Kui venelaste kosmosekapsel Sojuz New Mexico osariigis alla kukub ja pandeemia vallandab, otsustatakse luua Rainbow Sixi operaatoritest koosnev meeskond (REACT), kelle ülesandeks saab tulevikus analüüsida ja ohjeldada eksogeenseid ohte meie maailmale, koguda andmeid ja uurida neid teaduse arendamiseks. Mõni aasta pärast Outbreaki missiooni selgub, et tegemist polnud ilmselgelt üksikjuhtumiga, sest New Yorki, San Franciscot ja Alaskat tabavad katastroofilised sündmused. REACT isoleerib piirkonnad ja Rainbow Sixi eliitoperaatoritel tuleb üheskoos astuda vastu ühise tulnukohu archeanide vastu.
“Tom Clancy’s Rainbow Six Extraction” on 1-3 mängijaga taktikaline esimese isiku vaates tulistamismäng, kus sul tuleb koos oma meeskonnaga astuda vastu arvuti poolt juhitud vastastele. Kuna sinu ülemus Ash on andnud loa ka ühe inimese missioonidele, siis võid tulnukaid uurima ja hävitama minna nüüd ka üksi. Teatud ülesannete puhul on see ka täitsa teostatav, eriti esimeses linnas, New Yorgis, ja kergematel tasemetel. Aga on ülesandeid, eriti kõrgematel tasemetel, kuhu on targem siiski terve meeskonnaga minna. Ühesõnaga, mängu saab mängida üksinda, kui sul tõesti peaks selleks soovi olema, kuid see on mõeldud siiski koos sõpradega mängimiseks. Pealegi on koos lõbusam.
Valida saab 18 Rainbow Sixi operaatori hulgast, kellest igaühel on spetsiaalne komplekt relvi ja erioskused, mida siis edenemissüsteemi kaudu tasapisi täiustada saab. Aga… mõned neist operaatoritest on minu silmis täiesti kasutud ja ma ei suutnud nende kasutamiseks kordagi ühtegi põhjust leida. Operaatoreid, kelle hulgast valida, on piisavalt suur hulk, et isegi kui mõni neist nüüd missiooni käigus kaduma läheb (sa saad teda mõne teise operaatoriga päästma minna) või mõne ülesande juures viga saab ja peab varumeeste pingil oma haavu lakkuma, leiab sealt alati mõne märksa kasulikuma tegelase kui näiteks Sledge seda on. Täiesti kasutu tegelane oma haamriga.
Rääkides operaatorite kaduma minemisest ja haavata saamisest, siis see on üks peamisi erinevusi, mis “Rainbow Six Extractionit” teistest samalaadsetest mängudest, näiteks “Back 4 Bloodist”, eristab. Samuti on siin põhirõhk mängu taktikalisel poolel. Targem on hiilida ja andmeid korjata ning tutvuda isolatsioonitsoonis valitseva olukorraga, enne kui sa kuhugi liigud ja päästikule vajutad. Ebapiisava info korral võivad sind seal tabada ebameeldivad üllatused ja need võivad olla surmavad. Olgu, mitte päris surmavad, sest tänu REACTi uuele tehnoloogiale mässitakse sind peale sinu eluriba nulli kukkumist kookonisse. Kui see juhtub, tuleb sul samasse piirkonda tagasi pöörduda, et oma operaator päästa. Kui see õnnestub, saab su kaduma läinud operaator ja REACT oma kogemuspunktid kätte. Kui mitte, võid osale kogemuspunktidest nägemist öelda. Seega, nagu Ash ütleb, ära liialt riski, kui sa näed, et asi läheb hapuks, lase sealt parem jalga, sinu tervis ja elu on tähtsam.
Kui missiooni käigus aga haavata saad, siis tuleb sul mõnda aega haavu lakkuda ja elusid taastada. Siis võtad mõne teise operaatori ja teed vahepeal temaga missioone, mille ajal taastuvad baasis olevate operaatorite elud. Taaskord üks asi mis “Rainbow Six Extractionit” teistest samalaadsetest mängudest eristas ja selle minu jaoks märksa huvitavamaks tegi.
Aga kas seal Rambo moodi (Call of Duty stiilis) siis ei saagi möllata? Saab ikka, kohe korralikult saab. Ma näiteks sattusin paaril korral prantslastega kokku, kellel päästikunäpp kogu aeg sügeles ja kõik missioonid lõppesid tõsisemat sorti actioniga. Sest kui sa tulnukapesasid ei hävita, siis neid jääbki aina juurde tulema ja mida rohkem lärmi teed, seda paremini teavad vaenlased kohale tulla. Ei olnud eriti lõbus, sest see toimus kõrgematel tasemetel, kus olid tugevamad ja ohtlikumad vastased ning üsna tihti jooksid archeanid meid oma massiga lihtsalt pikali.
Siinkohal tasub ära märkida, et laskemoon on piiratud. Kaste küll leidub siin ja seal, aga lõputu hordi vastu see väga ei aita, eriti kui sa ei saa edasi liikuda. Seega targem on iga lasku kaaluda ja kasutada ainult summutiga relvi. Vajadusel, näiteks kui mäsuks läheb, on muidugi abiks ka pumppüss, kui see sul olemas on. Aga isiklikult eelistan ma siiski oma teekonda planeerida, tagada omale esimese asjana vaba ligipääs järgmise vaheukseni või lahkumispunktini ning kui see tehtud, asun ülesannet täitma. Teatud ülesannete puhul on targem üldse tsoonis olevad pesad ära hävitada, nii on ülesannet märksa lihtsam teha.
Rambo stiili jätan ma pigem nende ülesannete jaoks, kus muud moodi ei saagi ning lõppmängu jaoks – iganädalased eriülesanded ja Maelstorm, kus samuti asi varem või hiljem ühe suuremat sorti actioniga lõppeb. Igal asjal oma koht ja aeg.
Kui korralikuks madinaks läheb, tasub meeles pidada ka seda, et te üksteise tulejoonele ei jää, sest pole just eriti meeldiv meeskonnakaaslaselt kuuli saada.
Erinevaid kaarte on mängu ilmumise ajaks 12 ja missioone ja vastaste tüüpe on samuti piisavalt, nii et vähemalt esimesel paaril nädalavahetusel ei tohiks igav hakata. Lisaks iganädalastele missioonidele lubab Ubisoft tulevikus mängijatele mitmesugust uut kraami lisada. Samas ei näe ma ennast seda mängu väga pikalt mängimas. Jah, seda on lõbus mõnel nädalavahetusel koos sõpradega mängida, aga pikemalt läheb see üksluiseks ja igavaks ära. Soovi korral võid ju end koos sõpradega lõppmängu osas “piinata”, aga ma ei näe sellel erilist mõtet, sest selle jaoks on nagunii hea, kui sul on operaator(id) juba maksimum tasemeni arendatud, sest mingit uut varustust, mis su mängu kergemaks teeb, sealt ei saa. Ubisoft nimelt usub, et sinu premeerimine “ägeda” kosmeetilise kraamiga, millega teiste ees eputada saab, on piisav selleks, et sa seal lõppmängus higistamas käiksid. Võib-olla mõne jaoks ongi, aga minu jaoks mitte.
Kui ma nüüd juba vinguma hakkasin… Siis tuleb vinguda ka selle üle, et mängu õpetused/selgitused on puudulikud. Näiteks oli vaja mul “pingida pesasid ja vastaseid”. Kuidas seda teha, sellest ei kõssatud sõnakestki. Loogiline oleks, et kui ma skanneerin kas pesa või vastast, läheb see pingimisena kirja. Ei läinud. Olgu peale, võtsin siis erinevaid operaatoreid ette nende omadustega, kes tuvastas vastaseid läbi seinte, kes märkis neid muud moodi ära. Mitte midagi. Ropendama võttis. Lõpuks taipasin ma D-padi noolega vastase peale märkida, jeeeeeee, sobis. Selliseid pisiasju ja väikseid trikke oli veelgi, mida väiksem poiss mulle õpetas, aga mida mängus poole sõnagagi ei mainita. Ubisoft arvab, et sa oled kõik need aastad “Rainbow Six Siege’i” mänginud ja tead täpselt, mis ja kuidas. Kallis Ubisoft, ma mängisin “Rainbow Six Siege’i” viimati 2016. aasta aguses.
