“Dying Light 2”, alapealkirjaga “Stay Human”, on 2015. aastal ilmunud “Dying Lighti” järg, mille arendajaks ja väljaandjaks on Techland. Fännid on uut mängu kaua oodanud, kuid kas see pikk ootamine on lõpuks end ka ära tasunud?
“Dying Light 2” on rolli- ja ellujäämisõudusmäng, mille tegevus leiab aset zombisid täis apokalüptilises avatud maailmas aastal 2036, 22 aastat pärast esimese mängu lõppu ning 15 aastat pärast “The Fall” nimelist ja tervet maailma muutnud sündmust. Nimelt jätkas GRE (Global Relief Effort) salajasi eksperimente viirusega ning 2021. aastal pääses THV muteerunud variant GRE laborist välja, käivitades uue pandeemia, mis levis kiiresti üle kogu maailma ning hävitas suure osa maailma rahvastikust. Seda hetke tuntaksegi maailmas “The Fall” nime all. Inimtsivilisatsioonist on alles vaid käputäis hajutatud inimasustusi, kus inimesed püüavad uue maailmakorraga kohaneda.
Üheks selliseks viimaseks linnaks on Euroopas asuv müüriga ümbritsetud Villendor, kuhu mängu peategelane Aiden Caldwell oma kadunud õe otsingutel suundub. Milliseks kujuneb selle allesjäänud linna saatus, sõltub nüüd mängijast. Mina räägin teile aga hoopis sellest, mida see mäng pakub, milliseid emotsioone see minus esile kutsus ja kas see mäng on teie raha väärt või mitte.
Kui te otsite mõnda head parkuurimängu ja tahate selle käigus vahepeal mõne zombie teise ilma saata, siis olete te või sees, see mäng on just teile mõeldud. Parkuurifännidele on siin ronimist, hüppamist, libisemist, mööda seina jooksmist ja mida iganes veel maa ja ilm. Arendaja sõnul sisaldavat mäng üle 3000 parkuurianimatsiooni, et pakkuda parimat kogemust. Selle kõige juures on sul abiks erinevaid tööriistu nagu haardekonks ja paraplaan, mis linna avastada aitavad. Mida rohkem jooksed, hüppad ja ronid, seda rohkem kogemuspunkte sa teenid, võimaldades uusi oskusi lahti lukustada.
Kui parkuurist kõrini peaks saama, siis otsi omale lähivõitlusrelvi ja uut varustust ning mine saada mõni zombie või bandiit teise ilma. Relvi on mitmesuguseid ja neid saab tänu erinevatele joonistele täiustada. Kahjuks on relvadel komme pärast mõningast kasutust laguneda, seetõttu tasub neid endaga alati rohkem kaasas kanda ja uute relvade otsingutel silmad lahti hoida. Mängus olemas ka vibu ja amb, mis õnneks ei lagune, kuid loomulikult vajavad need laskemoona. Kui kõik muu ebaõnnestub, võib Aiden alati ka rusikad ja jalad appi võtta ning kui olukord väga kuumaks läheb, siis päästavad sind sinu kiired jalad ja parkuurioskused. Võitluste eest saab samuti koguda kogemuspunkte, mis võimaldavad sul uusi oskusi lahti lukustada.
Nagu esimeseski mängus, on päikesevalguse käes liikuvad zombied aeglased, kuid öösel muutuvad nad aktiivsemaks ja agressiivsemaks ning lisaks on öisel ajal ringi liikumas mitmesuguseid teisigi zombisid ning mõned neist on eriti kurjad, kiired ja tugevad. Sel põhjusel tasub öisel ajal ringi liikudes pigem katustele jääda.
Aga zombied pole õnneks ainukesed linnaelanikud. Siin võib nii päeval kui öösel kohata ka inimesi, kellega tasub juttu rääkida. Mõned neist aitavad sind sinu kadunud õe otsingutel, teised vajavad aga ise abi. Neid kõrvalmissioone on päääääris palju ja neid muudkui koguneb juurde ja juurde. Vahepeal vaatad aina kasvavat täpikeste merd kaardil ja hoiad õudusest kahe käega pead kinni. Samas ei ole nende täpikeste tegemine/ära kaotamine põhiloo jaoks vajalik, kuid võrreldes põhilooga on mõnedki neist märksa huvitavamad. Lisaks annavad nad tihti sootuks parema pildi linnas toimuvast kui näiteks mängu põhiloo missioonid, rääkimata siis sealt lisaks teenitavatest kogemuspunktidest ja kraamist, mis su elu hiljem palju lihtsamaks muudab.
