Spider-Man 2 – Ämbu ja Kämbu päästavad päeva

Insomniac Games saab veebruaris 30-aastaseks. Selleks, et pidevalt muutuval mängumaastikul nii kaua vastu pidada, on vaja õiged otsuseid ning häid mänge. Stuudio viimaste aastate teostele on raske midagi ette heita – “Spider-Man” (2018), “Spider-Man: Miles Morales” (2020) ja “Ratchet & Clank: Rift Apart” (2021) meeldisid nii kriitikutele kui paljudele mänguritele. 20. oktoobril selgub kas “Marvel’s Spider-Man 2” jätkab tõusu- või languskursil. Mina juba tean ning kui ma tohin laenata mõned minutid Sinu kahtlemata toimekast ja produktiivsest päevast, siis olen saladuskatte all valmis seda Sinuga jagama.

Lugu saab alguse enam-vähem sealtsamast, kus see “Miles Moraleses” pooleli jäi. Kuna isegi parimates reisijuhtides pole Ämblikmehele jootraha jätmist ette nähtud, puhub Peter Parkeri taskutes vaid lõõtsutav Atlandi tuul. Õpetajakoht koolis, kus juhtumisi käib sõber ja kolleeg Miles Morales, tundub taeva kingitusena. Paraku on saatusel ja Suure Õuna superkurjamitel varuks mõned ebameeldivad üllatused ning just Pete’i esimesel tööpäeval otsustab vana tuttav linnas korraliku tramburai korraldada. Tagajärjed on… ootuspärased.

Peteri suureks rõõmuks tuleb “Euroopa reisilt” tagasi ta parim sõber Harry. Selgub, et Norman Osborn on lõpuks poja ravis edusamme teinud ning too tunneb end lausa suurepäraselt. Sõbrad ei tea veel, et maailma vägevaimat jahisaaki otsiv Kraven on enda pilgu New Yorgi poole pööranud…

Sarnaselt sarja eelmistele osadele on “Spider-Man 2” avatud maailmas toimuv märulimäng. Meid ootab kamaluga koomiksikaklust, peotäis peitusemängu, lademetes ladusat lugu, näpuotsatäis nuputamist ning suisa kaks kangelast.

Ämblikmeeste liikumine on endiselt rahuldustpakkuv. Mängleva kergusega niite paremale ja vasakule loopides kiiguvad nii Peter kui Miles sujuvalt majade või puude vahel. Uuendusena on lisandunud võrgutiivad. Lendoravatelt laenatud kostüüm muudab punktist A punkti B liikumise veelgi sujuvamaks. Kui tiibade kandevõime otsa kipub saama, tasub otsida ventilatsiooniavadest tõusvaid sooje õhuvoole või tänavate ning veekogude kohale moodustunud tuuletunneleid.

Niidiloopimisega kombineerides on taeva all vihisemine nii sõltuvusttekitav, et kiirreisimise võimalus kipub kohati ununema. Aga see on endiselt olemas ning tänu PlayStation 5 võimekusele toimib pea silmapilkselt. Ja tore on, sest kaart on muutunud oluliselt suuremaks ning Manhattani saarele on lisandunud näiteks Brooklyn, Queens ja Coney Island koos kuulsa lõbustuspargiga.

New York on pulbitsev ja elav – inimesed askeldavad ringi, peavad pargis piknikke, harrastavad joogat ning teevad muid igapäevatoimetusi. Päriselust ehk küll pisut rahulikumas tempos, kuid paljusid avatud maailma mänge kummitav tänavate tühjus siin probleemiks ei ole ning mängumaailma illusioonist välja ei rebi. Linn on ka väga detailne, kohtab palju tuttavaid kohti nii päriselust kui Marveli universumist ning sarja eelmistest osadest.

Loo põhiliin pakub suurejoonelisi bossivõitlusi, kiireid tagaajamisi, pingelist hiilimist, põnevaid pöördeid ja eepilisi vahevideoid. Õnneks on arendusaega ja -ressurssi jagunud ka kõrvalliinidele ning enamasti ei tundu lisategevused vaid tühja venitamisena. Näiteks ühes kõrvalharus aitab Peter leevendada maailma näljahäda, aretades uusi ja vastupidavamaid taimeliike. Väikesed lihtsamapoolsed DNA-pusled pakuvad kurikaelte tuuseldamisele mõnusat vaheldust.

Miles lahendab kodukandi muuseumist röövitud muusikainstrumentide müsteeriumi, mille niidid viivad ootamatutesse kohtadesse ning mille käigus saab soovi korral tutvuda ka omaaegsete muusikute elulugudega.

Alles on korduma kippuvad geneerilised avatud maailma missioonid, kus tuleb rööve takistada ja kihutavaid autosid peatada, kuid õnneks on nende tegemine täiesti vabatahtlik.

Ülesanded pakuvad mõningast paindlikkust ning üsna tihti saab valida, kas üritada vastased vaikselt ära “noppida” või kärtsu ja mürtsuga “peale lennata” ning pahalased lihtsalt pehmemaks klobida ja võrkudesse seadusesilma ootama jätta. Kui kannatust jagub, võib ka vaikne lähemine olla vägagi rahuldustpakkuv. Eriti mugavaks teeb selle võimalus areeni kohale “pesunööre” tõmmata ning kurikaelad sinna “kuivama” sättida. Selleks tuleb vaid õiget hetke valida, et nende kaaslased seda ei märkaks.

Alternatiiviks on võitlus, mis väikese harjutamise ja hea rütmi saavutamise järel on igati nauditav ning mõnusalt voogav. Ämblikmeeste tugevus tuleb enamasti välja just õhuvõitluses – ühe vastase juurest teise juurde kiikudes või neid niitidega taeva alla sikutades võib mööduda minuteid, enne kui jalad maad puudutavad. Arvukate vastaste hulgas leidub ka tüüpe, keda nii kergelt lendu ei saa ja siis tuleb käiku lasta rusikad, võrgud, vidinad ning arvukad erivõimed.

Peategelaste arendamiseks on arengupuid väiksema metsasalu jagu. Vidinad, kostüümide arendused ning mõned võimed on ühised, kuid erioskused ja nende täiendused individuaalsed. Peteri mehaanilised lisakäed ning Milesi elektrivõimed on varasemast tuttavad, kuid aja jooksul lisandub nii mõndagi põnevat, mille ma jätan mängija avastada.

Missioonidevälisel ajal saab mängija ise otsustada kumba Ämblikmehena New Yorki avastada. Vähe sellest – tegelase isikupärastamiseks saab valida kümnete ning kümnete kostüümide vahel. Ja kui sellest ikka väheks jääb, siis on saadaval ka värvivariatsioonid. Ja te ei kujuta ette kui ilusti nad kõik läigivad!

“Spider-Man 2” näol on tegemist poleeritud tehnilise pärliga, mis demonstreerib PlayStation 5 võimekust suurepäraselt. Juba mainitud ülikiirreisimine, lummavalt kaunis linn ning päris- mitte pseudopeegeldused arvukate pilvelõhkujate akendel on muljetavaldavad. Kaadrisagedus on stabiilne ning isegi väljalaske-eelses versioonis kohtasin vaid mõnd üksikut mängukogemust rikkuvat probleemi.

Kui millegi kallal üldse norida, siis vähemalt keskmisel raskusastmel on vastased rumalavõitu ning enda ninaotsast väga palju kõrgemale vaadata ei taha. Võitluses kiputakse nende puudujääke vahel korvama arvukate tuli- või viskerelvadega, mille eest põiklemine kombosid ja mängurütmi lõhub. Siin ja seal võis tehismõistust kohata ka nina vastu takistust usinalt ja lõputult selle suunas kõndimas, kuniks Ämbu võrk või rusikas igiliikuri peatas. Ka võitlusse lisandunud pareerimise ajastus oli vähemalt allakirjutanu jaoks kohati veidi raskesti tabatav. Kuid veelkord, tegemist on mängu varase versiooniga ning suurem osa muredest saavad tõenäoliselt õige pea lahenduse.

Jah, selline ta on – pilkuköitvalt kaunis, tehniliselt muljetavaldav, jookseb ilusti ning mängib hästi. “Spider-Man” sai omal ajal pisut kriitikat, et eriti just mängu 100% peale läbimine eeldas üsna palju korduvaid tegevusi ning “Miles Moralest” kiideti kui kompaktsemat ja terviklikumat elamust. Tundub, et arendaja on tagasisidet kuulda võtnud ja eelmiste osade paremad palad välja sorteerinud ning maitsvaks tervikuks destilleerinud. “Marvel’s Spider-Man 2” ei paku ehk midagi revolutsiooniliselt uut, kuid parandab mängukogemust pea igas aspektis ning saab kokkuvõtteks minult väga sooja soovituse.

Lapsevanematele: “Marvel’s Spider-Man 2” sisaldab koomiksilikku mitterealistlikku vägivalda, mis kaanoni kohaselt ei päädi üldjuhul sihtmärgi surmaga. Tegelikkuses peaks mäng sobima ka mõned aastad nooremale, kui PEGI 16 reiting eeldaks.