“Ryū ga Gotoku Ishin!” ilmus Jaapanis 2014. aastal. Läänes “Yakuza” nime kandnud seeria fännide kurvastuseks seda toona mujal välja ei antudki. Üheksa aastat ja paar konsoolipõlvkonda hiljem on mäng pärast väikest värskenduskuuri lõpuks ka siinkandis saadaval. Sarja ingliskeelne nimi on vahepeal muutunud, nüüd kasutatakse originaali otsetõlget – “Like a Dragon: Ishin!”
Tegemist on korraliku kõrvalepõikega sarja tavalisest ajajoonest. Kui Kiryu Kazuma lugu algas “Yakuza 0”-s aastal 1988, siis Ishini tegevus toimub 1860ndatel, Edo ajastu ehk Tokugawa šogunaadi viimastel aastatel. Mängu peategelaseks on Sakamoto Ryōma, kelle tegelaskuju põhineb samanimelisel samurail.
Ryōma väljanägemine on äravahetamiseni Kazuma Kiryu sarnane ning kui ta suu lahti teeb, paitab mängija kõrvu juba tuttav Takaya Kuroda bassihääl. “Yakuza” seeria varasemaid osi mänginule jagub äratundmisrõõmu veelgi. Suurem osa “Ishini” kandvatest tegelastest põhinevad ajaloolistel isikutel, kuid näod ja hääled kuuluvad juba tuttavatele tegelastele – Shintaro Kazama, Taiga Saejima, Ryuji Goda ning loomulikult legendaarne Goro Majima.
Lugu saab alguse Tosa provintsis. Maskis sõdalane paneb toime kuritöö, milles süüdistatakse Ryōmat. Too põgeneb kodukoha õigusmõistjate eest Kyosse ning asub tegelikku süüdlast otsima. Ainukeseks vihjeks on kurikaela poolt kasutatud haruldane võitlusstiil Tennen Rishin, mille käputäis allesjäänud kasutajaid on koondunud šogunaadi eripolitsei Shinsengumi ridadesse.
Loo algus on pisut aeglasevõitu ning sarjale kohaselt peab valmis olema pikkadeks vahevideoteks. Tasapisi tõmbab lugu ennast siiski käima ning paneb tegelastele kaasa elama.
Laiemalt keerleb narratiiv ühe ajastu lõpu poliitiliste sündmuste ümber ning kajastab erinevate vaadetega gruppide põrkumist. Pärast paarisaja-aastast eraldatust oli Jaapan sunnitud avama enda sadamad välismaistele kaubalaevadele. Koos nendega saabunud Lääne mõjutused aitasid kaasa valitsusvastaste meeleolude süvenemisele feodaalühiskonna madalamate kastide seas ning sügavalt juurdunud hierarhia vastased tõstsid pead.
Edo ajaloo tundmine aitab loo mõistmisele kindlasti kaasa ja kui tahta tegelaste motivatsioonist aru saada, tasub ilmselt aega võtta ning internetist lisaks lugeda. Tillukesed entsüklopeedilised artiklikesed on ka mängu pikitud ning neid saab dialoogi ajal vastava märguande peale vaadata. Maailmast leiab ka suuremaid ajalookilde ja aeg-ajalt tasuks neid menüüde sügavusest otsida ning pisut tudeerida.
Nagu sarjale kombeks, on loo põhiliin pigem tõsisemapoolne, kuid väikesi vigureid ning kiikse jagub sinnagi. Veidi enam vallatust lubavad kirjutajad endale arvukates kõrvalmissioonides, mis aitavad heita rohkem või vähem humoorikaid pilke tolleaegse Jaapani igapäevaellu. Korraliku kangelasena tuleb Ryōma appi nii koju norutama jäänud täiskasvanud poja emale, liigse haukumise pärast omakohtu ohtu sattunud koerale kui liigkasuvõtjate väljapressimise ohvriks sattunud lihtsatele inimestele. Üksikuteks minilugudeks või lühemateks sarjadeks jagatud kõrvallood pakuvad nii mõnegi mõnusa muige ja naeruturtsatuse ning on põhiliinile mõnusaks vahelduseks.
