Iga-aastaseks väljalaskeks kujunenud WWE 2K maadlusmängu täiemahulist osa 2020. aastal ei ilmu. Ilmselt on selle põhjuseks pikaaegse mängu autori Yukesi lahkumine ning avalikkuse silmis prügikastipõlengut meenutanud „WWE 2K20“ põrumine. Isiklikult mulle „WWE 2K20“ natuke isegi meeldis, sest Visual Conceptsi poolt mängule tehtud pisiuuendused olid mõnusad. Üheks suurimaks uuenduseks oli fantaasiasisuga allalaetav lisasisu, kus WWE maadlejad kehastusid üleelusuurusteks tegelasteks ja mängisid virtuaalselt nii õudusfilmide tegelasi, „Mad Maxi“ stiilis kõnnumaasõdalasi kui ka tulevikumaailma elanikke.
Selline fantaasiarikkam lähenemine sobis suurepäraselt WWE mängu ning ma oleks tahtnud seda rohkem näha. Seepärast olingi salamisi meeldivalt intrigeeritud, kui „WWE 2K21“ vaiba alla ära pühiti ja teatati, et sel aastal üllitab maadlusmängu hoopis „NBA 2K Playgroundsi“ sarjaga tegelenud Saber Interactive. Nüüd on „WWE 2K Battlegrounds“ jupp aega minu PlayStationit vurisema pannud ning 100% trofeedest on käes. Kuigi mäng ei ole kaugeltki täiuslik, oleks absoluutselt vale väita, et mul seda mängides lõbus ei olnud.
„WWE 2K Battlegrounds“ on multikalikum ja ebarealistlikum lähenemine Ameerika maadlusele. Sarnaselt Saberi NBA mängule on ka siin tegelased suurte peade ja deformeerunud kehadega ning kõiki lööke ja heiteid saadavad tuleleegid, sädemed ja ulmelised plahvatushelid. Seega kui te armastate ainult realistlikku maadlust, siis uurige mängu esmalt kaugemalt, sest lisaks mänguasjalikule välimusele on ka mängu käiku lihtsamaks ja kiiremaks tehtud.
Nimelt on tegu arkaadstiilis märulkaklusmänguga, mis meenutab pigem midagi WWE „Super Smash Brosi“ sarnast, ainult et peaaegu kogu mängu sisu tuleb lahti lukustada. Mikromaksete vastased jooksevad ilmselt juba kahte lehte laiali, kuid minu jaoks oli see üllatavalt nauditav protsess, sest kogu sisu saab omandada ka mängus teenitava raha eest ja pärisraha sinna alla panema ei pea. Jah, hinnad on röögatud, aga iga matši eest teenib mõnisada raha ning iga kogutud taseme eest saab mõne tuhande, seega oma lemmikmaadlejad ja nende paar kostüümi saab suht kiiresti lahti nopitud. Kogu sisu omandamisega läheb aga aega. Ilmselt kohe päris palju aega.
Maadlejad jagunevad viite klassi: powerhouse, all-rounder, high-flyer, technician ja brawler. Igal klassil on oma käe- ja jalalöögiseeria ja paar põhiheidet, seega väliselt mängivad paljud maadlejad samamoodi. Samas on meestel-naistel ka paar ainult neile omast võtet, mis neid teistest eraldab. Madalama otsa tegelastel on selleks pigem lõpulöök, kuid tegijamatel on ka tavaheited ainult neile omaste animatsioonidega. Kapoti all tiksub tegelikult erinevate löögitugevuste ja protsentide süsteem, mis peaks maadlejaid veelgi teineteisest eraldama, aga Normal raskusastmel seda pigem vaja jälgida ei ole ja piisab vastase löökide pareerimisest.
Raskematel raskusastmetel muutub too pareerimine aga tüütuks, sest arvuti juhitud vastased suudavad peaaegu kõik sinu tugevamad trikid enda kasuks pöörata. Siis tulebki mängu algeline taktika, sest sul on võimalus maadlejatele külge pookida ka kolm aktiveeritavat võimet, mis varieeruvad eluriba taastamisest kiviseina meenutava kaitsekilbi ja blokeerimatute löökideni. Seepärast muutuvadki muidu kiired arkaadlöömingud raskematel tasemetel pigem kassi-hiire mänguks, kus on eesmärgiks vastasest rohkem lööke pareerida ning õigel hetkel õige võime kasutusele võtta.
