Olete te kunagi mõelnud, et ülivinge oleks mängida mängu, kus peategelaseks on enda ümber võlumulle manavad ja nendes siis kiiresti ja osavalt sibavad ahvid? Mina ka kusjuures mitte. „Super Monkey Balli“ sari on tegelikult juba üsna vana ja selles on lausa mitukümmend erinevat mängu, kuid ma pole kunagi otseselt mõelnud, et seda oleks lahe mängida. Miks siis „Super Monkey Ball: Banana Rumble“ minu Switchi ventilaatoreid vurisema paneb? Sest vaheldust oli vaja ja see vast ongi tavamängija jaoks antud teose/sarja suurim pluss.
„Super Monkey Balli“ mängude mõte on väga lihtne. Erinevate temaatikatega maailmad, erinevad rajad ja mängija peab need läbima. Liikumine on aga huvitav, sest mängija ei liiguta mitte kuuli sees vudivat ahvi või kuuli ennast, vaid parasjagu läbitavat rada. Kui te mõtlesite just erinevate puidust labürintide peale, kus kuuli tuleb finišisse juhtida, siis olete täiesti õigel teel. „Monkey Ball“ on sellele kontseptsioonile väga sarnane.
„Super Monkey Ball: Banana Rumble“ mängu tasemed on lühikesed ja niisama finišisse jõudmine ei nõua eriti vaeva, aga igal tasemel on kolm erinõuet. Korja ära kuldne banaan, korja ära mingi kindel arv banaane ja jõua finišisse ülikiire ajaga. Esimene neist võib olla lihtsalt mingil ohtlikul rajalõigul või nutikalt peidetud hüppeka kohal, teine eeldab lihtsalt osavat juhtimist, et mitte millestki mööda kihutada ning kolmas sunnib otsima võimalikult häid lõikamiskohti või kiireid otseteid. Mina loobusin kõikide tasemete aja peale läbimisest juba kolmandas maailmas, sest paar taset tunduvad mulle seni ilmvõimatutena.
Lugu on samuti lihtne. AiAi nimeline pärdik ja tema sõbrad elutsevad rahumeeli oma troopilisel saarel, kuni ühel päeval ristuvad nende teed pärdikuneiu Palette’iga, kes kisub ahvipundi oma seiklejast isa otsingutele. Selleks tuleb esinevatest maailmadest ära korjata müütilisi esemeid, kuid neid jahivad ka kurjamid ja… Okei, lugu on tõesti mõne hommikuse eelkooliealistele suunatud multika tasemel ega paku midagi peale uue disainiga maailmade tutvustamise.
Kuna lugu on aga unustatav, peab mängitavus olema kõva ja see ongi seda. Tegelikult läheb vaja ainult kahte nuppu (kangi ja siilsoniculikuks keerutamiseks kasutatavat B-nuppu), kuid see muudab mängu ligipääsetavaks igaühele, sest kuna tegu on ühe korraliku käest kätte antava kogemusega, ei pea kunagi nuppe kaua selgitama, vaid võib kohe ahvipalli teele saata. Okei, aeg-ajalt tuleb ette mõni tõsiselt krõbe maailm, kus raskusaste raketina kosmosesse lendab, aga kuna loo läbimiseks ja uute tasemete avamiseks on vaja ainult lõpuni jõuda, võib vabalt peale klõpsata ühe mitmest abivahendist (näiteks teejuhatamine, kust veereda) ning raskema taseme unustada.
Loo käigus külastatakse 10 maailma, millest igaühes on 10 taset. Kui loo lõpuni jõuad, avaneb igast maailmast ka kangem EX-versioon, mis vähemalt minu näpuosavuse ja kannatuse tõsiselt proovile panid. Need pole aga kohustuslikud, kuid lisavad üsna lühikesse mängu kamaluga sisu. Lühikesse seepärast, et kuigi loo-osa on lõbus, ei näe ma ennast seda pärast arvustamise lõppu enam kordagi käima panemas. Tegu on mängude kiirläbijate või tulemuse peale mängijate unistusega, sest see aja peale läbimine tundub olevat see, mis internetis kõik kihevile ajab. Tavamängija läbib loo ja siis on põhimõtteliselt kõik.
Oot-oot, mitmikmänguosa on ju ka? Loo-osa saab läbida samuti mitmekesi, aga lõviosa lõbust peaks koonduma Battle Mode’i, kus on proovimiseks viis erinevat mängulaadi (Race, Banana Hunt, Ba-Boom!, Goal Rush ja Robot Smash). Need kõik on üsna igavad, peale Race’i, mis on täiesti adekvaatne „Squid Game’i“ või „Fall Guysi“ või „Crash Bashi“ meenutav võidujooks, kus sa pead ellu jääma ja finišisse jõudma.
Seega „Super Monkey Ball: Banana Rumble“ ammendab ennast umbes ühe nädalavahetusega, sest kuigi loo-osas on tasemeid esialgu 100, millele hiljem lisandub veel 100, on need kõik vähem kui minuti pikkused. Loomulikult kasvab mänguaeg tänu ebaõnnestumistele suuremaks, aga üle 4-5 tunni ikka ei kulu, et põhimõtteliselt kõik ära näha. Samas võite te langeda selle lõksu, üritades kokku 200 tasemel üha paremaid ja paremaid aegu saada ja kõikide tegelastega mängu läbi teha, sest erinevad ahvid on ka erinevalt juhitavad ning mängu seest kogutava raha eest saab neile mütse ja kostüüme osta. Lisaks saab juhtimist vabalt enda soovi järgi muuta, sest vastavaid seadistusi on mängus terve ekraani jagu. Ka Switchi liikumissensoreid saab kasutada, kui tahategi Switchi kallutada, aga see tundus nii kohutavalt ebatäpne, et ma lülitasin selle pärast 10 minutit pusimist välja.
Mina kahjuks ei jäänud antud mängu lõksu, seega kuigi „Banana Rumble“ on täiesti korralik mäng, mille üheks väheseks veaks on mitmikmängu kaadrisageduse kukkumine 60 pealt 30 peale, ei saa ma seda niisama emotsiooniostuks soovitada. Mäng on mõeldud arkaadmängude sõpradele või antud seeria fännidele, kuid tavamängurile jääb see banaaniamps kahjuks väga pisikeseks.
Lapsevanematele: mäng ei ole otseselt raske, aga võib ennast kiiresti ammendada, kui tasemete aja peale läbimine huvi ei paku. Pigem soovitaksin seda vanematele mänguhuvilistele, kes tahavad lihtsalt vahel tööle 15 minutit vaheldust.
Ilmus: 25. juuni 2024
Arendaja: Ryu Ga Gotoku Studio
Väljaandja: Sega
Ülevaade tehtud: Nintendo Switch OLED
