Slightly Mad Studios on valmis saanud kolmanda osaga oma Project CARS mänguseeriast. Sel korral on minema visatud nende tuntud rallisimulatsiooni valem ja uus mäng on pigem arkaadirallikas. Tunnistan siinkohal, et pole kahjuks kahte eelnevat mängu mänginud, sest enamasti eelistan just arkaadirallikaid, seetõttu võiks ju uus versioon mulle sobida?
Mängitavus
Õnneks pole tegijad hakanud sisse pookima mingit kahtlast lugu, et kuidagi põnevust luua, vaid saab rahulikult ühest sõidust järgmisesse hüpata. Ehk siis ei pea sellist piinlikust tundma nagu Need For Speed mänguseeria puhul.
Sõitmine ise on suhteliselt mängijasõbralik, seetõttu ei tohiks ka kõrgema raskusastme korral sõitude võitmisega eriti probleeme tekkida. Väga meeldib ka nende rajavihjete süsteemi lahendus. Teele ei kuvata mitte tavapäraseid punane-kollane-rohelisi jooni, mida paljudes teistes mängudes näinud oleme, vaid siin kasutatakse kolme punkti, et vihjata sulle kus peaksid pidurdama, kus kurvi võtmist alustama ja kus gaasi vajutama.
Kui rada on kuiv ja auto väga ei libise, siis on vastastele raske kaotada. Probleeme tekib aga siis, kui saad omale esimese muskelauto. Siinkohal tasub ära mainida, et mina ostsin neid kogemata lausa kaks, sest mäng ei jaganud infot selle kohta, et see mul olemas juba oli. Sellega märjale rajale sõitma minnes on raskusi teel püsimisega, samal ajal on aga vastastel lausa ulmeliselt hea pidamine. See needus on kõikidel märgadel radadel ning isegi siis, kui võtad rahulikult, et auto väga libisema ei läheks, suudavad vastased sama kurvi 2x kiiremalt läbida.
Probleeme on mängus ka rahaga, seda lihtsalt jagatakse liiga vähe. Vahel tahaks lihtsalt edasi liikuda ja järgmist taset proovida, aga raha lihtsalt ei ole piisavalt, et uut taset või autot osta. Seetõttu oli tihti lihtsam oma olemasolevat sõidukit täiendada ja seeläbi raha säästa. Siinkohal võiksid nad õppust võtta Forza Horizonist, kus uute autode saamine on imelihtne. Ei näe ühtegi põhjust, miks automängus peaks uute sõidukite soetamine raskeks tehtud olema.
Oma Honda uuendamisest rääkides, siis suutsin ma korra liiga kiirelt liiga palju uuendusi osta ja hüppasin korraga kaks astet edasi. Sel hetkel oli mul ainult üks mitte just hea muskelauto, millega lihtsalt oli väga raske sõite võita. Uuenduste eemaldamiseks pidin hakkama internetist otsima, kas ja kus täpsemalt ma saan peale ostetud uuendusi maha võtta, sest mängus ei ole suudetud seda selgelt ja arusaadavalt näidata.
Sõitmisel ajab tihti närvi see, et kuna rajal on väga palju teisi autosid, siis võib kogemata juhtuda, et sõidad rajaäärest veidi üle. Selle peale annab mäng aga kohe teada, et su ringiaeg ei lähe nüüd arvesse. Samas mõnel teisel korral seda ei juhtu, kuid järgmisel hetkel sõidab sulle mõni vastane piisavalt tugevalt sisse ja sina saad nüüd trahvi. See on üpris imelik ja häiriv süsteem. Saan aru, et üritatakse mängijat survestada, et ta ei lõikaks ja sõidaks võimalikult puhtalt, aga kuna süsteem käitub erinevatel hetkedel erinevalt, siis on raske aru saada, mis lõpuks lubatud on ja mis pole.
Visuaalne pool
Selgelt on aru saada, et mängus on peamiselt rõhku pandud autode visuaalsele poolele ja ümbrusele on tänu sellele on vähem tähelepanu pööratud.
Mängu alustades on võimalik valida, kas hoolid rohkem ilusamast pildist või kaadrisagedusest. Valisin parema graafika, kuid kuna ma lõpuks visuaalse poolega ikkagi rahule ei jäänud, siis ilmselt oleksin pidanud hoopis parema kaadrisageduse valima.
Ärge saage valesti aru, autod näevad ääretult ilusad välja, aga mure tekib hetkel, mil vaatad hetkeks kaugusesse või siis publikusse. Seal näed, et tegu on tühjade ja igavate väljadega või kahtlaste elutute tegelastega tribüünidel. Usun, et automängus peaks olema ka taustal olev pilt piisavalt ilus, et see silma ei hakkaks häirima. Project CARS 3 puhul jäi aga tihti silma kole taust ja see viis mind sõidurütmist välja.
Samasugune mure on ka ilmastikuga, sest vägisi jääb mulje nagu olekski siin mängus keskendutud ainult autodele, mis tõepoolest suurepärased välja näevad, kuid kõik ülejäänu on lihtsalt kole.
Kokkuvõte
Project CARS 3 oleks pidanud kasutama Forza mänguseeria loogikat ning uue numbri kasutamise asemel kuidagi teisiti vahet tegema, et sel korral on tegemist võidusimulatsiooni asemel hoopis arkaadrallikaga. See oleks aidanud neil nii mõnegi vea puhul end välja vabandada, sest sel juhul oleks selge, et tegemist on teistlaadi mänguga selles mänguseerias. Hetkel tundub, et mäng on natukene liiga vähe ahjus olnud ja mitmed läbimõtlemata asjad viivad üldist punktisummat alla.
Siia on tegelikult päris mõnus arkaadrallikas peidetud, aga mitmed möödalaskmised teevad selle nautimise raskeks ja loodan, et tulevikus lihvivad nad mängu paremaks. Samas oleks neil ilmselt targem tagasi liikuda tõsisema võidusõidusimulaatori juurde, sest mulle tundub, et see õnnestus neil paremini.
Lapsevanematele: “Project CARS 3” sobib PEGI reitingutesüsteemi järgi juba alates kolmandast eluaastast. Seetõttu võib selle vabalt oma lapsele kätte anda, samas on tänapäeval olemas oluliselt paremaid võidusõidumänge, mistõttu ma seda siiski ei soovitaks.
