti mängu maagiasüsteemi ehk mateeriate jaoks. Mateeriad on värvilised kuulid, mis annavad selle enda külge panevale tegelasele mingi omaduse, näiteks vastase tulepalliga loopimise oskuse. Mängu edenedes võid leida relva, millel on kaks mateeriapesa omavahel ühendatud ja nüüd saad hakata juba taktikat muutma, sest sobivate kuulikeste olemasolul saad ühendada omavahel näiteks tulemateeria ja maagia paljundaja, lubades sul ühe sihtmärgi asemel maagiat kõikide pihta paisata. Samuti on olemas vastava elemendi kaitsemateeria ja ründemateeria, mis sind siis selle elemendi eest kas kaitsevad või hoopis sinu relva hoopidele vastava elemendi lisavad. Valikuid on päris palju ja süsteem toimib nii võitluses kui ka menüüdes arusaadavalt ning suurepäraselt.
Samas pole aga head ilma halvata. Kuna tegu on peaaegu reaalajas toimiva süsteemiga, on ka sinu vastased pidevas liikumises ja neile meeldib sind lüüa. Mitmed nende löökidest paiskavad su uppi ja katkestavad sinu poolt alustatud tegevuse, näiteks mõne eseme kasutamise või loitsimise. Sel puhul oled ilma nii ajamõõdikust, esemest kui ka maagiapunktidest ja ühes taktikalisele võitlusele rõhuvas rollimängus mulle sellist ressursside raiskamist näha ei meeldi. Enamasti aga on võitlused nauditavad ning kui minuga ka esimese raksuga põrandat pühiti, siis teadsin, et kasutasin lihtsalt vale taktikat. Jõuga siin eriti läbi suruda ei anna, vaid sa pead mõtlema, mida sa teed.
Üks „Final Fantasy“ sarja tõmbenumbreid, summonid, ehk välja kutsutavad sinu poolel võitlevad ja vastaseid nuhtlevad koletised, on aga tahaplaanile jäänud. Oma läbimängimiskorra ajal leidsin täpselt neli summonit, mida ma aga eriti nautida ei saanud, sest sa ei saa neid ise aktiveerida, vaid mäng otsustab, et nii, nüüd on veidi raskem võitlus, nüüd võiks summoni välja kutsumiseks võimaluse anda. See võimalus tundus aga olevat kõigest ühekordne ja nende rünnakud ei paistnud tegevat piisavalt palju kahju, et nende peale oma ajamõõdikuid raisata. Summonite animatsioonid ja rünnakud on minu jaoks olnud üks „Final Fantasy“ kõrghetki ja ma olin veidi pettunud, et ma ei saanud neid omatahtsi nautida.
„Final Fantasy VII Remake’i“ läbimiseks kulus minul 35 tundi ja mul jäi selle aja sees lõpetamata vaid kaks lisaülesannet. Kuna pärast mängu läbimist avaneb võimalus erinevaid peatükke uuesti külastada ja mängu saladusi avastada, võib mänguaeg venida veel pikemakski. Arvestades, et algses mängus oli Midgari läbimiseks kulunud aeg selline 4-5 tunni piires, on mängitavat ala küll suurendatud, kuid päris paras ports ajast kulub ka niisama kulgemisele. Näiteks on ühe labori läbimine, mis algselt võttis aega mõne minuti, nüüd venitatud pooleteise tunni pikkuseks labürindiks ja selliseid kohti on mängu jooksul veel ja veel. Siin ei aita kaasa ka kohustuslikud kõndimisosad, aeglast läbiroomamist-pugemist-pressimist nõudvad takistuslõigud ja vahel tarbetu edasi-tagasi jooksmine, kus sa pead läbima viis minutit pika tee punktist A punkti B, vaatama seal ära vaheklipi ja jalutama siis järgmised viis minutit tagasi punkti A. Kuna lisaülesannete puhul kasutatakse võimalust ülesande täitmise puhul ennast automaatselt ülesande andja juurde tagasi viia, võiks sama süsteemi ka vahel päris mängus kasutada, sest see muudaks kogemuse minu meelest märksa sujuvamaks.
Graafiliselt tundub „Final Fantasy VII Remake“ esmapilgul suurepärane, eriti võrreldes esialgse versiooniga, kuid päris tihti tuleb ette tekstuure, mis tunduvad olevat kuidagi liiga madala kvaliteediga, eriti majade uste ja põrandate puhul. Tegelaste näod, silmad ja liigutused on aga imelised ja liiguvad loomutruult ja sujuvalt. Lisaks ei märganud ma kordagi ka kõige tihedamas maagiamöllus, et mängu kaadrisagedus oleks kuidagi kasvõi iitsatanud.
Heli on aga vapustav. Paar „FF VII“ muusikapala on mulle tasapisi meeldima hakanud, kuid vanade lugude uusversioonid, mida maailmast ka koguda ja muusikamasinates mängima panna saab, paitavad lausa kõrva ja ma mõtlen tõsiselt mängu helitausta soetamise peale. Tegelaste hääled on suurepärased ja häälenäitlejad teevad neile elu andes imelist tööd. Ainult naerustseenid on kuidagi kohmakad, aga see on Square Enixi mängude puhul juba kaubamärgiks saanud. Ahjaa, väike tähelepanuküsimus ka tulevastele mängijatele. Ühele tegelasele on hääle andnud Yuri Lowenthal, „Marvel’s Spider-Mani“ Peter Parkeri häälenäitleja. Vaadake, kas te tunnete ta hääle järgi ära.
Nagu ma alguses mainisin, on „Final Fantasy VII Remake“ selline mäng, mis ei saa läbi kukkuda ja Square Enix on selle eest ka hoolt kandnud. Siin määritakse mett moka peale nii vana variandi andunud fännidele kui ka alles esimest korda „Final Fantasy“ sarjaga kokku puutuvatele inimestele. Lugu on kaasahaarav ja hea ning tekitab meeletu isu juba järgmisi osi mängida, millal need siis ka ei ilmuks. Kui te vähegi Jaapani rollimänge armastate, peab „Final Fantasy VII Remake“ teie mängumasinast läbi käima. Ma tõsiselt loodan, et see jõuab tulevikus ka Xboxile ja arvutile, et veel rohkem inimesi saaks sarnase kogemuse, mille mina 1997. aastal sain. See on mäng, mis võib sütitada järjekordses põlvkonnas armastuse Jaapani rollimängude vastu, seega leidke endale need 30-50 tundi ja nautige imekaunist Midgarit.
Lapsevanematele: mõõkade, tulirelvade ja maagiaga paugutatakse usinalt, aga verd mängus ei ole. Samas vajab mäng väga palju loo jälgimist ja kaasa mõtlemist, seega inglise keele oskus võiks ikkagi olemas olla.
Ilmus: 10. aprill 2020
Arendaja: Square Enix
Väljaandja: Square Enix
Ülevaade tehtud: PS4 Pro
Mängu saab osta siit:
