Rise of the Rōnin – katana ja kassilaenutus

Koei Tecmo Team Ninja on Jaapanis toimuvaid korralike võitlusmehaanikatega mänge teinud küll ja veel, kuid avatud maailma žanri pole nad varem katsetanud. Vaatame kuidas õnnestus – see on “Rise of the Rōnin”.

Nagu paremates rollimängudes kombeks, alustame tegelase loomisest. Protseduur on ülidetailne ja välimuse timmimise võimalusi pea lõputult, väikese kunstilise liialdusega lausa juuksekarva täpsusega. Kuna tegemist on kolmanda isiku vaates mänguga, jääb tegelane ekraanile paljudeks tundideks, seega tasub siin ilmselt pisut aega kulutada. Kui üks tegelane valmis, pakutakse võimalust ka teine valmis meisterdada. Olgu, seekord klõpsin paar korda juhusliku välimuse nupul, kohendan pisut ja valmis ta ongi.

Mängu algus toob kahe peategelase müsteeriumile valgust. Nad on mõõgakaksikud – maast madalast kokku harjutanud lahingpaar. Sõdalased, kelle tugevus seisneb just koostöös. Paraku läheb mängu esimene missioon pisut aia taha ning üks partnereist peab end ohvriks tooma, et teine saaks näpatud dokumentidega põgeneda. Kas üksi on üldse võimalik hakkama saada ning mis kaaslasega juhtus? Eks lähemad kümned tunnid toovad ilmselt selgust.

“Rise of the Rōnini” tegevus toimub 1860-ndate aastate feodaalses Jaapanis, Bakumatsu perioodil, Tokugawa šogunaadi viimastel aastatel. Kui need sõnad ajalootunnist tuttavad pole, siis võib-olla kohasite neid mängus nimega “Like a Dragon: Ishin!”, mis rääkis samast ajastust.

Lühidalt kokku võttes on paar aastasada välismaailmale suletud Jaapan avanemas ning mustadel aurulaevadel on rannikule tossutanud tulu- või seiklusjanused tegelased kaugelt Ameerikast ning Euroopast. Mitte kõik kohalikud ei taha neid avasüli vastu võtta, kuid teised hoiatavad, et kaubandus- ja kultuurisidemeid arendamata võib Jaapan manduda. Kumbalgi poolel on mehi ja naisi, kes on valmis oma seisukohta mõõga või uustulnukatelt saadud tulirelvadega kaitsma.

Meie seiklus saab õige hoo sisse Yokohamas ning lahti rullub avatud maailm kõigi oma võlude ja valudega. Veel üsna udusel kaardil on juba alustuseks üsna palju tuttavaid täpikesi – neid saatanlikke segajaid mis ühelt loomissioonilt teisele ratsutades ette jäävad ning lausa paluvad, tegele minuga, las lugu ootab. Ühelt poolt pakuvad nad arvukateks tundideks tegevust inimestele, kes enda raha eest võimalikult palju mängutunde saada tahavad, teiselt poolt peab nendega ettevaatlik olema, sest kuna nad on ülesehituselt ja sisult siiski korduvad, võib pikapeale tüdimus tekkida.

Aga siis tasub keskenduda loole, mis on üsna korralik. Pigem tõsisemapoolne, täis inimeste võitlust enda tõekspidamiste eest, olgu selleks siis feodaalkorra lammutamine või hoidmine. Sisse on pikitud ka mõned vimkad ning keeleotsaga põses urgitsedes leiab ka pisut huumorit, millega päris keset nina küll tavaliselt ei lajatata.

Lugu tervikuna on seekord ehk pisut parem kui üksikud dialoogilõigud ning ka ingliskeelne häälnäitlemine jätab kahjuks soovida. Soovitan pigem kasutada jaapanikeelset heliriba koos subtiitritega. Viimaste jälgimine võib vahel pisut keeruline olla kui vastane peab vajalikuks enda tegevust põhjendada keset tulist mõõgavõitlust, kuid üldmulje on nii ikkagi parem.

Kui võitlus juba jutuks tuli, siis see on kahtlemata “Rise of the Rōnini” tugevaim külg ning lubab andestada nii mõnedki vajakajäämised. Kiire, efektne, põhinedes pareerimisel, blokeerimisel ning põiklemisel. Ennekõike siiski pareerimisel, pareerimisel ja veelkord pareerimisel. Selle ajastamisest sõltub peaaegu kõik. Vastaste löökide tajumine muutub ajapikku refleksiks ning ühe löögi või pikema seeria tõrjumine tundub kohati trummisoolo laadse rütmimänguna. Aga kui ajastus klapib, siis sädemeid lendab ja tunne on just see õige.

Lisaks eluribale on ekraanil kesksel kohal ka ki– ehk jaksumõõdik. Mida kõrgem raskusaste, seda kiiremini see otsa saab ning tühjenedes muudab enamasti vaikiva protagonisti abituks hingeldavaks sihtmärgiks. Väike puhkepaus, kui vastased seda lubavad, või ideaalselt ajastatud pareerimine aitab vaimu taastada ning vastase ki-riba lühemaks saagida, mis päädib võimalusega teha omalt poolt valus ja efektne rünnak.

Erinevaid relvaklasse on palju – klassikalised katanad, topeltmõõgad, saablid, odad ja suured mõõgad. Mängitavuselt niigi erinevad, saab igaühele veel lisada erinevaid võitlusstiile – mõned kiiremad ja kergemad, mõned aeglasemad ja tugevamad. Kombinatsioone on kümneid. Ka vastased kasutavad palju erinevaid relvi ning seega tasub enda varustust ning stiile mitmekesisena hoida, et omamoodi kivi-paber-käärid mängust alati võitjana välja tulla. Õnneks näeb parasjagu kasutusel oleva komplekti “ühilduvust” aktiivse vastasega värvilisest indikaatorist tolle eluriba kõrval.

Mängitavusele lisab mitmekesisust võimalus enne avaliku konflikti puhkemist vastase selja taha hiilida ning kergemakaalulised pahalased ühe löögiga vaikselt ära noppida. Pärast arengupuude kastmist võib ka haardekonksu ja lendkostüümi appi võtta. Isegi suurematele kurikaeltele saab nii tuntavalt haiget teha, kuid võitlusest pole sel juhul siiski pääsu.

Lisaks on valikus ka tuli- ja viskerelvad ning vibud, kuid nende laskemoona jagatakse üsna kokkuhoidlikult ja isegi kui kõik enda kogemuspunktid vastavasse arengupuusse panna, siis ainult kaugvõitlusega mängust ilmselt läbi ei saa.

Erinevaid relvi, turviseid, kindaid ja jalanõusid leiab pea igal sammul. Neid saab missioonide tasuna, langenud vastastelt ning arvukatest aardekastidest. Valik on tohtutu ja võib kohati lausa silme eest kirjuks lüüa. Õnneks leiab mängu seadetest võimaluse kehvema kvaliteediklassiga asjad maailmas leiduvate lipuvarraste puudutamisel automaatselt maha müüa või algosakesteks lahutada. See teeb haldamise oluliselt lihtsamaks.

Ka saab haruldasemate ressursside eest ühe relva või turvise omadusi teisele üle kanda. Odav lõbu see just pole, aga soovi korral on võimalik lemmik nii veelgi paremaks muuta.

Mitte alati, kuid üsna tihti saab missioonidele kaks kaaslast kaasa võtta. Maailmas kohatud tegelastega vesteldes ja nende palvel erinevaid ülesandeid täites peategelase suhtlusringkond suureneb ning pink, millelt kaaslasi valida venib üha pikemaks. Mitmikmängu elemendid lubavad kaasa võtta ka sõbra või juhututtava, kuid enne mängu väljatulekut mul seda proovida ei õnnestunud.

Arvukad kõrvaltegelased on omanäolised ning enamasti üsna hästi lahti kirjutatud. Paljud põhinevad päriselu ajaloolistel isikutel. Õpikutäpsust nende kujutamisel muidugi loota ei ole ja ka välimus ei tarvitse säilinud fotodele või joonistustele liialt sarnaneda, kuid tegemist on siiski meelelahutusliku teosega ning soovi korral võib internetiavarustest alati infot juurde otsida.

Missioonide käigus saab peategelaselt emmale-kummale kaaslasele ümber lülituda. Mitmekesiste relvade ning oskustega mängivad nad erinevalt ning toovad võitlusesse vaheldust. Kui mängitava tegelase eluriba otsa juhtub saama, visatakse sind automaatselt järgmistesse kingadesse ning ravimivaru olemasolu korral saab oimetuid kaaslasi tagasi elule turgutada. Kui kõik kolm korraga puhkepausi võtavad on lahinguga selleks korraks kõik ning tuleb viimase lipuvarda juurest uuesti alustada.

Virtuaalne siitilmast lahkumine haarab kaasa hulga kogemuspunkte, mida neljal erineval arengupuul ronimiseks hädasti vaja on. Kui sind teise ilma saatnud pahalasest teisel katsel õnnestub jagu saada, antakse karma lahkesti tagasi. Kui ka teine katse ebaõnnestub, tuleb sellest portsust paraku suu puhtaks pühikida. Soulsi-tüüpi mängudest on see mehaanika ilmselt nii mõnelegi tuttav.

Nonii, siin see keset tuba laiutav elevant nüüd on. Team Ninja viimaste mängude, näiteks “Nioh 2-ga” kokku puutunud tahavad ilmselt teada, kas on sama raske?

Lühike vastus on jah või ei, nagu soovite. “Rise of the Roninis” on kolm erinevat raskusastet. Kõige lihtsam peaks täiesti jõukohane olema kõigile, kes näiteks “God of War Ragnaröki“, “Ghost of Tsushimat” või viimaseid “Assassin’s Creed’e” mänginud. Kõige raskem on… raske. Bossid hävitavad su paari-kolme tabamusega ning piiratud ravimivarud kipuvad kiiresti kokku kuivama.

Raskustaset saab pea igal hetkel muuta, isegi missioonide ajal, kus selleks tuleb küll viimast kontrollpunkti ehk lipuvarrast külastada. Võimalus mängukogemust just endale sobivaks timmida teenib vähemalt minu silmis suured plusspunktid.

Olgu siin ka öeldud, et pea kõiki võitlusi on võimalik läbida mitteletaalsete vahenditega nagu rusikad või puumõõgad. Sepistatud terast eelistades lendab leukotsüüte, erütrotsüüte ja jäsemeid aga kahte lehte, kuigi soovi korral saab ka seda seadetest piirata.

Teadaolevalt sai “Rise of the Rōnini” arendus alguse aastal 2015 ja peab tunnistama, et siin-seal on seda pisut tunda. Maailm on mitmekesine ja iseenesest kaunis, aga graafika pole just päris viimaste aastate suurteoste tasemel. Teravam silm märkab siin-seal ka mõningast kaadrisageduse kõikumist ja nipet-näpet pisivigu, kuid isegi enne esimese päeva parandusi ta kokku ei jooksnud ja katki ei läinud.

Samas on mängitavus moodsale avatud maailmale täiesti kohane ning pakub elu mugavamaks tegevaid lahendusi ning võimalust sisu nautida, muretsemata, et midagi nägemata jääb. Isegi pärast looga edasi liikumist saab varasematesse aladesse tagasi minna ja kõrvaltegevustega jätkata ning olemas on võimalus missioone uuesti läbi mängida. Kõigi aktiveeritud lipuvarraste juurde saab kiirreisida ning ressursid, mis tegelasele kaasa ei mahu, saadetakse automaagiliselt kodusesse varalaekasse.

Ka maailmas ringi liikumine on igati nauditav. Üsna algusest saadik on peategelase käsutuses lisaks hobusele ka haardekonks ning lendoravakostüüm, mille kombineerimine muudab eriti linnas ringivaatamise igati mõnusaks. Mitte ehk just päris “Spider-Man 2” tasemel, aga siiski.

Pisivigadest ning pisut korduma kippuvatest kõrvaltegevustest hoolimata on “Rise of the Rōnin” väga nauditava võitluse ja korraliku looga avatud maailma mäng. Erinevad raskusastmed muudavad mängukogemust tuntavalt ning seega peaks ta sobima pea igaühele. Ja kassilaenutus – teate, selle ma jätan ikkagi teie enda avastada.