The Legend of Zelda: Tears of the Kingdom – taeva ja maa vahel

0
350

“The Legend of Zelda: Tears of the Kingdom” (edasipidi TotK) on otsene järg “Breath of the Wildile”. Calamity Ganon on alistatud, kuid Hyrule’i lossi all toimub jätkuvalt midagi pahaendelist. Link ja Zelda lähevad asja uurima ning mängu algus on eelmist osa mänginutele tüütult aeglane ja veniv, sest see kasutab klassikalist “arvuti juhitud tegelane loivab teosammul ühe huvipakkuva koha juurest teise juurde ja ootab, et sa temaga räägiks” lähenemist.

Lõpuks jõutakse ruumi, kus asub miskine inetu kuivanud muumia, mida hoiab kinni miskine iidne artefakt. Ilmselgelt tuleks see sinnapaika jätta ja läbi teise ukse lahkuda, eks? Oh ei. Link ja Zelda tormavad lähemale, artefakt pudeneb muumia küljest ära ja kõik läheb untsu.

Kui ohjad mängija kätte tagasi antakse, on Link määramata aja teadvusetuna vedelenud, kõik eelmises mängus omandatud võimed ja elupunktid kaotanud ning eelpool nimetatud artefaktist endale uue parema (ja seda nii otseses kui ka kaudses mõttes) käe saanud.

Salapärastest varemetest väljudes avastab mängija, et Link asub mingitel õhus heljuvatel saartel ja peab oma uue parema käega uusi ja ägedaid võimeid omandama hakkama. Ahjaa, ja tolle muumia äratamine põhjustas maailmas Upheavaliks kutsutava sündmuse, mille käigus Hyrule’i loss maast lahti rebiti ja erinevad paigad on nüüd kaetud elupunkte rööviva Gloomi nimelise lögaga.

Linki võimed on TotKi edasiviivaks jõuks, sest need aitavad nii vastastega kakelda, maailmas ringi liikuda ja mõistatusi lahendada. Kasutatavaid võimeid on kokku 5… olgu, ütleme 4,5 (sest kaks neist on omavahel tihedalt seotud).

Ultrahand, see kõige tähtsam ja palju promotud asi, lubab Linkil maailmas erinevaid esemeid tõsta ja kokku liimida. Te ei ulatu kõrgele kaljule ja selle serv on jääst libe? Haarake kirves, raiuge maha kümmekond puud, kleepige need kokku ja ronige mööda pikka puutüve üles. Boss koosneb veidratest kuubikutest, mis sind lömastada üritavad? Hakake kuubikuid ükshaaval tema küljest lahti kiskuma, et tema tuumani jõuda.

Teine palju kasutatav omadus on Fuse. See on põhimõtteliselt Ultrahand relvade, kilpide ja noolte jaoks. Kuna Upheavali käigus on kõik seni kasutatud metallist relvad kasutuskõlbmatuks… mädanenud, tuleb neid pisut täiustada. Fuse lubab relvade külge liimida erinevaid esemeid, alustades teistest relvadest (et teha endale ülipikk oda) ja lõpetades erinevaid omadusi andvate koletisejuppidega. Relvad purunevad jätkuvalt kasutamise käigus, kuid nüüd on koletistega taplemisel eesmärk endale kogu aeg midagi uut teha, sest sarved meenutavad mõõkasid, erinevad tüükad nuiasid ja neid murenevate relvade külge teipides tekivad sootuks uued ja uute võimalustega relvad, mis võitluse alati värskena hoiavad. Mina peangi minema kolmepealisi Gleeokeid jahtima minema, sest nende sarved annavad relvadele eriti võimsad tule-, elektri- ja jäävõimed.

Ascend on liikumisvõime, mis alguses kuigi paljutõotav ei tundunud, aga ilma milleta ma enam mängimist ette ei kujuta. See võimaldab Linkil nimelt teatud kõrguses asuvast laest läbi “ujuda”. Oletame, et olete sügaval koopas ja teil tuleb tahtmine sealt välja saada, aga te ei taha juba käidud kohas asuva maamärgi juurde kiirreisida. Ascend viib teid otse koopa kohal asuvale maapinnale ning seda omadust kasutavad ära paljud mõistatused ja vahel on seda äge ka võitluse ajal kasutada ning kõrgemal korrusel asuvate kollide selja taha “ujuda”.

Recall on aga nii-öelda Šveitsi taskunuga. Recalli abil saab panna esemeid oma liikumist tagasi kerima ja sellel on nüüd nii palju kasutusvõimalusi, et anna olla. Ülbe vastane viskab sind kiviga/pommiga? Kasuta võimet, peata hetkeks aeg, vali ese ja lase sellel tagasi algse omaniku juurde lennata. Sa ei saa üle kiirevoolulise jõe? Otsi kusagilt platvorm (ärge muretsege, neid vedeleb igal pool), tõsta see Ultrahandiga õhku, liiguta jõe kohale ja too tagasi. Astu platvormile, käivita Recall ja sõida sellega jõe keskele, kust on juba suurem lootus teisele kaldale liuelda või ujuda. Kõige hämmastavam on see, et Recall jätab meelde ka kokku liidetud erinevate esemete liikumise ja on seega asi, mida ma eriti mängudes näinud pole. Tuletagem meelde, et me räägime 6 aastat tagasi ilmunud ja piltlikult öeldes 10 aastat vana tehnoloogiat kasutavast Nintendo Switchist, mis teeb nüüd asju, mida ei tehta isegi praeguse põlvkonna konsooligigantide mängudes.

Viimane tähtsam võime on seotud Ultrahandiga ja selle nimi on Autobuild. Eespool mainisin, et Ultrahand lubab erinevaid esemeid kokku kleepida. Maailmas vedeleb kõikjal ühe iidse tsivilisatsiooni jäänuseid, mis kasutavad uut ressurssi – Zonai patareid. Neid kokku kleepides saab Link luua masinavärke, mis nii maailma avastamist kui ka võitlemist hõlpsamaks teevad ja Autobuild tähendab täpselt seda, mida selle nimi ütleb. Kui muidu tuleb masinaid üks jupp haaval ehitada, siis Autobuild teeb ise valmis mõne sinu viimastest ehitistest või manab Linki ette maailmast leitud kasutusjuhendi põhjal valmiva kaadervärgi. Kui teil õigeid juppe käepärast pole, siis pole hullu, teatud hinna eest suudab Autobuild ka need tühjast kohast välja võluda.

Kui nüüd masinaehitusest täpsemalt rääkida, siis enamasti kasutasin mina mängu jooksul lihtsamaid lahendusi nagu algelisi autosid ja lennukeid, et ühest kohast teise saada. Nende jaoks on kõik jupid alati kättesaadavad ja nende kontseptsioon on lihtne. Tegelikult saab siin ehitada aga põhimõtteliselt ükskõik mida, sest iidse tsivilisatsiooni artefaktide hulka kuuluvad ka kahurid ja laserrelvad, seega kui te tahate ehitada laserdrooni, mis vastased sekunditega pulbriks muudab, siis on see siin täiesti võimalik. Internet on täis videoid leidlikest seiklejatest, kes ehitavad kõike neljarattaveolistest monsterautodest tiirlevate peenisteni. Tegelikult tuleb aga masinate tõhusaks kasutamiseks mängus kõvasti ressurssi koguda, sest paaril esimesel tasemel ei kesta patarei vägevamaid masinaid toites põhimõtteliselt üle mõne sekundi. Et patarei mahtu tõsta, tuleb otsida energiakristalle, millest teatud kohtades uusi patareijuppe toota saab ja sellega läheb aega, sest…

…maailma sees on veel teine maailm ja see on palju suurem. Okei, selleks, et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada algusest. Esimestelt õhus rippuvatelt saartelt lahkudes avastate, et nende all laiub terve Hyrule, aga tegu on “Breath of the Wildi” järjega, eks? Seega maailm on põhimõtteliselt sama, kuid linnad on arenenud ja muutunud, tegelased on teise kohta liikunud jne jne. Aga see võib ikkagi panna teatud isikuid virisema, et seda suppi on juba ühe korra söödud.

Nintendo kasutas mängu promovideotes palju taevateemat ja rääkis, et nüüd saab Link seigelda ka taevas. Nad jätsid mainimata aga ühe tähtsa asja. Olgu, taevas on küll erinevaid mõistatusi ja bosse, kuid miskipärast jäeti mainimata selline asi, et Hyrule’i all asub veel midagi.

Upheaval, mis Hyrule’i raputas, rebis maast lahti suuri kamakaid ning nüüd on alles augud, kust immitseb välja Gloomi. Loomulikult tuleb auku söösta ja langeda pilkasesse pimedusse, mille nimeks on The Depths. The Depths on pastelsetes ja rahulikkudes toonides Hyrule’iga võrreldes sünge, kuri ja ohtlik paik, sest sealsed vastased on Gloomi poolt üles ärritatud ja löövad eriti valusalt ja… The Depths on sama suur kui Hyrule ise. Jah, mängus on veel teine maailm, mida enne selle ilmumist kordagi ei mainitud. Seal ringi seiklemine on raskendatud, sest maa all on pime. Seega esmalt tuleb hankida mingi valgusallikas ning teiseks tuleb arvestada sellega, et seal sisse saadud löögid kustutavad (õnneks ajutiselt) Linki elupunkte. Kuna aga parimad ja ägedaimad relvad asuvad reeglina maa all ning just siit saab koguda ka patareide täiustamiseks vajalikku materjali, tuleb seal aeg-ajalt ringi joosta ning see on päris tuus.

Maailm ise on aga palju elavam kui eelkäijas. Kui “Breath of the Wild” oli pigem selline tühi seiklemismäng, kus inimesed olid koondunud enamjaolt linnadesse, siis nüüd toimub tegevust kõikjal ja ma olen kohanud koobastes seeni otsivaid seiklejaid, mäetipus heinapallidega võitlevat hädalist ja metsas on alati keegi mõne Bokobliniga kimpus ning vajab abi. Ahjaa, mingid tüübid üritasid trussikutes vaenlaste laagrit vallutada ja ma pidin neile ette näitama, kuidas see käib. Maailm tundub olevat rohkem asustatud ja lõbusam ning TotKi mängimine on tõeline nauding.

Alles on pühamud ehk shrine’id, milles tuleb lahendada mingisugune võitlemise või füüsikaga seotud mõistatus ning mille lõpus premeeritakse sind kas elupunkte või vastupidavust juurde andva ressursiga.

Alles on koletiste baasid ja laagrid, mida on nüüd veel rohkem erinevaid, et kõiki sinu võimeid rohkem proovile panna ning kui me juba koletiste/vastaste juurde jõudsime, siis neid on nüüd rohkem, nad kasutavad erinevaid abivahendeid ja löövad tunduvalt valusamalt. “Breath of the Wildile” heideti omal ajal ette ka seda, et seal puudusid nii-öelda pädevad koobastikud ehk dungeon’id, mis viiksid bossideni ja nende asemel kasutati üsna ühenäolisi Divine Beaste. TotKis on koobastikud küll omamoodi tagasi, aga need ei ole enam nii keerukad kui enne “The Legend of Zelda” sarja avatud maailma paiskamist. Samas on TotKi koobastikud oma maailmajao temaatikaga ja on vähemalt välimuse ning nendes kasutatavate lahenduste poolest erinevad. Mina igatahes nautisin neid.

Okei, miinustest ka. Link kogub mängu jooksul endale liitlaseid, kelle võimeid ta kasutada saab. See mehaanika on aga konkreetselt läbimõtlemata ja/või ebamugav. Nimelt liiguvad liitlased temaga maailmakaardil kaasa ning nende võimete käivitamiseks peate vajutama nende juures seistes A-nuppu. Jah, nuppu, mis on ka esemete üles korjamise ja vestluste alustamise nupp. Te ei kujuta ette, mitu korda ma olen käivitanud mingi võime, tahtes tegelikult jooksu pealt maast midagi üles korjata. See tundub nii rumalana, sest ülejäänud mäng on nii lihvitud. Lisaks juhib liitlaseid tehisintellekt, seega kui teil nende abi päriselt vaja on, töllerdavad nemad kusagil kaugustes ja ma pean hakkama neid jälitama. Vilistamisele ei tundu nad samuti reageerivat. “Breath of the Wildis” tuli võimete kasutamiseks mingit nuppu all hoida ja see toimis. Ma ei mõista, miks siin sama tehtud pole, vaid on kasutatud mingit tobedat lahendust.

Graafiliselt on näha, et Nintendo Switchist on välja pigistatud kõik, mis vähegi torust tuleb. Kaadrisagedus tiksub enam-vähem stabiilse 30 kaadrit sekundis juures, kuid kohtades, kus on rohkem puid või elanikke, kipub see ikkagi allapoole kukkuma. Samas näeb mäng välja väga ilus, sest erinevad valgusallikad heidavad varje, veepind sätendab ja Linki näoilmed ja jume muutuvad vastavalt olukorrale ja kliimale. Samas ma tahaks väga näha seda mängu mingi võimsama konsooli peal, sest 60 kaadrit sekundis joostes oleks see ilmselt võrratu.

“The Legend of Zelda: Tears of the Kingdom” on põhjus, miks endale Nintendo Switch muretseda. See on sedavõrd hea mäng. Ma olen seda nüüdseks mänginud üle 50 tunni ja loo osas on jäänud maha lüüa veel lõpuboss, aga mul endal on tunne, et ma olen maailmast näinud heal juhul veerandit, sest igal sammul kohtan midagi uut või saan ennast proovile panna mõne ägeda mõistatuse või ulmelise masinavärgi ehitamise juures.

Ahjaa, lisaks saab Linkile siin ka ise maja ehitada. Sellega ma alles alustasin, sest ressursse on hetkel napilt. TotKi Hyrule elab, hingab ja kutsub avastama iga viimast kui ruutsentimeetrit ja mina kardan, et ma ei pääse selle mängu juurest veel jupp aega eemale, sest see suudab mind ikka ja jälle üllatada ning lugu on tõeliselt kaasahaarav, andes lõpuks ometi aimu, miks selle sarja nimi on legend Zeldast. Mängige ja te ei kahetse. Viis pluss, Nintendo.

Ma pole küll mängu veel läbi teinud, kuid olen seda mänginud gramm üle 50 tunni, omandades kõik võimed ja kõik omadused ning olles ära proovinud suurema osa relvadest ja nende kombinatsioonidest. Olen kõik vastased vähemalt kaks korda maha nottinud, välja arvatud siis mängu lõpuosa bossid, kellest mul pole veel halli aimugi, aga ma arvan, et nendega taplemine pigem kasvatab hinnet kui kahandab. Seega ma olen üsna kindel, et antud hinne jääb püsima ka pärast loo lõppu.

Ahjaa, kui kedagi huvitab, siis Switch OLEDi aku peab TotKi mängides vastu gramm üle 4,5 tunni, nii et heledus on põhjas ja traadita ühendus on sees. Uurisin natuke inimeste käest, kellel pole OLEDi ja Switchi V1 versioon kestab umbes 2,5 tundi.

Lapsevanematele: Tegu on suurepärase avatud maailma mänguga, kus on rõhk avastamisel, ringi liikumisel ja mängu füüsika ära kasutamisel. Sobib absoluutselt kõikidele seiklusmänguhuvilistele, sest vägivald on pigem koomiksilaadne ja mäng oskab suurepäraselt mängijat suunata, jättes mulje, et tal ei hoita pidevalt käest kinni, kuigi seda alguses tehakse.

PEGI 12
The Legend of Zelda: Tears of the Kingdom
Platvorm(id): Nintendo Switch
Ilmus: 12. mai 2023
Arendaja: Nintendo
Väljaandja: Nintendo
Ülevaade tehtud: Nintendo Switch OLED

HEA
Lummav ja võimalusterohke maailm
Suurepärane füüsika ja sellel põhinevad mõistatused
Kamaluga tegevust, avastamist ja taplemist
HALB
Liitlaste võimete aktiveerimine on kohmakas
Kaadrisagedus jätab kohati soovida
5
1
2