Star Wars Outlaws pole Tähesõdade mäng, mida te otsite

Kuna ma mängisin “Star Wars Outlaws’i” enne esimese päeva paranduste tulekut, siis ma arvan, et pole õiglane kajastada mängu tehnilist seisukorda enne selle ilmumist. Seetõttu keskendun sellele, kui halb see mäng tegelikult on ja miks te seda ostma ei peaks, või vastupidi äkki peaksite, kui teile meeldib kõik see, mis mulle ei meeldi.

“Star Wars Outlaws” on üks suur vale. Pidi olema uus äge avatud maailmaga Tähesõdade mäng ja mis on Tähesõdade juures oluline? Lugu, seiklus. Aga tegelikult sain hoopis mingi ronimis-hüppamismängu, kus tuleb uksi avada tüütu rütmimängu abil. Üldse kubiseb kogu mäng tüütutest üksluistest tegevustest, mille kõrval “Mafia 3” tundub juba päris hea mäng. Nagu mu üks hea tuttav selle kohta kommenteeris: “Üheski Star Warsi mängus ei tohiks ronimist olla. Mitte grammigi.” Ma olen temaga 100% nõus.

Ubisofti avatud maailmaga on midagi väga valesti läinud. Kuigi mängumaailm koosneb küll neljast väikesest liivakastist – Toshara, Kijimi, Akiva ja Tatooine – kus soovi korral ju saad iseenesest ringi seigelda ja mingeid mõttetuid küsimärke avastada, mis tegelikult ei anna sulle mitte midagi, siis peamiselt koosnevad need liivakastid punktist A punkti B liikumisel. Ühesõnaga tulemus on halb, väga halb.

Aga olgu, alustame algusest…

“Star Wars Outlaws” tegevus toimub Tähesõdade universumis kusagil “The Empire Strikes Back” (1980) ja “Return of the Jedi” (1983) vahepeal. Loo peategelaseks on Kay Vess, noor kurjategija, koos oma kaaslase, väikese olendi Nix’iga, kes suudab pisikestest aukudest läbi pugeda, luuke avada, vastaseid tähelepanu kõrvale juhtida või nende taskuid tühjendada.

Vess soovib väga leida seda üht suurt tööotsa, mis ta rikkaks teeb… ja sellega kogu mängulugu sisuliselt piirdubki, ülejäänud on lihtsalt mingi augutäide. Ühe sellise “kiirelt ratsarikkaks” missiooni käigus saab Vessist aga hoopis kurjategijate jõugu bossi sihtmärk ning ta peab kiiremas korras planeedilt uttu tõmbama. Loomulikult ei lahenda see probleemi, sest pearahakütid järgnevad talle ka teistele planeetidele. Edasise jätan teie avastada, aga ilmselt võite juba arvata kuidas mängulugu edasi edeneb järjest uusi tööotsi tehes.

Kohe mängu alguses püüab Ubisoft teha endast kõik oleneva, et sa seda mängu ei mängiks ja paneksid selle kinni ja kustutaksid ära. Ütlen ausalt, kui see mäng oleks olnud Game Passi mäng või tasuta, siis pärast teist tundi oleksin ma selle igaveseks ära kustutanud, nii “head” tööd suutis Ubisoft teha mängu algusega, suutsin selle käigus esimesel paaril õhtul mitu korda tukkuma jääda, nii igav oli see ronimine lihtsalt.

Kõige esimene asi mis silma jäi või siis pigem probleem ongi selles, et ei jäänud? – font! Keegi idioot on arvanud, et ülihea on siin mängus kasutada võimalikult väikest fonti nupuinfo jaoks. Sulle antakse juhis, et peaksid seda nuppu vajutama, oot millist? Egas midagi, tuleb diivanilt taaskord püsti tõusta ja teleri juurde jalutada, et vaadata, mis nupuga siis tegu. Teete nalja mulle või? Olgu peale, õnneks on menüüs olemas valik, et selle saab keerata 150%, natuke aitab, kuigi kirbusitalaadseks jääb see ka pärast seda.

Siis visatakse Vess oma loomakesega kuhugi koridori, et tee midagi. Oot mida? Midagi tuleks teha, et raha saada ja siis saaks siit edasi. No hakkame igasugu nuppe läbi klõpsima ja avastame, et Nix saab ju teiste taskutest raha varastada ja see lahendab probleemi. Ja siis hakkab pihta, liigud mööda koridore, ronid, hüppad vahepeal püüad meeleheitlikult nuputada mingis ruumis et kuidas edasi saab, sest olen vaikimisi valinud variandi, kus selle kohta infot ei anta värvide näol. See oli vale valik, sest vahepeal selle õige koha tuvastamine selle maailma sees on suuremat sorti peavalu, sest üsna tihti jääb vajalikul hetkel mingi nupp või koht märkamata. Õnneks saab selle probleem lahenduse menüüsse sukeldudes ja kollane värv saab kasutusele võetud.

Kahjuks ei lahenda see jätkuvalt seda tüütut ronimise ja hüppamise probleemi koridorimaailmas. Nagu ma eespool ütlesin, Ubisoft andis endast parima, et sa sissejuhatusest kaugemale ei liiguks. Õnneks saab sissejuhatuse jama 3-4 tunni möödudes selja taha jäetud ja oh näe imet salvestamise võimalus tekkis ka lõpuks. Tõsi, salvestada saab jätkuvalt vaid avatud maailmas, missioonide vahepeal olles. Missiooni käivitades tuleb sellele võimalusele taaskord nägemist öelda.

Õnnetuseks selgub üsna pea, et väga suur osa missioonidest koosnevadki samasugusest platvormimisest nagu mängu alguses ja see on mängus üks kõige nõrgemaid külgi. See tüütu pidev ronimine täpselt sama loogika kohaselt mingite ventilaatorite vahel tüütab üsna kiiresti ära. Rääkimata sellest, et see ronimis- ja liikumismehaanike on lihtsalt väga halvasti tehtud ning selle lisanduvad hetked kus järgmisesse kohta hüppamiseks on vaja pilti keerata mingi väga täpse nurga alla, muidu lihtsalt ei teki seda vajalikku nupukohta, mida kasutada saaks. Kõige toredam on see siis kui sa ronid aja peale ja siis ei teki vajalikku nuppu ekraanile, otsid seda nurka ja nägemist, alusta otsast. Keegi üldse testis seda mängu? Ilmselt ei.

Lisaks igasugusele ronimisele ja hüppamisele, mida ma kogu südamest vihkan, on siin mängus ka teisi elemente, mis teeb selle mängu nautimise võimatuks. Kohustuslikud hiilimismissioonid koos ülirumalate vastastega on lihtsalt piin. Ja mulle muidu meeldivad hiilimismängud nagu “Splinter Cell” või “Assassin’s Creed”. Aga siin vihkan ma neid kogu südamest, sest see on lihtsalt väga halvasti tehtud ja ei paku mingisugust naudingut. Ja ka siin on igasugu vastaste elimineerimise ja võitluse animatsioonid lihtsalt kohutavalt halvad. Kui sa nüüd peaksid aga vahele jääma kellelegi, mis võib üsna kergelt juhtuda, siis pahatihti ei lähe nüüd mitte madinaks vaid mäng teatab sulle, et see missioon ebaõnnestus ja alusta algusest või viimasest checkpointist. See paneb sügavalt ohkama.

Aga isegi kui saabki lahinguid pidada, siis alguses võivad nad ju isegi meelelahutuslikud olla aga ka need on küllaltki pinnapealsed ning muutuvad kiirelt tüütuks. AI on üldiselt nõrk ja tihti on vaenlased halvasti programmeeritud. Ja üleüldse on parim viis vastaste nottimiseks mitte piupau teha, see võtab0 aega, vaid lihtsalt rusikaga pähe.

Mainisin eespool uste avamist, järjekordne korduv ja tüütu tegevus. Liigud ukse juurest ukse juurde ja teed neid samu rütmi peale vajutusi ikka ja jälle. Tüütu, kohutavalt tüütu, eriti arvestades, et mulle on elevant kõrva peale astunud. Nii et, topelt tüütu. Õnneks saab soovi korral ekraanile manada abitulesid, raskusastet muuta või menüüst selle jama täielikult välja lülitada.

Aga õnneks on ka natuke paremaid minimänge. Näiteks see, ma nüüd ei teagi mis selle mängu nimi originaalis on, häkkimiste osa, kus tuleb erinevaid kujundeid ritta laduda ja siis süsteem ütleb kas mõni neist pakutust on seal reas olemas, kas on õige või vale koha peal. Aga kui sa ebaõnnestud esimeste kordade ajal, siis pole hullu midagi ei juhtu ja võid jätkata niikaua kuni ära arvad. Ja läheb seegi pikapeale korduvaks ära, sest raskusastet siin pole. Õnneks saab ka selle vajadusel välja lülitada.

Siis on veel olemas võimalus hobuste võidusõidu peale panustada, arkaadmängukesi kusagil terminalis mängida ja laua taga kaardimängu Sabacc mängida. Vaat see on tõesti hea asi selles mängus, ainuke nauditav asi kogu mängus. Seal muidugi tasub ka sümbolid kiiremas korras numbrite vastu vahetada, lihtsam mängida. Mängu eesmärgiks on siis saada tulemuseks null võimalikult väikese arvuga, ehk siis 1-1 on parim tulemus. Kahjuks on need kaardimängud pahatihti pandud taaskord mingite rumalata ronimiste ja hüppamiste taha. Huvitav, kas kõik teised kaardimängus osalejad pidid sama kadalipu läbima?

Ahjaa näe peaaegu oleks unustanud. Söömismäng on ka olemas siin. Ma ei tea kui igav arendajal oli, aga keegi otsustas oma aega sinna alla raisata, seepärast BGE2 ja teised Ubisofti mängud ei saagi kunagi valmis. Lähed söögiputka juurde, istud maha ja tellid endale ja Nixile süüa ja siis sööte koos. Selleks tuleb siis erinevatel ajahetkedel aja peale erinevaid nuppe vajutada või kangi kindlas suunas liigutada. Oleks piisanud vast söömisanimatsioonist äkki? Avastasin oma rõõmuks, et selle jama saab samuti välja lülitada, kuid endiselt jääb küsimus, miks seda jama üldse vaja oli?

Üldse on kogu mäng korduv, teed neid sarnaseid missioone, mille ülesehitus on teineteisele üsna sarnane, sinna kõrvale korjad infokillukesi, et siis mingeid aardekaste leida või kedagi midagi leida. Kõige parem viis selleks on kuhugi baarileti najale nõjatuda, sest just seal räägitakse kõigi kuuldes kõik saladused välja.

Ahjaa omadusi saad siis mängus läbi uute tutvuste, kas siis mingeid missioone tehes või teatud asju kogudes või muid tingimusi täites. Nii saad oma relvi ja varustust paremaks ja muid huvitavaid ja vähem huvitavaid oskusi juurde.

Sündikaadid ehk kriminaalsed grupeeringud, neile töid (contracts) tehes saad siis tuntust juurde ja nende kaupmehed müüvad sulle kraami siis parema hinnaga ka lisaks saad siis mingit boonuskraami kõrgemate tasemete juures. Lisaks sõltub sellest ka see kas saad nende kontrollitud alale niisama sisse jalutada või pead sinna tagaukse kaudu hiilima. Kui see kõik välja arvata ei mõjuta sinu mängu ja mängulugu suhted nendega mitte mingil määral.

Üldse ei mõjuta su mängu eriti midagi, sest kogu lugu on väga lineaarne, midagi teisiti teha pole võimalik.