Ei, ma ei jäta vingumist veel. Vinguksin ka operaatorite relvade ja varustuse valiku üle, see võiks ka märksa parem olla. Kohati jätab see valik mõne operaatori puhul väga soovida. Taaskord mainin, et ilmselt kujunevad üsna kiiresti sinu jaoks umbes kuus lemmikut, keda sa vastavalt ülesannetele kasutama hakkad.
Tasemed on mängus üldiselt hästi tehtud, pakkudes mitmekesisust ja üllatusi. Kuid põhjust vingumiseks leiab ka siin. Kuigi siin-seal on sul võimalik läbi seinte tulistada, siis sellega asi ka piirdub ning mõnes tasemes on seegi võimalus üpris piiratud. Samal ajal murravad archeanid seintest nagu sulavõist läbi. Võid ju neid seinu küll tugevdada, aga ega see neid peata ning nad rikuvad sellega kogu sinu hoolikalt planeeritud strateegia neid läbi koridoride tulistamispunkti juhtida.
Mängumehaanikad, heli ja visuaalne pool on suurepärased. Lisaks keskkonnale sinu ümber on ka archeanide disain tipptasemel. Mängu disaininud meeskond on siin palju vaeva näinud iga pisema detaili kallal. Lisaks oma välimusele käituvad kõik tulnukad ka erinevalt ja toovad kuuldavale erinevaid helisid. Hilisõhtul pimedas ruumis mängides võib natuke kõhe tunne hakata, nagu mingit õudusmängu mängides. Abiks ei ole ka hetked, kui sa oled suutnud mõnest vastasest kogemata mööda vaadata ja siis ta sind kõige pingelisemal hetkel üllatab või kui sa pole märganud näiteks pimedaks tegevaid eoseid, on paanika kerge tulema. Olustik on mängus väga hästi tehtud ning maailmas ringi liikumine võib vahel üsna pingeline olla.
Mäng võib olla kohati ka üsna raske, nõudes taktikalist mõtlemist, vastaste tundma õppimist (nende liikumisviisid, harjumused ja näiteks nende nõrgad küljed) ja mingil määral ka õnne. Kuid kui kogu su hoolikalt kavandatud plaan õnnestub, on rahuldus garanteeritud ning sa võid järjekordse eduka operatsiooni järel endale ja sõpradele õlale patsutada.
“Tom Clancy’s Rainbow Six Extraction” erineb korralikult teistest samalaadsetest mängudest, pakkudes sulle taktikalist, pingelist ja rasket, kuid põnevat ja rahuldust pakkuvat kogemust. Nauditav sõpradega ja soovi korral ka üksi. Soovitan kõigile, kellele sedalaadi mängud põnevust pakuvad. Vähemalt mõneks nädalavahetuseks leiab siit suurepärast mängimist küll. Pikemas plaanis, nagu ma eespool juba mainisin, ei näe ma ennast seda aga eriti pikalt mängimas, sest mäng muutub ühel hetkel siiski korduvaks ning lõppmängu kosmeetiline kraam ei paku mulle huvi.
Ahjaa, peaaegu oleksin unustanud… “Tom Clancy’s Rainbow Six Extraction” toetab ristmängu ja progressi läbi Ubisoft Connecti. See annab võimaluse seda mängida ka koos nende sõpradega, kes muidu mõnel teisel platvormil mängivad. Mänguga tuleb kaasa ka Buddy Pass süsteem, pakkudes võimalust veel kahel sõbral koos sinuga mängida, ilma et nad peaksid mängu ostma. Tõsi, sellele on siiski ajalimiit määratud – 14 päeva, aga selle aja jooksul jõuab sellest mängust võtta kõik, mida sel pakkuda on.
Lapsevanematele: PEGI reitingusüsteemi järgi sobib “Tom Clancy’s Rainbow Six Extraction” alates 16. eluaastast, sest mäng sisaldab õuduselemente. Kui aga sellised asjad ei häiri ja tahad pahadele tulnukolevustele naha peale anda, siis võib selle ka mõni noorem ehk ette võtta. Näiteks miks mitte koos mängida?
