NBA 2K23 – sops ja kolks

Kõik NBA fännid on kasvanud üles mingil kindlal ajal, millest on neile meelde jäänud mingid kindlad mängijad. Kui teie juuksed hakkavad juba halliks minema, siis te ilmselt mäletate (kes teab, mis kanaleid pidi nähtud) Larry Birdi ja Magic Johnsoni rivaalitsemist. Veidi nooremad teavad, kes olid Michael Jordan, Hakeem Olajuwon ja Karl Malone. 30. eluaasta kandis olijad elasid vast kaasa Kobe Bryanti, LeBron Jamesi ja Tim Duncani vägitegudele ja päris verinoored NBA fännid on kuulnud Luka Doncicist, Zion Williamsonist ning Ja Morantist.

Kõik need mehed ja nendega koos palli patsutanud tüübid on oma ajastutele äärmiselt omased ja ma usun, et nii mõnedki meenutavad teatud aegu heldimusega. Kui olete minu varasemaid NBA 2K-mängude teemalisi kirjatükke lugenud, siis te ilmselt teate, et mina alustasin NBA mängudega “NBA Live 96” ajal ning just Kobe ja Duncan ja Garnett ja Iverson ja… ah, mis ma neist ikka loetlen. Selle ajastu mängijad on minu jaoks alati need, keda ma vaatan läbi roosade prillide ja sama kehtib ilmselt ka teiste ajajärkude fännide kohta.

Tundub, et Visual Concepts, kes “NBA 2K” sarja toodab, on seda mõistnud, et ajastud on neetult erinevad ja nii mitmedki mängijad tahaksid oma lemmikaega tagasi reisida. Uues korvpallimängus “NBA 2K23” on see peaaegu võimalik, sest mängulaad nimega “MyEras” on see, mida selle aasta väljalaset reklaamides igal pool rõhutati. Spetsiaalselt võrguühenduseta mängimiseks mõeldud mängulaad, kus sa võid valida, millisest ajastust sa oma lemmikmeeskonnaga alustad.

Sattusin sellest otsekohe elevile, sest mõte sellest, et ma võin Sonicsi krahmata ja siis paar aastat tankides endale Grant Hilli ja Martin Müürsepa ja Tracy McGrady uute mängijate draft’ist meeskonda valida, tundus jube ahvatlev. Ainult, et… ma sain oma Hilli ja McGrady, kuid Mürka litsentsi neil miskipärast pole ja teda ma oma aasta draftist ei leia. Sama kehtib veel paljude teiste mängijate kohta, seega antud mängulaadi halvimaks omaduseks ongi see, et mõne aasta pärast on liigas päris ohtralt väljamõeldud mängumehi ning see lõhub kossufantaasia illusiooni päris korralikult. Aga ikkagi, alus on pandud, mängulaad on hea ning erinevad ajastud ka mängivad kusjuures erinevalt, ehk see lollakas Curry kombel kolmeste lahmimine on vanemates ajajärkudes kadunud.

Kui nüüd sellest veel väheks jääb, siis on järjekordselt olemas enda mängija loomist nõudev MyCareer, kus te sel korral ei alusta mitte ülikoolist või tänavatelt, vaid otse NBA draft’ist ja järjekordselt olete te suurim lootustandev ülimadalate näitajatega mängija. Neid näitajaid saab muidugi tõsta kas virtuaalraha abil või oma aega sinna panustades. Kes seda mängulaadi armastavad, lendavad siia kohe ja kiiresti peale, sest virtuaallinn The City on värvilisem ja rohkem ahvatlusi täis kui kunagi varem ning ilmselgelt ei jää teil muude mängulaadide jaoks aegagi.

Lisaks MyCareerile on olemas virtuaalkaartide kogumisele keskenduv MyTeam, kust on välja visatud lepingud. Seega kui te endale mõne mängija saate, kes teile meeldib, võite te teda niikaua kasutada, kuni ise soovite. Olgu, see ei kehti vabaagentide kohta, aga kõik hooaegade jooksul pakkidest tõmmatud mängumehed on olemas. MyTeami mängima asudes märkasin ma aga ühte lisa, mis mind veidi üllatas. Selle Dominationi-nimelises valikus on nimelt nüüd klausel, et erinevate raskusastmetega mängides pead sa ka teatud punktivahega võitma. See aga eeldab juba eos, et mängud ei saa tasavägised olla, sest kui All-Star tasemel mängimine nõuab sinult 15-punktilist võitu, et kõiki auhindu kätte saada, siis võtab see kuidagi tuule tiibadest ära.

