Mis juhtub, kui suhteliselt vähetuntud Kanada mängustuudio lööb käed suhteliselt tuntud jaapanlastest mängustsenaristi ja heliloojaga? Tuleb välja, et siis ilmub üks unikaalse väljanägemise ja suurepärase helitaustaga rollimäng, kuid kas see möödunud aastal ilmunud konkurentide kõrval ka silma paista suudab? Kohe saate teada.
Tegelikult ilmus kõnealune rollimäng “Astria Ascending” juba 2021. aasta septembrikuu lõpus ja ma ootasin seda juba üsna pikalt, sest mängu graafika tundus tõeliselt kaunina ja loo kontseptsioon kaasa kiskuvana. Tegu on maailmaga, kus peategelasteks on kaheksa erinevatest rassidest isikut, kes on saanud maailmas korra tagamise eesmärgil pooljumalateks. Vimka seisneb aga selles, et pooljumalused peavad kolme aasta möödudes surema. Saatus ja värki. Seega lootus mängida ülivõimaste rollimängutegelastega kruvis mu ootuseid üsna kõrgele, kuid siis, kui ma nendega mängima sain hakata ja mitukümmend tundi mänginud olin, leidsin ennast mõttelt, et miks ma seda teen?
Nimelt peitub “Astria Ascendingu” klantsi pealispinna all tõeliselt vastakaid tundeid tekitav rollimäng. Ühest küljest on selle võitlussüsteem kaasahaarav ja nauditav, lubades sul kaheksast kambajõmmist neli korraga väljakule saata ja neid seal ka jooksu pealt vahetada, kuid sellele kulutad sa vahetatava tegelase käigukorra. Käigukordadega laveerimine on ka üks võitluse põhialuseid, sest ründamise asemel võid sa käigu meelega vahele jätta ja Focust koguda, et selle arvelt hiljem tugevam mats anda. See meenutab üsna palju “Bravely Defaulti” võitlussüsteemi ja muudab taplused mõnusalt strateegilisteks, eriti siis, kui vastased omalt poolt käru hakkavad keerama.
Kui alguses on võitlus lihtne, siis ühel hetkel saabub selgus, et vastased kasutavad samu trikke nagu sina. Nimelt on kõikidel tegelastel oma nõrkused ja tugevused. Kui kasutatakse elementi, mille vastu mollitav nõrk on, saad ühe tüki Focust endale juurde. Kui aga kasutad elementi, mille vastu tugev ollakse, kaotad seda. See rakendub ka vastaste rünnakute puhul ja nii on vahepeal hetki, kus tahaks röökida, sest vastane paugutab sulle mitu tugevat lööki vastu pasunat ja sina saad ainult suunurgast ila pühkides end palehigis ravima asuda.
Aga tegelikult on see hea, sest kui te “Astria Ascendingu” algusest edasi saate, tähendab selline võitlussüsteem seda, et lahingud kulgevad enamjaolt kiirelt, kuid hoiavad sind ka kogu aeg tegevuses, sest alati ei saa lihtsalt oma tugevaimaid rünnakuid pilduda.
Nüüd võite te vast küsida, miks ma panen arvustuse üles nüüd, pea pool aastat hiljem? Nimelt on “Astria Ascending” olenevalt teie tegevusest nii 30-50 tundi pikk ja mul polnud lõpp veel lähedalgi, kui mul nii 25 ja 30 mängutunni vahel igasugune isu seda mängida ära kadus. Nimelt varjutab ilusat graafikat, head muusikat ja korralikku võitlussüsteemi täiesti kohutav dialoog, unustatav lugu ja täiesti kasutud tegelased. Mängu alguses on meie pooljumalatel napid kuud elada jäänud, aga nad käituvad täpselt nii, nagu oleks nad kaks tundi tagasi mingil suurfirma meeskonnavaimu kasvatamise üritusel esmakordselt ühte meeskonda pandud. Pidev üksteise solvamine ja ära panemine lõhub minu silmis korralikku fantaasiat, kuid samasugune tobe kirjutamine läbib tervet mängu, kaasa arvatud lugu, mille konflikt on tegelikult nii ajulage kui olla saab. Eriti tobe on see, kui kõikvõimsatele sõdalastele öeldakse, et kuulge, siia me teid ei lase, see kant on liiga ohtlik. Misasja? Meie ülesanne ongi maailma päästa, me peaksime ohte hommikusöögiks sööma.
Abi pole ka tobedast kaardisüsteemist. Nimelt meenutab “Astria Ascendingus” liikumine ülilihtsat platformerit, kus sa pead küljelt vaates ühest ruumist teise liikuma ja vahepeal üsna lihtsaid mõistatusi lahendama. Alguses polegi see nii hull, kuid hiljem muutuvad koobastikud aina suuremaks ja kuna kaardil on toa kujutiseks hele laik koos uksega, siis sa ei tea kunagi mugavalt, kus kohas sa koobastikus täpselt paikned. Ei ole eriti lõbus.
Seega jõudsingi ma “Astria Ascendingu” lõputiitriteni alles veebruari alguses, olles oktoobri lõpust alates pausi pidanud, ja ma pean tunnistama, et mul pole mitte mingit tahtmist sinna maailma tagasi pöörduda. Kui te peaksite otsima põhjust, miks antud teost endale hankida, siis on selleks küll ainult graafika ja võitlussüsteem, mingit vaimutoitu siit kahjuks oodata ei maksa. Mina ütlen, et parem säästke oma aega millegi muu jaoks.
