„Metroid” on üks viimaseid Nintendo mängusarju, mis polnud veel Switchi konsoolile jõudnud. Paari aasta eest narritati fänne küll Metroid Prime 4 mänguga, kuid see on siiani helesiniseks unistuseks jäänudki. Pole hullu, MercurySteam, kes tegi Nintendo 3DSile ka väga korraliku „Metroid: Samus Returns” mängu, on taas Nintendoga käed löönud ja Nintendo Switchil on ilmunud üks korralik metroidvania „Metroid Dreadi” näol.
Tegu on „Metroid Fusioni” otsese järjega, seega sarja vanad fännid on kindlasti õnnelikud, et lugu edasi läheb. Kuid kui te pole kunagi varem kangelanna Samuse ülikonda hüpanud, näidatakse teile mängu alguses kiirelt senine lugu ära. Ja kui teid ka taustalugu ei huvita, siis uues mängus on õhus võimalus, et üks parasiit, mille Samus väidetavalt eelmistes mängudes hävitas, on säilinud planeedil ZDR. Info kontrollimiseks lähetatakse sinna seitse E.M.M.I. nimelist ülitugevat robotit, kellega aga õige pea side katkeb. Samus hüppab kosmoselaeva, kihutab kohale ja saab loomulikult ühe chozo-nimelise tulnuka käest naha peale. Seejärel tuleb ta teadvusele, kuid on kaotanud oma erivõimed ja peab nüüd need tagasi saama, et ZDRilt eluga pääseda.
Selleks peate te läbima erinevaid maastikke, mida jõudumööda tagasi saadavad omadused hõlpsamalt teha lubavad. Kuna tegu on metroidvaniaga, siis on teil tee peal sageli ka läbipääse, mille kasutamiseks teil hetkel sobivad vahendid/oskused puuduvad ja te teate, et peate siia hiljem tagasi tulema. „Metroid Dread” viib selle aga veel ühe sammu võrra kaugemale. Nimelt on kogu mäng tegelikult nii-öelda rööbastel. Te võite küll teada, et ahhaa, seal eespool oli see kolme kiirega relva mõjul liikuv kuubik, aga te ei saa selleni kiirt saades tagasi minna, sest vahepeal on üks luuk sulgunud. Järelikult peate te sinna tagasi saamiseks hoopis edasi minema ja mäng annab teile millalgi uue võimaluse teisest kohast sinna maailma naasta.
See peaks eemaldama võimaluse tundideks kuhugi ära eksida, kuid mina suutsin seda ikkagi teha ja juba üsna mängu alguses. Ühel hetkel jõudsin kohta, kust nagu mingit läbipääsu ei ole. Kaardile oli märgitud kaks ava, mis rakettidega tulistamise järel avanesid, kuid ma ei saanud neid ikkagi lahti. Mõtlesin, et okei, järelikult vajan siin mingit uut omadust ja läksin seda eelmisesse maailma otsima, kuid ei suutnud mitte midagi leida. Käisin uuesti tolles kohas ja tulistasin seinu ja lage, aga tulutult. Frustreerunult tühjendasin vabasihtimisega keerutades oma relvastuse koridori pihta ja… kuulid purustasid põranda. Tundsin end konkreetselt rumalana.
Samas on mängu jäetud võimalus teatud kohtades lõigata, et omandada mõni oskus varem kui mäng seda tegelikult ette näeb. MercurySteam on nimelt arvestanud, et mängu fännid tahavad avastada ka ning seega on näiteks ühe bossi puhul mängu lisatud koguni alternatiivne ja märksa kiirem võiduvõimalus, kui te ühe relva varem kätte saate, kui vaja.
Alad on erinevad ja täis vastaseid, kes sel korral üsnagi palju haiget teevad, kui te neid pareerida ei oska või kiirelt maha ei lase, kuid põhiliseks maiuspalaks on eelpool mainitud E.M.M.I.-d. Need võimsad ja erinevate võimetega vastased patrullivad igas maailmas kindlal alal ja Samuse relvad on nende vastu võimetud. Nad on umbes nagu Liam Neesoni tegelane filmis „Röövitud”. Kui nad su leiavad, siis nad tapavad su ära. Olgu, sul on imeväike võimalus nende surmavat haaret nupuvajutusega vältida, kuid selle hetke tabamine on ikka väga-väga keeruline. E.M.M.I.-dega kohtumine muudab taas kord mängu tempot, sest aeglasest kulgemisest ja avastamisest saab ühtäkki ummisjalu pagemine. See kestab seni, kuni te omandate hetkeks piisava tulejõu, et ühe tsooni mõrtsukrobot pilbasteks tulistada.
Bossid on samuti tavamängija jaoks parajad pähklid, nõudes sarnaselt „Samus Returnsile” meeletut näpugümnastikat ja rünnakumustrite ära õppimist. Paar esimest suuremat kolli langevad lihtsamalt, aga kaks chozo-sõdurit korraga… oeh. Õnneks on mängu tegijad aru saanud, et kuna E.M.M.I-d ja bossid on parajad frustratsiooniallikad, tuleks mängijatele natuke asu anda ja „Dreadis” on väga leebe autosave-süsteem, mis asetab sind surres täpselt bossi või E.M.M.I. tsooni ukse taha, lubades kohe uuesti proovida. Erandiks on tavavastaste kätte suremine, mis lennutab su viimati kasutatud salvestuskohta, mis võib olla vägagi kaugel.
„Metroid Dread” on vahva ajaviide. Mäng pole tegelikult üldse pikk ja osavamad tüübid suudavad selle mõne tunniga läbida, kuid tavamängija leiab siit ikkagi vähemalt 10-15 tundi kestva seikluse, kuhu sisse pole arvestatud korduvaid bosside alistamiskatseid. Ükski hetk „Dreadis” ei tundu ebaaus ja isegi residentevillikke Mr Xe meenutavad E.M.M.I.-d on pigem meeldivaks vahelduseks, sest need panevad proovile teie liikumisoskuse ja kaardilugemisvõimed. Kui olete „Metroidi” sarjaga varem kokku puutunud, siis ostate te selle mängu ilmselt nagunii, kuid kui te teete Samuse saabastes alles esimesi samme, on „Metroid Dread” väga hea alguspunkt, kust oma seiklusega alustada.
Lapsevanematele: mängus midagi verist otseselt pole, kuid „Metroidi” ümber valitseb selline kosmilise õudusmängu aura, mida toonitavad ka pingelised bossivõitlused ja põgenemissektsioonid. Seega arvestage, et mäng võib nooremates mängijates ärevust tekitada.
Ilmus: 8. oktoober 2021
Arendaja: MercurySteam, Nintendo
Väljaandja: Nintendo
Ülevaade tehtud: Nintendo Switch
Mängu saab osta siit:
