The Quarry – Põrgulik suvelaager

Aasta alguses teatas Supermassive’i juht Will Bynes, et nende suvel ilmuv seiklus-õudusmäng “The Quarry” sisaldab 186 erinevat lõppu. Kõlab paljulubavalt? Või hoopis hirmutavalt? Tegemist on aukartustäratava numbriga, lausa 186 erinevat lõppu, see tähendab, et mängu alla on pandud korralik ports aega ja raha. Kuid kas see kõik on end ka ära tasunud või on mäng ja lugu selle 186 lõpu tõttu kannatanud? Või kui palju või kas üldse erineb “The Quarry” millegi poolest Supermassive’i varasematest õudusmängudest? Sellele püüangi alljärgnevalt vastata.

Käes on Hackett’s Quarry suvelaagri viimane öö, lapsed on kõik ilusasti koju saadetud, täiskasvanuid pole, alles on vaid seitse teismelist, kes laagrielu korraldamisel abiks olid. Jäta teismelised omapead ja sa võid juba arvata, mis juhtuma hakkab. Teismelised otsustavad võtta sellest viimasest ööst mis võtta annab, korraldades rannas lõkkepeo, ignoreerides nii suvelaagri omaniku Chris Hacketti juhiseid ja hoiatusi. Pill aga tuleb pika ilu peale ja nii saab korraldatud pidu läbi kiiremini kui keegi teismelistest seda arvata oleks osanud, sest alanud on jahihooaeg…

Kes selle õuduste öö üle elab, on mängija ehk sinu teha. Iga tegelane võib saada õudusteöö uueks staariks või hoopis surra enne päikesetõusu. Nagu ma ütlesin, see kõik on sinu teha, peaasi, et sa ainult Supermassive’i lemmik QTE-dega (aja peale õigel ajahetkel õige nupu pressimine) või hingamisarjutustega ei eksi.

Õnneks on Supermassive kõikide nende pikkade aastate jooksul saanud mängijatelt piisavalt palju tagasisidet ja jõudnud arusaamale, et mitte kõigile ei meeldi totakad QTE-d, hingamisharjutused ja mingi konkreetse puldi nupu “vihaga” peksmised, sest muidu saab su tegelane surma. Seetõttu on “The Quarry” mängus võimalik näiteks puldinupu peksmise asemel hoopis kasutada “hoia nuppu all” varianti, QTE-dele saab määrata “pikem”, “veel pikem”, “väga pikk” ajaakna või selle üldse välja lülitada koos hingamisharjutuste ja teiste rumalustega ning nautida mängulugu, kus sul tuleb teha otsuseid.

Kui mõni loo tegelastest aga teile siiski väga närvidele käima hakkab ja te tahategi teda ära tappa, siis tasub muidugi need valikud siiski sisse tagasi lülitada, sest muidu võib mõne tegelase tapmine ekraanil osutada oodatust palju keerulisemaks…

Supermassive kohe armastab oma QTE-sid ja valdav osa tegelaste surmasid juhtuvadki just nimelt läbi untsu läinud QTE-de, nii nagu kõikides nende varasemates mängudes. Kui see jama aga välja lülitada, siis tegelaste surma saamine läbi valede valikute on täielikult teie enda süü, sest kui te vähegi toimuvale tähelepanu pöörate, siis tehakse teile puust ja punaseks selgeks, milline valik on õige ja milline vale. Isegi valede valikute puhul püüab mäng teid siiski õigele teele tagasi viia.

Näiteks teise mängukorra ajal püüdsin ma üht tegelast niimoodi läbi valede valikute ära tappa. Aga mäng püüdis mind kõigest väest elus hoida. Lõpuks, pärast iga valiku juures valet valikut valides – sel hetkel oleks pidanud igale lollile juba selge olema milline valik on õige ja milline vale – suutsin ma tegelasega kinnisesse ruumi lõksu joosta, kust tal eluga pääsemist enam loota polnud ning ruumis pakutud valikud viisid tegelase surmani. Puhka rahus!

Siinkohal tutvustati mulle mängu uut funktsiooni “Death Rewind”, mis koheselt tõestas kui rumalalt vigane ja kasutu funktsioon see olla võib. Kui mõni tegelastest peaks mängu käigus surma saama, siis on sul võimalik kolm korda aega tagasi kerida kohani, kus saad teha teistsuguse otsuse, et tegelase elu päästa. Tekkinud olukorras otsustasingi antud funktsiooni testida ja see viis mind tagasi samasse ruumi, kus oli valida kaks valikut. Olgu peale, valisime siis selle teise valiku… mille peale tegelane jälle surma sai ja mulle pakuti uuesti võimalust aega tagasi kerida, mis viis mind jälle täpselt samasse kohta, kus mõlemad valikud tegelase surmani viivad. Eeee… natukee kasutu funktsioon sellisel juhul või kuidas? Selle asemel, et viia mind samm edasi enne ruumi, kus on võimalik ruumi sisenemist vältida ja ellu jääda, paigutati mind ruumi, kus surm oli vältimatu. Aga muudel juhtudel, näiteks kui te eksite QTE-ga või näpp väsis nupu peksmise ajal ära, siis “Death Rewind” on tore funktsioon, mis annab teile võimaluse oma viga parandada ja sel korral õigeid nuppe pressida õigel ajal või veel kiiremini mingit nuppu peksta.

Aga… ühtlasi saime just teada kust tulevad kõik need “168 erinevat lõppu”, sest siit stseenist saime kohe kaks erinevat lõppu juurde. Mõned sammud tagasi variandi puhul – läheme vasakule või paremale, seisame või jookseme, võtame sealt selle kraami või mitte jne. – oleks saanud veel 3-8 “erinevat” lõppu juurde jne. Niipalju siis sellest suurest hulgast erinevatest lõppudest. Aga eks ma vaikselt kahtlustasingi, et need 168 lõppu erinevad teineteisest minimaalselt ning tegelikult on tegemist siiski sama lõpuga, kus tegelane A saab surra näiteks 10-l erineval viisil.

Rääkides teisest mängukorrast või stseenide kordamisest, siis Supermassive’i mänge mänginud inimesed, eriti trofee/achievementide jahtijad juba ilmselt teavad, mis piin neid ees ootab… Ühtegi vahetstseeni, sõltumata sellest mitu korda te sama stseeni juba näinud olete, ei ole võimalik vahele jätta, te peate kõik need stseenid, need jutuajamised ilusasti kannatlikult uuesti ära vaatama. Äge… ma kindlasti tahan veeta mitmeid tunde, et samu stseene uuesti ja uuesti vaadata. Supermassive, palun tule mõistusele ja lõpeta see rumalus ära.

Tüüpilistest Supermassive’i mängude probleemidest rääkides ei saa mitte üle ega ümber probleemidest kaameratega. Jah, see “kaamera näitab ühel hetkel siit, teisel hetkel sealt” jama on olemas ka “The Quarry” mängus. Liigume ruumi sisse ja hops kaamera liigub kuhugi mujale, tekitades probleeme orienteerumisega või liigume siit ümber selle kapi ja kaamera hakkab järsku kusagilt mujalt näitama… oot kus ma nüüd oma tegelasega olengi, mis suunas edasi liikuma peaks? Ai, ei, sealt ma tulin. Eriti äge on kui kaamera teeb sinuga neid trikke mõne põgenemise ajal. Või kui tegelasega kusagil metsarajal või ruumi liigud ja tahaks näha kuhu edasi minna või mis seal on ning siis kaks kolmandikku ekraanist ehk siis sinu vaatevälja varjab tegelase selg. Äkki ei kasutaks oma mängudes kolmanda isiku vaadet enam kui te kurat ei oska seda kasutada? Kallid head Supermassive’i mänguarendajad, kogemusi peaks teil juba tänaseks piisavalt olema, et me ei peaks seda jama mängust mängu enam kogema. Sellised kaameraga kaklemise hetked rikuvad kogu mängunaudingu.

Olgu, ma olen nüüd pikalt rääkinud sellest, mis kõik selle mängu juures valesti on, räägime vahelduseks midagi ka positiivset, sest kui eelpool olev välja jätta on ju tegemist isegi nauditava õuduslooga. Sellise vanakooli teismeliste õudukaga, mis 80ndate ajal popid olid ning siinkohal Supermassive’i lugude kirjutajad on oma parimas vormis, sest täpselt seda pakub ka “The Quarry”. Esindatud on ilusasti kõik tolle ajastu stereotüübid, sealhulgas popp ja seksikas, kuid üleolev neiu, bravuurikas noormees ning loomulikult nohikud, ühesõnaga täiskompott 80ndate noorukite õudukatest.

Võrreldes “The Dark Pictures” mängudega, siis “The Quarry” on pikem, kokku umbes 10 tundi ning seetõttu on loo kirjutajatel ja näitlejatel piisavalt aega olnud tegelastesse ja ümbritsevasse rohkem panustada, võimaldades meil neid paremini tundma õppida. Tõenäoliselt selle tõttu on tulemus sel korral ka parem saanud. Näitlejatöö on olnud meisterlik ja siinkohal pole põhjust selle üle ka imestada, sest näitlejate, kes on tegelastele oma hääle ja välimuse laenanud, nimekiri on üsna aukartustäratav, sisaldades rohkem või veidi vähem tuttavaid nimesid: David Arquette, Ariel Winter, Brenda Song, Evan Evagora, Halston Sage, Justice Smith, Miles Robbins, Siobhan Williams, Skyler Gisondo, Zach Tinker, Ethan Suplee, Grace Zabriskie, Lance Henriksen, Lin Shaye, Ted Raimi.

Kuna “The Quarry” on rohkem pigem selline põnevus-seiklusmäng, siis sobib ta suurepäraselt ka neile, kellel nõrgem närvikava ja tõsisemaid õudusmänge, näiteks “Resident Evil 7: Biohazard”, mängida ei meeldi. Tõsi, siin ja seal on mõned ematushetked, aga võrreldes varasemate Supermassive’i mängudega on neid märksa vähem ja need on palju leebemad. Mängu keskkonna loomisel on tehtud fantastilist tööd, see näeb kena välja ning suurepärane valgustus ja filmilik esitlus pakub lahedat õhkkonda. Mulle meeldis ka mängu peatükkidena esitlemine, kus igal peatükil oli sobiv algus ja lõpp ning mille vahele jäid kohtumised mustlaseidega, kes tarokaartidelt tulevikku ennustas. Neid tarokaarte tuleb sul mängus erinevatest kohtadest ise otsida, mida rohkem neid leiad seda suuremad valikud ja rohkem infot kogud.

Mõnusat lahedat vahepala pakkusid ka humoorikad animeeritud juhendid, mis kiskusid muige suule. See oli päris hästi tehtud, kes teab, äkki Supermassive proovib tulevikus ka mõne komöödiaga kätt.

“The Quarryl” on omad head ja vead. Kui teile meeldivad 80ndate stiilis teismeliste õudukad ning te olete nautinud Supermassive’i varasemaid mänge, siis “The Quarry” on täielikult teie jaoks loodud, siin ei ole võimalik eksida. Kui teile aga Supermassive’i mängud kunagi meeldinud ei ole, siis ei pane teid meelt muutma ka antud mäng.

Tegemist on sellise suvelaagris, lõkke ääres jutustatava õuduslooga, mis ei ole küll eriti hirmus, aga pakub siiski põnevat lugu ja hästi kirjutatud tegelasi. Sobib hästi koos pere või sõpradega mängimiseks/vaatamiseks. Kahjuks kimbutavad mängu taaskord samad probleemid, mis varasemates Supermassive’i mängudes, mistõttu saab ilmselt parema elamuse seda filmiversioonina vaadata. Aga siinkohal pole ma üldse kindel, kas 60-75 eurone hind siinkohal ikka sobiv oleks. Pigem oodake sooduspakkumist mängule.

Supermassive’i mängudega kipub kahjuks olema nii, et kui korra olete ühte või kahte neist mänginud, siis sellest piisab, nad on mingil määral kõik teineteisega üsna sarnased, täpselt nagu 80ndate teismeliste õudusfilmidegagi, kus on ikka ja jälle need samad stereotüübid, kes teevad ikka ja jälle neid samu vigu. Ehk siis põhiraam seal all on kõik sama, sama teema, isegi ehmatuskohad ja üllatavad keerdkäigud on täpselt samades kohtades, sa tead juba ette, et nüüd see tuleb. Ühesõnaga midagi teistmoodi, midagi innovatiivset siit otsida ei tasu ning ärge laske ennast neist lubatud 186st erinevatest lõpust ära petta, sisuliselt on tegemist siiski sama lõpuga, millel on lihtsalt 167 erinevat halli varjundit.

Lapsevanematele: Tegemist on 80ndate teismeliste õudusfilmide stiilis seiklus-õudusmänguga, mille tegevus toimub suvelaagris. Kuna tegemist ei ole eriti hirmutava mänguga, siis sobib see hästi neile, kes otsivad kergemat õudus-meelelahutust. Mängimiseks on vajalik hea inglise keele oskus. PEGI reitingusüsteemi järgi sobib see alates 18. eluaastast.