Ma ei tea miks – äkki põhjus selles, et inimesed on süüdistanud, et Ubisofti avatud maailma mängud on viimastel aastatel olnud liiga sarnased teineteisele – aga Ubisoft on võtnud kätte ja senisest hästi töötanud avatud maailmast suurema osa kihte eemaldada, selle parema osa kihtidest ja alles jäi armetu luukere, see halvem osa. Ja sellest on väga kahju, sest tegelikult peitub “Star Wars Outlaws” taga väga hea idee, sellest oleks võinud saada võrratult äge asi.

See nn. “avatud maailm” on osavõtmatu, sealsed loomad ei reageeri sulle kuidagi, tulista või sõida neile otsa, sind pole lihtsalt olemas. Siia on küll ära peidetud mingid küsimärgid, kuid peale paari nende kontrollimist jõuad kiirelt arusaamale, et see on mõtteu ajaraisk ja nii liigudki sa punktist A punkti B mingi lollaka hõljukmootorrattaga, mis pahatihti teeb lauskokkupõrkeid nähtamatute objektidega või pisikese kivikesega millele jalgsi olles saad peale astuda, aga hõljuksõidukiga üle ei saa. Lisaks on pahatihti selles “avatud maailmas” mingid piirkonnad põhiloomissioonide taga lukus.

Ja minikaarti ka pole ja GPS süsteemi ka mitte ja ka suur avatud läbi menüü avanev kaart ei ole täpne, paistab et keegi on teinud maailmas korralikke ümberehitusi, sest pahatihti on olukordi kus kaardi järgi seina pole aga mängus on.

Peaaegu oleks unustanud – kosmoselahingud. Jah need on mingil määral olemas, aga pigem sellised kesised, et vahepeal täitsa hea vaheldus, aga kosmoselahingute isu see ära ei kraatsi ja kunagiste “X-Wing” kosmoselahingute vastu ei saa.

Küll aga on päris hästi ära tabatud “Star Warsi” olemus, näiteks baarid mängus, muusika, värvid, teema. Selle osa eest tuleb Massive Entertainmenti kiita.

Kui kogu eelpool mainitud jama, mida absoluutselt vaja pole, välja lülitada, muutub “Star Wars Outlaws” mingil määral isegi mängitavaks, kahjuks jääb aga mängu endiselt alles see tüütu ja halb platvormimine ja hiilimine, korduvad tüütud missioonid ja tegevused ja lihtsalt kohutav AI. Rääkimata siis sellest, et sinu valikud on äärmiselt limiteeritud ja neis paaris kohas kus sul mingisugune näiline vabadus antakse otsustamisel, ei mõjuta need vähemalgi määral sinu mängu, mida kusjuures üks mängu tegelane sulle mängu ajal ka konkreetselt ise ütleb. Ja sellest on kahju, sest idee on mängul hea ja “Star Warsi” olemus on hästi ära tabatud, kuid kõik see ei suuda kompenseerida viletsat teostust.

“Star Wars Outlaws’ist” oleks võinud saada suurepärane mäng, kui Ubisoft oleks truuks jäänud juba töötavale avatud maailmale, jätnud välja tüütu platvormimise ja andnud mängijatele rohkem vabadust missioonide tegemisel. Tegemist peaks olema AAA-mänguga, aga hetkel jätab see mulje nagu oleks tegemist odava indierämpsuga, kuhu pole viitsitud aega ja raha panustada ning on kiiruga kokku klopsitud, et midagi Mikile ette näidata oleks. “Star Wars Outlaws” pole Tähesõdade mäng, mida te otsite!

Lapsevanematele: “Star Wars Outlaws” on PEGI reitingusüsteemi järgi soovitatav alates 12 ja olen üldises plaanis sellega nõus. Kusagil selles vanuses võiks see mäng tõepoolest ehk sobida, kui ronimine ja hüppamine ning rütmi peale uste avamine sobib.

“Star Wars Outlaws” on selle arvustuse ilmumise ajal veel pooleli, mistõttu täiendan arvustust jooksvalt ning lisan hinde pärast mängu lõpetamist, kes teab äkki hakkab see mäng mulle veel lõputiitrite ajaks meeldima, kuigi kahtlen selles sügavalt.