Kui ma oma abikaasaga omal ajal kohtusin, ei olnud ta eriti agar mängur. Tegelikult ei mänginud ta üldse. Ma küll sokutasin talle oma lemmikuid, nagu „Final Fantasy“ sarja erinevaid mänge, kuid need ei köitnud teda. Kõik muutus, kui surusin talle pihku Nintendo DSi, mille sees oli mäng nimega „Professor Layton and the Curious Village“. Torukübarat kandva detektiivi Hershel Laytoni uskumatuna tunduvad seiklused köitsid teda hetkega ning ta on läbinud kõik seitse DSil ja 3DSil ilmunud mängu. Siit saigi kinnitust minu veendumus, et kui keegi väidab, et tema videomänge ei armasta, siis pole ta tõenäoliselt veel enda jaoks õiget mängu leidnud.
Seepärast ei kõhelnudki ma hetkegi, kui MKuubis lehe toimetaja Erik mulle sarja viimase mängu „Layton’s Mystery Journey: Katrielle and the Millionaires’ Conspiracy“ Switchi versiooni pakkus, ning võtsin selle vastu ja sokutasin taas oma abikaasa Imbi nina alla. Otsustasime, et sel korral mängib mängu just tema, kommenteerib seda ning seejärel paneme koos arvustuse kokku.
„Katrielle’i“ peategelaseks on kuulsa professor Laytoni tütar Katrielle, kes avab Londonis isikliku detektiivibüroo. Layton ise on jäljetult kaduma läinud ning Katrielle kavatseb koos oma assistendi Ernesti ning Sherl O.C. Kholmesiks ristitud mälukaotuse käes kannatava rääkiva koeraga lahendada nii isa kadumise mõistatuse kui ka hulganisti muid keerulisi ülesandeid. Kahjuks sai just see tõik mängule suurimaks komistuskiviks. Kui varasemad „Laytoni“ sarja mängud omasid ühte suurt lugu, mis mitme peatüki jooksul lahti rullus, siis „Katrielle“ koosneb paljudest suhteliselt eraldi seisvatest peatükkidest, mille tegelased alles mängu lõpus nii enam-vähem kokku viiakse. See muudab mängu maailma ja loo märksa tühjemaks, igavamaks ja mittemidagiütlevamaks, sest kaasahaarava loo asemel peab mäng lootma mõistatuste tugevusele.
Nimelt peab Katrielle ühele õigele detektiivile kohaselt lahendama mängu jooksul sadu nii tegelastelt saadud, tegevuspaikadest leitud ja ka netist alla laetud mõistatusi. Peamurdmisülesanded tunduvad esmapilgul küll hirmsad, kuid enamasti on lahendus üsnagi lihtne ja loodetakse sellele, et mängija mõtleb koledasti üle. Abikaasa sõnul olid varasemate „Laytoni“ mängude mõistatused märksa keerulisemad ja osasid ei suutnud ta ilma maailmast leitavate vihjemüntide abiga lahendadagi. „Katrielle’is“ jäid tal aga vihjemündid vaat et puutumata, sest liiga palju keskenduti liiga lihtsatele nipiga lahendustele või mängija eest informatsiooni varjamisele ning varasemates osades domineerinud loogilise mõtlemise ja matemaatikaoskustega ei olnud siin enam grammigi pistmist. Asja lähemalt uurides avastasin, et selle põhjus võib peituda tõigas, et sarja esimeste mängude mõistatusemeister Akira Tago on siit ilmast lahkunud.
Sarnaselt eelnevatele mängudele on „Katrielle’is“ säilinud aga kaunis joonistusstiil ning suurepäraselt viimistletud dialoog. Tegelastel on oma kõnemaneer ja väljanägemine ning on näha, et Level 5 on selle kallal aastaid vaeva näinud, sest tegelased ja tegevuspaigad paistavad kohe silma. Tegevuspaikadeks on staatilised taustad, mille vahel mängu ajal liikuda saab, et kõik kohad Switchi puuteekraani abil läbi klõpsida ja peidetud münte ja riieteostmisraha leida. Just, siit tuleb kogumisaspekt. Kuna „Katrielle“ on tegelikult ilmunud ka Nintendo 3DSile ja mobiiliplatvormidele, on mängu lisatud võimalus endale mängusisese erivaluuta eest osta kümneid uusi kostüüme, sest nimitegelane ei saa ju ometi kahes peatükis sama riietust kanda ja ka Sherl peab oma eeskuju järgi äratuntava mütsilotu pähe saama.
Nintendo Switchi versiooni saab mängida ka teleriekraanil, aga „Laytoni“ sari on puuteekraanide jaoks loodud ning kangi või puldiga ekraanil ringi võimlemine ei ole üldse nii mõnus kui näpuga ekraani silitamine. Väidetavalt on ka graafikat kõpitsetud, kuid see jäi tänu staatilistele tegevuspaikadele pigem märkamatuks. Lisaks on Switchi varianti lisatud kogu eelmistele platvormidele ilmunud allalaetav sisu ning juurde treitud näputäis mõistatusi nii netist alla sikutamiseks kui ka loo jooksul leidmiseks.
„Katrielle“ ei ole kindlasti halb mäng ning kui te varem „Laytoni“ sarjaga kokku puutunud ei ole, on see päris mõnus esimene samm pisikeste peamurdmispähklite maailma. Samas ei ole ta oma seeria parim mäng ning soovituslik on alustada seikluseid täiesti algusest, et sarja tegelastega üdini tuttavaks saada. „Katrielle’i“ näol on tegu pigem uusi tegelasi ja lugu sisse juhatava mänguga, mis eraldiseisva teose ja sarja järjeosana veidike soovida jätab.
Lapsevanematele: „Layton’s Mystery Journey: Katrielle and the Millionaires’ Conspiracy“ on nuputamismäng, mis rõhub kastist väljaspool mõtlemisele, matemaatikale ja loogikale. Kui peres on nuputamishuvilisi, siis võib mängule kindlasti võimaluse anda, kuid arvestada tuleb sellega, et hea inglise keele oskus on hädavajalik.
Ilmus: 8. november 2019
Arendaja: Level-5
Väljaandja: Level-5
Ülevaade tehtud: Nintendo Switch
Mängu saab osta siit:
