Luigi’s Mansion 2 HD

Tume Kuu on purustatud ja killud ära peidetud. Igivarju org on mattunud kurjakuulutava udu sisse ja muidu heatahtlikud kummitused on muutunud vaenulikeks kelmideks ja rüüstajateks. Professor E. Gadd kutsub appi Luigi, kes tondipüüdmisseadmeks modifitseeritud tolmuimejaga ja mõningase abiga Toadidelt peab pahalased peatama enne kui on liiga hilja.

Luigi’s Mansion 2 HD on 2013. aastast pärineva mängu uusversioon Nintendo Switchile. Tegemist on seiklusmänguga, kus mängija läbib kolmemõõtmelisi tasemeid, mis tulenevalt mängija nupukusest võivad kesta 10 minutist kuni tunnini. Läbides erinevate hoonete tubasid, tuleb lahendada mõistatusi ja kinni püüda kummitusi. Loomulikult on igale poole peidetud ka kogutavaid kuukive ja ka raha, mille eest Luigi varustust paremaks osta. Lisaks on mängus ka mõned loovälised tasemed, kus saab end proovile panna ja lisaraha koguda. 

Proovile saab end panna baasmängus, kus iga taseme läbimisel antakse mängijale hinne kulutatud aja, avastatud nodi jms eest. Kui aga tahad kogu kraami üles otsida, siis võib aja peale mängimise ära unustada. Näiteks kuukive õnnestus mul esimese hooga leida ehk neljandik. Teisisõnu, kõige kogutava üles leidmiseks tuleb mängus sisuliselt kõik nurgatagused läbi uurida ja seda teha ilmselt lausa korduvalt, sest kõigele koheselt ligi ei pääsegi. Paljudele vanematele mängudele omaselt, lukustavad erinevad alad mängus lahti jupphaaval.

Kindlasti võib mängule kohe anda lihtsuse eest ühe plusspunkti, sest ega varustuse arendamine tingimata vajalik polegi. See teeb vaid kummitustega võitlemist lihtsamaks ja kiiremaks, kuid sama hästi võiks mängu läbi teha ka raha kogumata.

Omaselt Mario maailma mängudele on kõik tehtud lõbuses võtmes ja pole kahtlustki, et mäng on mõeldud kõigile, kes soovivad veidi halloweenilikus võtmes lõõgastuda.

Paraku vajab mängu täie määral nautimine kannatlikkust ja järjepidevust. Esiteks on mängu põhimehhaanika päris ebamugav. Tondipüüdjaga kolmemõõtmelises maailmas twin-stick shooteri kombel kummitusi või esemeid sihtida on kohati üsna tülikas. Mäng reageerib saadud sisendile üsna järsult ja suuremat täpsust vajavad kohad meenutavad kohati Bethesda maailmas õige lähenemisnurga üles otsimist kui soovid midagi üles korjata.

Aga on veelgi keerulisemaid situatsioone. Juhul, kui soovid liikumise pealt mõnda võimet kasutada, läheb vaja juba kitarrimängija sõrmeosavust, sest sama käega kangi juhtimise ajal nuppude vajutamine langeb pigem professionaalse Tetrise mängija pärusmaale. Arvestades kui keerulised sellised manöövrid on, võib arvata, et sellist veidi hoogsamat mängimist polegi ette nähtud.

Tervikuna on maailma disain koos kasutatud mehhaanikatega veidi disorienteeriv. Ka mängu lõpuks ei harjunud mu suunataju Luigi tondipüüdjaga täielikult ära.

Kahjuks on mul mängule üks veelgi suurem etteheide. Nimelt on tegemist tasemepõhise mänguga, kus puuduvad salvestuspunktid. Ainus salvestamine toimub tasemete vahepeal. Seega kui mingil hetkel läbitavas tasemes läheb asi käest ära ja mängija saab surma, tuleb alustada otsast peale. See pole küll midagi ainulaadset, kuid sellise ülesehitusega olen harjunud pigem soulslike mängudes. Eriti tragikoomiliseks teeb olukorra asjaolu, et otseselt ei ole tegemist keerulise mänguga. Suurem osa tasemetest on üsna lihtsad, vaid üksikud kohad vajavad rohkem keskendumist ja tähelepanu. 

Küll aga ei ütle mäng eriti midagi ette. See tähendab, et kui satud veidi keerulisemasse võitlusesse uut tüüpi vastasega, tuleb lennult lahendus välja mõelda. Ja kui selle avastamise käigus läheb midagi nihu, saad hakata uuesti võitluseni jooksma. Kui tee võitluseni on mitmeminutiline jooksmine, siis saab ka rahulikuma inimese kannatus proovile pandud. Sest tegemist on lihtsalt mängija aja raiskamisega. Selle jooksmisega midagi ei õpi ega juurde ei teeni. Pean tõdema, et need olukorrad panid tõsiselt mõtlema mängu pooleli jätmisele.

Kui küsida kas ma seda mängu kellelegi soovitaksin, siis ega polegi kindel kas soovitaksin. Küllap need, kellele meeldivad Luigi ja Mario maailm, võivad mängu ette võtta küll. Saavad läbida ühe lõbusa üllatustevaese loo. Kõik teised aga leiaks kindlasti paremaid mängukogemusi. Ka 8-aastane vaatas küll huviga kõrvalt, kuid kordagi ei tekkinud tal tahtmist seda ise proovida.

Lapsevanematele: “Luigi’s Mansion 2 HD“ on soovitatav alates 7. eluaastast kuid arvestades kohmakat ja aegunud mängumehaanikat ning tobedat salvestusmehaanikat, siis ma pigem seda mängu ei soovitaks. Minu 8-aastane vaatas küll huviga mängu kõrvalt, aga ei soovinud ise mängida.