Mängu ülesehitus on suhteliselt lihtsakoeline. Mängu loos tahab WWEst tuntud Paul Heyman luua uue maadlussarja Battlegrounds ning ta saadab Stone Cold Steve Austini tundmatuid ja veidraid talente palkama. Lugu räägitakse läbi koomiksilehtede ning maadlusfännile on seal mitmeid vahvaid torkeid ja äratundmisrõõmu pakkuvaid killukesi. Põhiloo võitlused on suhteliselt lihtsad, välja arvatud lõpupoole vastu tulev Undertaker, kes näiliselt lihtsalt vahepeal kahju ei saa, kuid kuna loo kõrvalt saab lahti lukustada ka uusi omadusi, areene, rõivatükke ja maadlejaid, tuleb põhiloost vahepeal kõrvale põigata ja siin on osad võitlused päris ebaausad. Areenidel leidub ka kõrvalisi abivahendeid, näiteks puldiga juhitav oinas, näljased krokodillid ja lõhkevad tünnid. Lisaks mõne tunni röövivale põhiloole on olemas ka umbes sama pikk enda loodud mängija kasvatamise osa, seega mängimist jagub.
Nagu ma juba alguses mainisin, oli mul „Battlegroundsi“ seltsis üsna lõbus ning suurt rolli mängib selles mitmikmängu osa, eriti King of the Battleground valik. Siin valib mängija endale maadleja ja ta visatakse kärmelt paari teise mängija juhitud maadlejaga ringi. Eesmärgiks on võimalikult kaua ringis püsida ja mitte välja loobitud saada. See on kiire ja hasarti tekitav mängulaad, mis mind pärast eriomaduste lahti lukustamiseks loo läbimist tundideks ekraani ette istutas. Lisaks King of the Battlegroundile saab osaleda netiturniiridel ning mängida niisama erinevaid matšitüüpe, mis varieeruvad tavalistest kähmlustest puurimatšide ja kuni 30 osalejaga Royal Rumble lööminguteni.
Kahjuks ei saa „WWE 2K Battlegroundsis“ üle ega ümber ka tehnilistest vigadest. Mitu pareerimisanimatsiooni on vigased ning maadlejad teleporteeruvad seetõttu läbi areeni ja üksteise selja taha. Lisaks on nelja maadleja matšis vahel probleeme kaadrisagedusega ja seda isegi PS4 Pro konsoolil, kus kaadrisagedus juhuslikult hetkel üksiku numbrini kukub. Selle vea kõrvaldab muide Options nupu vajutamine, aga asjaolu, et see eksisteerib, on ikkagi tüütu. Lisaks esineb aeg-ajalt ka läbi köite kukkumisi ning millegi külge kinni jäämisi ja vägisi tekib mulje, et „Battlegrounds“ oleks võinud veel kerge testiperioodi läbida. Kõigi vigade krooniks on aga mängu soov kogu aeg 2K serveritega ühenduses olla, sest ilma internetiühenduseta ja serveriga suhtlemata matšide eest raha ei teeni. Kui ühendus matši ajal katkeb, jääb papp saamata.
„WWE 2K Battlegrounds“ on seega lihvimata ja mikromakseterohke meelelahutus, kuid WWE fännil on siin avastamist piisavalt. Matšid on kiired ja kaasahaaravad ning ebamaised trikid on alati vahvad vaadata ja vastase maadlusmatši ajal krokodilli lõugade vahele heitmisel on oma võlu. Samas sõltub „Battlegroundsi“ edu selle mängijaskonnast. Seni, kuni King of the Battlegroundsis ja turniiridel rahvast jagub, on see tore. Kui aga mängijad mujale liiguvad, pole arvuti vastu mängimine ilmselt kuigi kaua põnev.
Lapsevanematele: kui peres leidub WWE maadluse fänne, siis on siin paari nädalavahetuse jagu lõbu tagatud. Vahest isegi kauem, kui asjade lahti lukustamiseks läheb ja internetis teistega jõudu katsumine meeldib. Samas tuleb arvestada ka nörritavate raskustaseme tõusudega, mis loo läbimisel mängija pahameele ära teenivad.
Ilmus: 18. september 2020
Arendaja: Saber Interactive
Väljaandja: 2K Games
Ülevaade tehtud: PS4 Pro
Mängu saab osta siit:
