Nintendo andis 14. mail välja uusversioonid 1980ndatel Jaapanis ilmunud mängudest “Famicom Detective Club: The Girl Who Stands Behind” ja “Famicom Detective Club: The Missing Heir”. Mõlemad versioonid on läbinud korralikku uuenduskuuri ja saanud ingliskeelse teksti. Kas 80ndatel ilmunud mängud on ajahambale piisavalt hästi vastu pidanud, et need ka tänasel päeval mängitavad on?
Võtsin mõlemad mängud ette pärast seda, kui nägin treilereid, mis tekitasid minus huvi ja lootuse detektiivi mängida, sest detektiivimängud mulle meeldivad. Tol korral ei osanud ma veel aimata, et kõik need treilerid olid petlikud ja loodetud detektiivimängude asemel sain ma ülimalt kasutajavaenulikud visuaalnovellid.
Alustuseks tekitas minus tõsisemat segadust juba see, et millist mängu ma esimesena mängima peaksin hakkama. Komplektis mainitakse esimesena “The Missing Heir” mängu ning kuna “The Girl Who Stands Behind” olevat ilmunud pärast seda, võtsingi esimese hurraaga ette “The Missing Heir’i”. Pärast tund-paar kestnud mängimist sattusin ma vihjete otsa, mis viitasid sellele, et enne seda peaks hoopis mõni teine mäng olema. Kiire googeldamine andis vastuse, et kuigi “The Missing Heir” ilmus reaalselt esimesena ja “The Girl Who Stands Behind” teisena, siis loo puhul on täiesti vastupidine olukord, “The Girl Who Stands Behind” lugu toimub enne “The Missing Heir’i” oma. No selge, jätsingi siis käsil olnud mängu pooleli ja võtsin hoopis “The Girl Who Stands Behind” ette.
Üsna pea sai selgeks, et mingit detektiivi mul selles mängus väga mängida ei lasta, tegemist on visuaalnovelliga, kus sinul tuleb ekraanil olevaid pilte vaadata, juttu kuulata ja teksti lugeda ja klikkida… päris palju klikkida järjest muudkui “next” ja “next” ja vahepeal menüüvalikuid läbi klikkida.
See kõik võttis korralikult vanduma, eriti pärast seda, kui ma menüüd läbi tuhnides avastasin, et see mäng ei paku sellist võimalust, et mäng teeb ise minu eest selle “next” kliki ära. Ei, ma pean selle teksti ära kuulama ja siis nuppu pressima, kuulama, nuppu pressima… ja see oli üsna tüütu, kohutavalt tüütu.
Olgu siis pealegi, kuidagi oleks ju selle klikkimise veel üle elanud, aga nüüd jõuame me detektiivi mängimise osa juurde. Mingil määral lubatakse sul ikkagi detektiivi mängida ja sa pead valikute hulgast valima, et kellega järgmisena rääkida või kuhu minna või mida vaadata. Mäng muuseas ei anna selles osas väga palju vihjeid, või noh, kui sa väga väga tähelepanelikult seda lugu nüüd kuulad või valesti klikid, siis antakse sulle vihjeid, et mida valikutest järgmisena klikkida.
Valikuid võib olla muidugi rohkem ja järjekord ei pruugi üldsegi oluline olla, peaasi, et sa need kõik läbi käiksid ja selle vajaliku info kokku korjaksid. Valesti ei ole võimalik siin midagi teha, kõik mis sul vaja, need sa pead lõpuks ka läbi klikkima, et teemaga edasi minna.
Ma tõesti ei saa aru, milleks seda kõike visuaalnovelli juures vaja on? Kui ma alustasin selle tegelasega rääkimist, võiksid nad omavahel oma jutud ära rääkida ja asi korras. Milleks mind sinna vahele vahepeal neid nuppe niisama vajutama vaja on? Klikime valikule A, ahah, saime infot, klikime B, ahah, saime natuke infot juurde, klikime uuesti A, okei, nüüd klikime C, hmm, see andis veel infot, aga oot, millega see info haakub, klikime B, vale oli, klikime A, vahepeal pressime mitukümmend korda “next” ja “next”, kui tekst korduma hakkab, mis tähendab, et jõudsime selle valikuga lõppu ja peaksime vahepeal midagi muud küsima või tegema ehk siis eelnevaid valikuid läbi klikkima. APPPPIIII!!!!! Miks te piinate mängijat niimoodi?
Lisaks vasakul menüüs olevatele valikutele saab vahel valida ka pildivariandi, kus sul “detektiivi” lubatakse mängida, jällegi näiliselt. Näiteks surnud tüdruku laipa läbi käperdades (loe: noolekesega tema erinevate kehaosade peale klikkides) saan erinevaid asju teada. Sealhulgas märkan et tema juuksed on kaelal ja nende juuste all on midagi, aga kui me nende peale klikime, ei lubata juukseid eemale lükata. Ma tean, mida ma tegema pean ja ma ei saa seda teha. Miks? Sest ma pean vahepeal jälle vasakus nurgas olevatest menüüvalikutest koroneriga jutu rääkimise valima ja ütlema koronerile, et mees, kas sa tead, mida kõike ma siin seda laipa käperdades teada sain ja üleüldse ma praegu vaatan, et juuste all on kaelal midagi, ma nüüd liigutan ta juukseid, okei, vana? Seejärel siis pean valikutest pildile tagasi klikkima ja surnud tüdruku juuksed eemaldama… Oi, te ei kujuta ette kuidas ma siinkohal vihastasin. Aga see kõik oli alles algus, sest kogu see mäng on otsast lõpuni sellist jama täis.
Nii ma siis klikkisin ja klikkisin, ja vahepeal ärkad võpatades ärkvele, sest oled selle klikkimise jama keskel tukkuma jäänud. See on nüüd ka üheks põhjuseks, miks mul selle mängu läbimine ja sellest arvustuse kirjutamine nii kuramuse kaua aega võttis. Ma lihtsalt jäin järjekindlalt ikka ja jälle magama selle mängu juures. Kusjuures tegemist ei ole üldsegi pikkade mängudega. “The Girl Who Stands Behind” võttis vähem kui 8 tundi, kui need tukkuma jäämise hetked siit nüüd välja arvutada. Aga ma lihtsalt ei suutnud seda rohkem kui 30 minutit korraga mängida. Selle ajaga tuli juba uni ja tüdimus peale sellest mõttetust klikkimisest.
Samas, mõlemad mängud näevad muidu ilusad välja ning muusika ja heli on samuti suurepärased. Selles osas ei ole mitte midagi mängudele ette heita. Tegelased on huvitavad ja lugu on samuti mõlemas mängus päris hea… kui see mõlema mängu veider algus välja arvata, kus võõras meesterahvas teismelise poisi (sinu) enda juurde koju kutsub/viib… Eeeee, nagu päriselt? Kas su vanemad tõesti ei õpetanud sind, et võõraste onudega kaasa ei minda? Ilmselt mitte. Aga kui need algused välja arvata, siis on mõlema mängu lugu nauditav, kui sa suudad kuidagi seda mängijavaenulikku “kliki, kliki, kliki” süsteemi ignoreerida.
Mingit lahedat detektiivimängu, nagu mina lootsin leida, sa siit ei leia. Aga kui sul on palju kannatust, sa suudad mööda vaadata aegunud, kasutajavaenulikust “arva ära mida klikkida, kliki, kliki, kliki” mängumehaanikast, siis sa võid siit leida päris huvitavate lugudega ilusad visuaalnovellid. Kahjuks minul sellist kannatust ei jätkunud ja nagu ma juba arvustuses mainisin, suutsin ma järjekindlalt nende mängude juures ikka ja jälle magama jääda.
Tore on näha, et Nintendo püüab vanale klassikale elu sisse puhuda, aga oleks oodanud siiski kasutajasõbralikumat süsteemi. Sellise hinnaga, mis Nintendo nende kahe mängu eest kokku küsib, ei julge ma neid mänge kuidagi soovitada.
Lapsevanematele: PEGI reitingutesüsteemi järgi sobib see mäng alates 16. eluaastast. Midagi hullu siin mängus iseenesest ei ole, et seda ei võiks ka nooremad mängida, kuid kahtlen väga, et see võiks neile huvi pakkuda.
Platvorm(id): Switch
Ilmus: 14. mai 2021
Arendaja: Nintendo
Väljaandja: Nintendo
Ülevaade tehtud: Nintendo Switch
Mängu saab osta siit:
