Kui 2000. aastal ilmus Hitmani sarja esimene mäng “Hitman: Codename 47”, oli tegemist uue omapärase mänguga, mis sai kiirelt üheks mu lemmikmänguks. Seetõttu ootasin 2002. aastal ilmunud järge “Hitman 2: Silent Assassin” juba huviga ning ei pidanud ka selles pettuma. Järgnevad kaks mängu “Hitman: Contracts” ja “Hitman: Blood Money” aga valmistasid juba väikese pettumuse. Õnneks suutis 2012. aastal ilmunud “Hitman: Absolution” halva maitse suust pühkida ja taas mängurõõmu pakkuda.
Kui IO Interactive teatas uuest “Hitmanist”, tekkis minus taaskord huvi, kuid järgnevad uudised episoodipõhisest mängust ei tekitanud minus erilist poolehoidu. Kui mäng lõpuks ilmus ja ma seda mängima asusin, sain ma suure pettumuse osaliseks. Ära oli kadunud kõik see äge, mis “Hitmani” mängude juures mind kõige rohkem köitis, sealhulgas tugev, huvitav ja põnevust pakkuv lugu. Uus mäng sisaldas kokku ehk kümmekond minutit lugu ja koosnes sisuliselt liivakastimissioonidest, kus sai inimesi mõrvata. Oleks siis vähemalt antud sihtmärkide kohta rohkem infot, võimalus ise valida sisenemiskohta ning relvi ja muud varustust, aga kus sa sellega… Sisuliselt visatakse sind, kaks kätt taskus, liivakasti ja öeldakse: “Mine mõrva nüüd see ja see isik ning vaata ise, kuidas asja tehtud saad.” No tere tulemast! Ühesõnaga suur pettumus ning minu silmis oli tegemist Hitmani mänguseeria kõige viletsama mänguga eales. Kas “Hitman 3” jätkab sama nukrat joont või suudab see lõpuks tagasi meelitada ka vanad Agent 47 fännid, sellest allpool nüüd juttu tulebki.
“Hitman 3” on “World of Assassinationi” triloogia kolmas ja viimane osa, mis viib sind taaskord maailma erinevatesse paikadesse, alates Dubai taevasse kõrguvatest hoonetest kuni Mendoza viinamarjaistandusteni, lõpetades sellega siis triloogia esimeses osas alguse saanud loo, kus Agent 47 ja tema liitlased üritavad Providence’i ja tema partnereid lõplikult kõrvaldada. Kui see peaks õnnestuma, ei saa Agent 47 ja tema kaaslaste maailm enam kunagi endine olema.
Kokku on mängus kuus erinevat asukohta, mis kõik on peaaegu detailsed ja täis mitmesuguseid võimalusi oma sihtmärkide elimineerimiseks. Mängijatele pakutakse peaaegu täielikku vabadust oma sihtmärkide kõrvaldamisel ja igal sinu tegevusel on (või peaks olema) tagajärjed. Seetõttu tasub hoolikalt kaaluda ja planeerida oma käike, sest üks valesamm võib viia missiooni nurjumiseni.
Kirjutasin eespool meelega “peaks olema tagajärjed” ja “peaaegu detailsed”, sest kuigi mängumaailmaga on kahtlemata palju tööd tehtud ja vaeva nähtud, leidub siiski siin ja seal mitmesuguseid vigu. Ma ei räägi siinkohal üldsegi mitte meelega otsitud vigadest, vaid sellistest, mis loomuliku mängukorra ajal tekivad. Näiteks ühes missioonis, kus oli vaja kaks erinevat sihtmärki elimineerida, kõrvaldasin ma esimesena peo peremehe ning seejärel liikusin mänguloo selle osa juurde, kus peo peremees korraldab väikese ekskursiooni minu teisele sihtmärgile. Minu üllatuseks helistaski juba surnud ja parajasti laibakotis ära veetav peo peremees siis asjaosalistele, et ekskursioon toimuda saaks. No mis ma siinkohal kosta oskan? Vaatasin seda stseeni suu ammuli ja sellele järgnev pani mind vaikselt muigama. See paneb mind arvama, et kui nüüd otsima hakata, siis võib selliseid rumalaid vigu siit mängust rohkemgi leida.
Samamoodi sai meelega kirjutatud ka “peaaegu täielikku vabadust”, sest kuigi missioonis olles on sul peaaegu täielik vabadus teha, mida tahad, siis esmakordsel missiooni tegemisel on sul võimalik alustada ainult ettemääratud kohast ning relvade ja muude asjade valik, mida endaga kaasa saad võtta, on väga piiratud. Ühesõnaga, selles osas pole ka kolmandas mängus midagi paremaks läinud.
Hitman 3 on üldse üks vastuoluline mäng. Ühest küljest tahab see olla tõsiselt võetav liivakastis toimuv mõrvamissimulaator, teisest küljest on aga tegemist ühe jabura komöödiaga. Lugu, niipalju kui seda on, tahaks, et sa võtaksid mängu tõsiselt, kuid mäng ise… Kui te just päris kusagil kivi all pole viimased nädalad elanud, siis ilmselt olete juba näinud või kasvõi kuulnud banaanimõrvadest ja sellest, kuidas mõni kogu kaarti tühjaks teeb, vedades laipu lihakülmikusse.
Mängus on olemas ka erinevad loovalikud, kus tuleb kasutada kindlat mõrvaviisi ja sulle antakse vihjeid, kuhu minna ja mida teha. Ühes tasemes on sul võimalik lausa detektiiviks hakata ja mõrva lahendama asuda. Oma üllatuseks avastasin, et see pakub omajagu naudingut ja otsisin asitõendeid, et mõrvar välja selgitada. Selle tulemusena pääsesin lõpuks sihtmärgile ligi ja edasist ma usun, et te oskate juba ise aimata. Aga nagu öeldud, see pole kohustuslik ning kord mängus olles võid valida oma stiili, kuidas sa oma sihtmärke mõrvama asud. Olgu selleks mõni vedelema jäänud elektrijuhe – mingil imelikul kombel on selliseid elektrijuhtmeid veeanumate kõrval selles mängus kuidagi liiga palju – veinipudel või hoopis mullijoogipurk, hoop jalaga tagumikku või siis kasuta uusi populaarseid mõrvarelvi nagu kokaiinipakid ja banaanid.
“Hitman 3” näeb välja suurepärane, pisidetailidele on pandud märkimisväärset rõhku ja erinevates sihtkohtades on lausa lust ringi liikuda ning oma tööd nautida. Uuendusena on mängus sul nüüd ka kaamera, millega saad pilti teha, elektroonilisi lukke avada või vihjeid otsida. Kuid muus osas on tegemist täpselt samasuguse mänguga nagu eelmised kaks osa. Sulle on antud sihtmärgid erinevates maailma paikades ja sina käid neid siis liivakastis mõrvamas. Kui esimene kord ei õnnestunud, proovid uuesti. Kui sihtmärk on kõrvaldatud, võtad järgmise ette või lähed vaatad, mis juhtub siis, kui sa kõrvaldad oma sihtmärgid sel korral teisiti ja siis uuesti ja uuesti… Tundub lõbus või siis hoopis ülimalt igav ja üksluine? Siin ongi su vastus, sõltuvalt sellest, kas see tundub sinu jaoks lõbus või mitte ja pead otsustama kas see mäng on sinu jaoks või siis mitte.
Nagu uutel mängudel kombeks, vaevles ka “Hitman 3” ilmumisnädalal mitmesuguste tehniliste probleemide küüsis. Nimelt sunnitakse mängijaid selle mängimiseks internetiga ühenduses olema (mõningate mööndustega on võimalik siiski ka ilma võrguühenduseta mängida) ja oh üllatust, IO Interactive ei suutnud arvestada sellega, et äkki keegi ostab nende mängu ja lausa mängib seda. Igal juhul oli esimestel nädalatel serveritega probleeme ja üsna tihti loobiti ette veateateid, et serveritega ei saa ühendust. Kui ma siis ühel sellisel hetkel avastasin taaskord, et serveritega ei saa kuidagi ühendust ja kõik mu salvestused on kadunud, vihastasin ma ikka korralikult ja viskasin tükiks ajaks mängu nurka ära. Õnneks paistab, et olukord on nüüd väheke parem ja veateateid näeb nüüd harvemini.
Kui sa otsid mingit ägedat hiilimismängu koos huvitava looga, siis seda “Hitman 3” kahjuks ei paku. Tegemist on praktiliselt täpselt sama mänguga nagu “World of Assassinationi” triloogia kaks esimest mängu olid. Kui sulle need ei meeldinud, siis ei meeldi sulle ka “Hitman 3”. Kui sa aga oled suur liivakastimõrvamismängude austaja, kes tahabki sama taset uuesti ja uuesti teha ning sõprade või teiste mängijatega võistelda, kes teeb taseme kiiremini või kõrgematele punktidele ära ning triloogia esimesed mängud olid sinu arvates vapustavalt ägedad, on “Hitman 3” just sulle.
Hitman 3 saab veebruaris iga nädal uut tasuta sisu:
- 4. veebruar – The Baskerville Barney Escalation
- 11. veebruar – Dubai Featured Contracts
- 18. veebruar – The Sinbad Stringent Escalation
- 23. veebruar – The Gauchito Antiquity Deluxe Escalation, The Proloff Parable Deluxe Escalation, Dartmoor Featured Contracts
- 26. veebruar – The Deceivers Spaizeza Elusive Target
Lapsevanematele: PEGI reitingute kohaselt ei sobi “Hitman 3” alla 18-aastastele, sest selles mängus leidub vägivalda, sealhulgas tulistamist, pussitamist ja kägistamist. Kuigi missioonides on eesmärgiks konkreetsete sihtmärkide kõrvaldamine, saab mängija tappa ka kaitsetuid tegelasi, kägistades neid, murdes nende kaela või neid näiteks kusagilt rõdult alla lükata. Kuigi mängus ei tarbita uimasteid, saab kokaiinipakke kasutada vastaste tähelepanu kõrvale juhtimiseks, näiteks selle laiali loopimisel tekib kokaiinipilv, mille tõttu vastased kokku kukuvad. Lisaks sisaldab mäng mikrotehinguid.