Missioonide vahel on võimalik enda aega sisustada näiteks Kyo linna erinevate vaatamisväärsustega tutvumisega. Nagu heaks tavaks saanud võib keha kinnitada erinevates restoranides ja aega veeta hasartmänge mängides, kala püüdes või näiteks loosiratast keerutades. Rütmimängude austajaid rõõmustavad lehvikutants ning omamoodi karaokebaar. Üsna tihti kohtab ka agressiivsemaid kodanikke, kes ühel või teisel põhjusel soovivad Ryōmaga väikese võitluse maha pidada. Rõõmuga saab öelda, et “Ishini” võitlus kuulub ilmselt sarja paremikku.
Kui “Yakuza: Like a Dragon” tõi sarja käigupõhise võitluse, siis “Ishin” viib meid tagasi traditsioonilisema reaalaja-madina juurde. Võrreldes “Yakuza” seeriaga on relvadel oluliselt suurem roll. Samuraidest rääkiva mängu puhul on Jaapani mõõk katana suisa kohustuslik. Revolver teise põhirelvana tundub pisut üllatavam. Korralikule rollimängule kohaselt saab relvi osta, maailmast leitud ressursside abil luua ning ka erinevate lisadega täiendada.
Võitlusstiile on neli. Alustuseks klassikaline rusikavõitlus – õigesti ajastatud pareerimine ning põiklemine aitavad edukalt jagu saada ka mõõgaga vastasest. Teiseks – ainult mõõk. Aeglasem, aga tõhusam. Paneb rõhku pigem hästi ajastatud pareerimisele, põiklemine pole aegluse tõttu nii efektiivne. Kolmandaks – ainult püstol. Ennekõike kaugemate vaenlaste noppimiseks mõeldud stiil pakub lisaks suhteliset vähe kahju tegevale tavamoonale ka mitmesuguste omadustega erimoona, kuid jätab mängija vastaste rünnakute eest üsna kaitsetuks.
Lähivõitluseks sobib oluliselt paremini näiteks võitlusstiil, mis kombineerib mõõga ja püstoli. Neljast kõige kiirem ja visuaalselt efektseim keskendub peamiselt kiiretele rünnakutele, mis ei tee vastasele just väga palju viga, kuid ülikiire põiklemine võimaldab salvata ning eemalduda. Nii saab vastu ka väga suurtele gruppidele, kus ainult mõõga kasutamise aeglus avaks Ryōma selja rünnakutele, mida pareerida oleks pea võimatu.
Kõigi nelja stiili kombineerimine muudab “Ishini” võitluse ülimalt vaheldusrikkaks ning nauditavaks. Kogemuspunktide arengupuusse, vabandust, -ratastesse panek avab veel kümneid ja kümneid uusi rünnakuid ja võimalusi, nii mõnedki neist vahva kiiksuga. Üks viga on – jalgrattaid Tokugawa šogunaadis paraku veel ei tuntud.
Lisaks enda oskustele võib Ryōma lahingus loota ka arvukatele abikätele. Kõrvalliinide kangelased ning ka mõned tänaval kohatud vastased saab koguda kaardipakki ning erinevaid komplekte võitlusstiilidega sidudes tekivad arsenali lisavõimed, mida pärast vastava mõõdiku täitumist kasutada saab. Minitornaadost piksenoolteni – rohkem ja vähem üleloomulikud võimed vürtsitavad mängitavust omajagu ning kaartide uutele tasemetele arendamine ja kaardipaki majandamine lisavad niigi mitmetahulisele mängule juba vähemalt kaheksanda mõõtme.
“Ishini” mõnusast meepotist leiab paraku ka väikese tõrvatilga. Tehniliselt pole ta paraku varasemate uusversioonide, näiteks “Yakuza Kiwami 2” tasemel. Ilmselt on selles oma osa Unreal 4 mängumootoril, millega arendajal varasemat kokkupuudet pole. Stuudio väitel olevat nende tavaline Dragon Engine liialt optimeeritud Kamurocho-taoliste metropolide loomiseks. No olgu, mõningad kaadrisageduse kõikumised, ning väikesed veidrused suude animeerimisel mängukogemust tegelikult eriti ei mõjuta. Ning näiteks täiskuu vana Jaapani templi kohal näeb ikkagi lummavalt kaunis välja.
Seega, “Like a Dragon: Ishin!” on hea loo, mõnusa võitluse ja elust pulbitseva maailmaga tore mäng. Feodaalne Jaapan pakub tuttavaks saanud Kamurochole mõnusat vaheldust ning julgen vähemalt “Yakuza” sarja austajatele küll väga kindla ostusoovituse anda.
