Tõenäoliselt ei vaja Metroid Prime tutvustamist enamikele mängusõpradele, aga Teile, kes te olete nagu mina, kes ei teadnud, kui hinnatud see mäng on, tutvustan ma paari sõnaga, millega tegu. Teos nägi algselt ilmavalgust juba 2002. aastal. Arendajaks oli Retro Studios ja väljaandjaks otse loomulikult Nintendo. Nautida sai seda GameCube’i-nimelisel konsoolil. Tegu oli viienda mänguga hinnatud Metroidi seerias ja esimesega, mis oli 3D-graafikaga ning esimese isiku vaates. Hinnati teda mitmete aasta mängu tiitlitega ja paljude kriitikute jaoks on tegu ühe parima mänguga läbi aegade.
Metroid Prime on 3D põnevusseiklusmäng, mille peategelane on kosmoses seiklev pearahakütt Samus Aran. Seiklus algab kosmosejaamas nimega Orpheon. Üsna ruttu kisuvad asjad seal kiiva ja Samusel tuleb hävivalt aluselt põgeneda. Põgenemise käigus kohtume seeriast tuttava Ridley’ga, vastasega, kes on nüüd küborgina taaselustatud ning kannab nime Meta Ridley. Siit edasi asume Ridley’t jälitama ja selle käigus jõuame planeedile Tallon IV. Kogu selle põgenemise käigus kaotasime muidugi kõik oma võimed.
Planeet on võõras ning üks osa mängust ongi skannides selle planeediga tutvumine. Terve loo jutustamine käib läbi avastamise. Peagi selgub, et planeeti asustavad eluvormid ei ole just kõige sõbralikumad ja vaja läheb rohkem kui häid sõnu. Meie õnneks on meil käe otsas toimiv relv, mis aitab avastamist jätkata.
Tegu on metroidvania stiilis mänguga ja edasi-tagasi seiklemine, mõistatuste lahendamine ja platvormidel hüppamine võibki alata. Planeedi avastamine on alguses suuresti piiratud, sest paljud teed on “lukus”. See muidugi tähendab seda, et tuleb meelde jätta, et siia tuleb kunagi hiljem tagasi tulla, kui oleme omandanud mõne sobiva võime. Võimeteks on erinevad skafandriuuendused, mis lubavad näiteks tulikuumas temperatuuris liikuda või relvauuendused, mis lubavad erinevaid uksi avada. Ühe võimena saab Samus ennast ka palliks muuta ja see viib mängu kolmanda isiku vaatesse, lisades mõnusa mõistatuse nüansi, et pallina erinevatest kitsastest oludest ennast läbi veeretada. Lisaks on võimalik sekundaarseid täiendusi leida, mis suurendavad eluribade hulka või rakettide kogust ning neid on maailma peale ikka väga suures koguses ära peidetud ja tihti on need keerukamate mõistatuste taga. Selline premeerimine mulle täitsa meeldib.
Bossid on kõik omamoodi väljakutsuvad ja mõne puhul tuli mul päris mitu korda nuputada, kas ma teen neile üldse viga, aga kui sai selgeks nende nõrkus, siis ei saaks öelda, et mõni neist nii raske oleks, et mängu peaks pooleli jätma. Nende võlu peitubki just selles teadmatuses, kuidas neile viga teha ja see muutub üha keerulisemaks, kui võimete hulk suureneb.
Tuleme nüüd tagasi tänapäeva. Suures pildis on Remastered versioonis muudetud juhtimist modernsemaks ja parandatud graafikat (uued 3D-mudelid ja tekstuurid). Võimalikult suures ulatuses on austatud armastatud klassikut ja toodud ta tänapäeva. Graafiliselt on minu silmis tegu ühe parima mänguga Switchi konsoolil. Kohati lausa uskumatu, mida on võimalik sellest väikesest käsikonsoolist välja pigistada. Mäng jookseb sujuvalt 60 kaadrit sekundis ja laadimisajad on peidetud ainult liftisõitude taha. Erinevad regioonid on väga omanäolised. Sattudes vihma kätte, on näha veepiisku tegelase kiivri visiiril ning relval. Vette tulistades vesi reageerib sellele. Maailm ja seal elavad eluvormid on väga kenasti valgustatud. See kõik muudab maailmas avastamise väga nauditavaks.
Tegelase juhtimine, mis on ülioluline osa tulistamis- ja platvormimisžanris, on hästi lahendatud. Võimalus on sihik vastasele lukustada ja see teeb mängu läbimise sõbralikumaks. Ka platvormidel hüppamine pole ebamugav ja kui peaksid ebaõnnestuma, siis seda õnneks ei karistata kohe surmaga.
Surres tuleb mängu jätkata viimasest salvestusest ja selles osas mäng pole halastav: kõik, mis oli salvestuse ja surma vahel tehtud, tuleb uuesti ära teha! Salvestuspunktid on kindlates kohtades kaardi peal laiali. Kaart, mis oli oluline osa minu mängust, on suur ja ruumiline. Päris mitmel korral leidsin ennast planeerimas teed eelnevalt käidud aladel, et uute võimetega eelnevalt lukus olnud teid avastama asuda.
Kokkuvõtteks võin öelda, et ma ei osanud oodata, et 20 aastat vana mäng uues kuues nii hea saaks olla. Tegu on kindlasti ühe teosega, mis jääb mulle aastat 2023 meenutama. Toon välja, et ma läbisin terve mängu Switch Lite peal ehk siis käsikonsooli versioonis ja suu jäi lahti, kui nägin, et midagi sellist on võimalik sellisel platvormil saavutada. Lisaks veel see, kuidas loo jutustamine käis, et otseselt keegi ei räägi sulle sellest planeedist, vaid kõik käibki läbi skannimise. Mind pandi ise huvituma uurimisest ja avastamisest. Aega võttis mul selle ajatu klassiku läbimine umbes 13 tundi ja see aeg möödus kiirelt. Soovitan julgelt seda mängu kõigile, kellel on Nintendo Switch, sest lisaks sellele, et “Metroid Prime Remastered” on suurepärane, maksab see vaid 40 eurot.
Lapsevanematele: “Metroid Prime Remastered” on soovitatav alates 12. eluaastast, sest sisaldab animeeritud verd ja vägivalda. Mängu läbimine mingisugust erilist keeleoskust ei vaja, see kulub ära pigem maailma ja loo üksikasjade uurimisel.
Platvorm(id): Nintendo Switch
Ilmus: 8. veebruar 2023
Arendaja: Retro Studios, Iron Galaxy Studios
Väljaandja: Nintendo
Ülevaade tehtud: Switch Lite