Kui meeste korvpallist väheks jääb või see teid üldse ei huvita, on saadaval ka veelgi uuem ja parem (sel aastal siis näiteks Tähtede Mängu sisaldav) The W ehk naiste korvpalliliiga WNBA mängulaad. Ka siin saab luua oma mängija ja temaga mängima asuda. Huvitaval kombel on see palju mõnusam kui MyCareer, sest siit on igasugused virtuaalrahad välja roogitud ja mängija arendamine käib vastavalt sellele, mida te platsil teete. WNBA kahjuks räägib aga jätkuvalt see, et seda Eestis eriti kusagil ei kajastata ja kuigi ma tean selle suuremaid staare, ei oska ma otseselt kõikide naiskondade käekäigule kaasa elada ja mängijatevahelisi sünergiaid arvestada ning mind tõmbab ikka ja jälle populaarsema NBA suunas.

Nagu te aru saite, on sisu käesoleva hooaja “NBA 2K23s” enam kui küll ja järjekordselt ei jaksa kõike kohe kindlasti ära mängida, kui tegu just teie jaoks aasta ainukese mänguga pole. Seepärast on seda olulisem, et mäng hästi mängiks ja siin on nüüd tegu ühe tõelise kahe teraga mõõgaga.

Kui te mängite MyCareeri, on tegu parima korvpallimänguga eales. Selles pole küsimustki. Mängu lisandunud animatsioonid, rõnga küljes rippumise füüsika, muudetud Badge’id jne annavad sellele väga nauditava mõõtme. Lisaks on Visual Concepts järjekordselt näppinud ka viskamist ja teinud seda ühe mängijaga mängimise sõbralikumaks.

Muutmata seadetel lähevad sisse ainult täiuslikud visked. Punkt. Mängijad tabavad ainult neid viskeid, mille te lasite lendu ideaalselt ajastatuna ja millega kaasneb roheline sähvatus. Ükski muu vise, olgu see nii vähe varem või hiljem lendu lastud kui tahes, korvi ei kuku. Ilmselgelt on seda tehtud selleks, et netis mängides suuremat “oskuste vahet” tekitada. Mängijatel, kes on oma mängija visked ja selle ajastamise täiuslikult ära õppinud, on vastaste ees eelis, sest viske ajastust mõjutavad nii Badge’id, kaitse, viskekoht ja väsimus. Selleks, et ideaalset viset sooritada ja palli sisse saada, peate te oskama mängu ajal kõige sellega arvestada. Suurepärane, eks? Loomulikult, aga see viib ka tõigani, et väga paljud mängijad kasutavad ainult väga kindlate visete osi, et endale parim vise ehitada.

Ja nüüd mõelge mündi teise poole peale, kus olen mina. Mina MyCareeri eriti ei puutu. Ei salli isetsemist ega taha sellel põhinevat mängulaadi puutudagi. Mina mängin viis viie vastu kossu tavaliste NBA meeskondadega, kus kõik mängijad ei ole kõige paremad. Nüüd eeldatakse minult, et ma pean oskama täiuslikult visata enam kui 10 mängijaga igas meeskonnas, et punkte saada. See pole kuskilt otsast loogiline ja tekitab omakorda olukorra, kus teatud mängijate visked, näiteks Abdul-Jabbari haak ja Steph Curry hüppelt lay-up, on kohutavalt rasked. Visked, mis on nendele mängijatele ülimalt omased, on siin mängus visked, mida ma väldin, sest ma tean, et ma ei ajasta neid õigesti ja need lähevad kõik mööda. Nii ei tohiks see kindlasti olla, aga mängu loojad on avalikult tunnistanud, et sel aastal ongi viskamine selline ja seda ei hakata muutma.

Olukorra parandamiseks on võimalik menüüst sisse lülitada Real Player FG%, mis võtab kindla viske sooritamise hetke kohustuse mängijalt ära, aga ma olen viimased 10 aastat mänginud viskemõõdikuga ja ma tahaks natukenegi panustada oma meeskonna visetesse, lootes ka natuke halvemini ajastatud visete tabamisele. See aga pole sel aastal enam võimalik. Olgu, ka slider’eid ehk mängu muutujate näppimine on võimalik, aga need ei eemalda probleemi täielikult ja tunduvad mulle pigem mängu kunstlikult lihtsamaks tegemisena.

Samuti on kahtlane arvuti juhitud meeskondade käitumine. Olgu, hooaeg pole veel päris pihta hakanud, kuid ma olen Toronto Raptorsiga ikka mitukümmend mängu mänginud ja erinevaid vastaseid näinud. Phoenix Sunsi vastu mängides ei saa Devin Booker näiteks peaaegu üldse palli ja sooritab 2-3 viset mängus. Chris Paul ja Deandre Ayton loobivad ennast segaseks. Pelicansis võib Zion ennast vabalt platsi serva istuma panna, sest McCollumi käest pall talle ei jõua ja lauapallid nopib jupats Zioni eest ära Leedu hiiglane Valanciunas. Celticsis on Robert Williams meeletu lammutaja ning Tatum ja Brown vaatavad vesise suuga toimuvat pealt. Seega nagu te siit paralleeli tõmmata võite, on tsentrid miskipärast üliagressiivsed ja nõuavad meeletult palli, tormates alley oop’e raiuma ja võideldes ennastohverdavalt iga ründelaua eest, mida päris NBAs näiteks kõikide keskmängijate poolt ei näe.

Vähemaks on jäänud ka lahtise palli situatsioone. Eelmisel aastal oli pall kuidagi vähem animatsioonides kinni ja aeg-ajalt sai põrandale selle järele rüselema sööstetud, kuid sel aastal tundub pall väga mängija käe küljes kinni olevat. Blokke põhimõtteliselt ei eksisteeri. Ma olen oma mitmekümne mängu peale näinud umbes 10 blokki kokku. See tähendab, minu ja arvuti juhitud meeskonna esituses KOKKU! Pole järjekordselt loogiline. Pikki lauapalle on vähe ja pall põrkab enamasti otse korvi kõrvale. Neid minu silma häirima jäänud möödalaske on võimalik taas slider’itega natuke muuta, aga ma ei peaks hakkama kohe mängu loojate tööd nende eest ära tegema.

Samas on mängus üks mõnusalt nauditav lisa, mis on kusjuures ka varem (ma tahaksin öelda, et NBA 2K11 mängus) kossufännidele avastamiseks antud. Just, jutt käib Jordan Challenge’ist, mis võtab teil käest või siis tossupaeladest kinni ja juhib teid läbi 15 maailma parima korvpalluri tiitlit kandva Michael Jordani karjääri tähtsaima mängu. Visual Concepts on hoolitsenud siin selle eest, et kogemus oleks võimalikult autentne ning nad on üritanud hankida õigused kõikidele teadustajatele ja muusikapaladele, mis tol hetkel Jordani mänge saata võisid. Seega, kui olete ise nimetatud härra mängudele kaasa elanud ja tahate ka näiteks oma lastele tutvustada, kes ta oli ja mida ta tegi, saate te nüüd tema kõrval kõigest talle täpsemalt rääkida (kui antud mängulaadis esinevad arvukad videod ja intervjuud seda ei tee).

Seega “NBA 2K23” on fantastiline korvpallimäng, kui teid huvitab MyCareer ja nende hulka kuulub ilmselt 95% antud mängu mängijatest. Kui te aga soovite mängida viis viie vastu kossu, siis vähemalt minu jaoks olid kahe eelmise hooaja mängud palju lõbusamad. Just, lõbusam on see õige sõna. Mul ei ole “NBA 2K23” mängides hetkel eriti lõbus. Teadaolevalt aga meeldib Visual Conceptsile hooaja jooksul mängu mingil moel muuta, seega isegi kui viskamist sel aastal ei näpita, siis säilib lootus, et nad muude asjadega ikkagi tegelevad. Loodame parimat.

Lapsevanematele: “NBA 2K23” on korvpallimäng, kus on midagi igale kossusõbrale, aga selle sisu kasutamine ei pruugi alati olla kõige kasutajasõbralikum, sest mitmed mängulaadid lausa nõuavad mängu lisaraha matmist. Seega tehke kodustele mängijatele selgeks, mida ja millal ja kui palju kulutada tohib.