Kahjuks on nii mõnigi neist missioonidest sõna otseses mõttes katki. Kas õiget tegelast ei ilmu õigesse kohta või ei saa neid mõnel muul põhjusel teha. Lisaks on (vist) mõned neist missioonidest ka ajakriitilised, aga millised täpsemalt, selle kohta mäng sulle infot ei jaga. Nii võid ühel hetkel avastada oma kaardilt hunnikus valgeid kõrvalmissioonitäpikesi, mida sa teha ei saa, sest need ebaõnnestusid ja on loetud nüüd tehtuks. Olgu peale, las siis olla, ikka juhtub, AGA… KORISTAGE SEE KIRBUSITT mu kaardilt palun ära. Need täpikesed seal kaardil lihtsalt häirivad sest püüa sa nüüd sealt tuvastada, milliseid kõrvalmissioone sa saad teha ja milliseid mitte.
Olukord ei ole eriti palju parem ka lisategevustega. Kui mõne puhul märgitakse viisakalt kaardil linnuke juurde, et siin sa oled juba käinud ja kraami korjanud, siis on ka selliseid lisategevusi, kus seda märget sinna juurde ei teki. Olgu peale, osasid neist saab tõepoolest mingi aja möödudes uuesti teha, kuid sellest hoolimata oleks ilus ka nende juurde märkida, et oled seal käinud.
Probleeme on vahepeal ka turvamajadega. Käid ühes ära, aga no kuidagi ei õnnestu seda aktiveerida. Tee mis tahad, no ei ole võimalik maja aktiveerida. Aktiveeruda ei taha vahepeal ka sinu “Survivor Sense”, muudkui pressid ja pressid nuppu, juba peksad vihaga seda, aga tee mis tahad, mäng lihtsalt ei aktiveeri seda. Või hüppame katuselt alla ja avame paraplaani… mis ei avane. Sellised asjad võivad vahepeal üsna frustreerivad olla.
Katki võivad olla ka näiteks tuuleveskid, mille otsa sa ronima pead, et see aktiveerida. Ühel juhul konkreetsel juhul keeldus Aiden ettenähtud kohast üles ronimast ning ühe teise tuuleveski juures ronimispuule hüpates, mis üles-alla liikus, otsustas animatsioon mu poole tee peal õhku rippuma jätta. Ükskõik, mida ma ei teinud, liikus ronimispuu, mille küljes Aiden rippus, ülespoole, aga Aiden jäi õhku rippuma, kuniks ronimispuu allapoole tagasi liikus ja Aideni kaasa võttis. No ei ole lõbus. Õnneks selle tuuleveski probleemi lahendasin hiljem paraplaaniga tippu lennates.
Ühesõnaga, “Dying Light 2” on üks katkine mäng. Mida iganes arendajad kõik need aastad selle mänguga ka ei teinud, oleksid nad pidanud omale veel vähemalt pool aastat lisaaega võtma, et mäng ära parandada.
Olgu peale, tuleme tagasi kõrvalmissioonide juurde. Nagu ma eespool juba mainisin, on nii mõnigi neist palju huvitavam ja ägedam kui põhilugu ise, kuid keskmine tase jätab siiski soovida. Vahepeal võib sattuda missioonide otsa, mille puhul on kaugele näha, et need on lihtsalt sisutäiteks välja punnitatud, seda nii loo kui ka häälnäitlemise osas. Palun ärge enam nii tehke. Kui kvaliteet juba liiga palju kannatab, siis äkki piiraks sisu, mitte ei punnitaks seda vägisi välja.
Kõrvalmissioonidest veel… Abiks ei ole ka kullerimissioonid, teate küll, need igivanad rumalused “mine too mulle 5 punast seent, aga nüüd 5 rohelist jne.” Siin mängus on heaks näiteks: “Mine vii see kiri kaardi teises otsas olevale inimesele kohale. Tubli. Tule nüüd tagasi. Tubli, näe, meil on siin veel mõni kiri, mine vii ära. Tule tagasi, võta need kirjad ka.” Päriselt või? Sellisel hetkel tahaks tüübi lähimast aknast zombide kätte visata. On siis tõesti nii raske need kirjad mulle kohe kätte anda? Kõige rohkem aga käisid närvidele raamatumissioonid, sest nende missioonide võtmiseks ja lõpetamiseks pidi kogu aeg läbi baasi jooksma. Nüri ajaraiskamine. Miks peab sellise jamaga mänguaega pikemaks venitama? Mäng ei pea olema 500 tundi pikk, ausõna, ei pea.
Aga räägime paari sõnaga ka mängu põhiloost. Noh, algus on sellel paljulubav… ja siis läheb asi käest ära ja kõik muutub aina hullemaks, jaburamaks ja lollimaks, mida lähemale lõpp tuleb. Kirsiks sinna untsu läinud tordile rõõmustatakse sind täiesti mõttetu bossilahinguga ning see loo lõpp… Jumal halasta neile, nad ei tea, mida nad teevad. Ära sai proovitud kaks lõppu ja sinna juurde sai vaadatud ära ka mu väiksema poisi mängulõpp. Püüan siinkohal mitte midagi ära spoilerdada, aga viletsad olid nad kõik ja sisuliselt nad teineteisest väga ei erinegi, väikesed muudatused siin ja seal ning sellega asi piirdub.
Kõige lõpuks läks mu mäng pärast põhiloo lõpetamist täielikult katki, öö ja päeva süsteem läks katki, kui kella järgi pidi olema öö, säras taevas hoopis päike ja vastupidi. Zombid ei saanud ka aru, kus nad mis ajal olema peavad, mistõttu sai teatud zombitüüpidega vahepeal ikka päris palju nalja, sest nad tõmblesid edasi-tagasi.
“Dying Light 2” pakub ka koosmängimise võimalust, mis võib olla päris lõbus koos sõpradega… kui see töötab. Esimestel nädalatel näiteks ei töötanud. Kahjuks on koosmängimisel üks probleem: kogu mängu progress läheb edasi ainult mängu alustajal. Teised, kes liituvad mänguga, saavad küll kogemuspunkte ja uusi relvi koguda, kuid nende progress edasi ei liigu. Kui nad oma mängu tagasi pöörduvad, tuleb neil kõik koos tehtud missioonid uuesti teha. Ühesõnaga, koos sõbraga võib ju olla lõbus zombisid peksta, aga mängu lugu läheb igaüks ikkagi üksinda tegema.
Enne arvustuse lõpetamist ootasin ära ka märtsikuu paranduse, mis pidi suuremad probleemid mängus likvideerima. Üht-teist see tõesti parandaski, näiteks koosmängimise võimalus töötab nüüd probleemideta. Paranduse said ka mitmed põhimissioonid ja sinna kõrvale ka mõned kõrvalmissioonid, mille sain nüüd ära lõpetatud. Parandatud said ka kaadrisageduse probleemid ning korda sai ka mu katki läinud päeva ja öö süsteem. Kahjuks on mängus endiselt liiga palju katkiseid asju, mistõttu soovitan ma jätkuvalt “Dying Light 2” ostmisega oodata.
Kui kõrvale jätta mängu keskpärane lugu, mis loo edenedes aina viletsamaks muutub ning fakt, et mäng on endiselt katki, on tegemist täitsa korraliku avatud maailmaga, mille avastamine võib olla lõbus, eriti juhul, kui teile parkuur meeldib. Kuid minu jaoks on “Dying Light 2” pigem üks suur pettumus, sest ma ootasin sellest mängust rohkemat. Soovitan mängu ostuga oodata, kuniks suuremad vead mängus on parandatud ja hind odavamaks muutunud.
Lapsevanematele: Tegu on rolli- ja ellujäämisõudusmänguga, mille tegevus toimub postapokalüptilises maailmas, kus viirusega nakatunud inimesed muutuvad zombideks, kes inimesi ründavad. PEGI reitingusüsteemi järgi sobib see mängijatele alates 18. eluaastast, kuid kui zombide verised lendavad jäsemed ei häiri, võib selle pihku anda ka aasta paar noorematele. Minu 14-aastane poeg nautis seda kogu täiega, sest talle meeldib parkuur, mis moodustab selle mängu põhiosa.
