Tekken 8 – raudrusikakunni turna

Enne kui ma endale PlayStation 1 ostsin, käisin ma üsna tihti pärast kooli Lasnamäel Kotka kaupluse konsoolimängupoes aega veetmas. Seal sai üsna väikese summa eest PlayStationitel mänguaega osta ja uusi sõpru leida. Kaks levinuimat mängu, mida nii eesti kui ka vene keelt kõnelevad nooremad ja vanemad mängurid seal mängida tahtsid, olid „Twisted Metal 2“ ja „Tekken 2“. Eriti see viimane, kus virtuaalseid rusikaid ja jalgu virtuaalsetele nägudele ja tagumentidele tutvustati, oli selline mäng, mida „rentides“ sinu tooli taha hetkega trobikond rahvast kogunes, sest „Tekken“ oli alati selline mitmekesi mängimise mäng. Vahel sai koguni rahad kokku klapitatud ja päris mitu tundi järjest nii-öelda „võitja lauas“ süsteemil mängitud. Jah, arvasite õigesti, ma sain sageli pähe. Seepärast polnud mingi ime, et ma tahtsin paremaks saada ja „Tekken 2“ oli esimese viie PlayStation 1 mängu seas, mille ma koos konsooliga koju tarisin, et üksinda ja sõpradega koos rahulikult harjutada.

Sealt edasi tulid juba „Tekken 3“, „Tekken Tag Tournament“ ja hunnik muid numbritega „Tekkeneid“. Mida me siit järeldame? „Tekken“ on üks neist mänguseeriatest (lisaks NBA korvpallimängudele), mis on saatnud mind terve minu 3D-ajastu mängimise. Nüüd ilmus selle kaheksas osa ja ma pidin seda otse loomulikult mängima. Pean ainult tunnistama, et ma pole “Tekkenit” kunagi “hästi” mängima õppinud ja mu oskused on heal juhul pühapäevamängija tasemel, kuid see ei takista mind selle seltsis aega veetmast.

„Tekken 8t“ on tegelikult oodatud kaua. Eelmine osa ilmus juba aastal 2017 ja see pidi olema suunatud just nimelt turniirimängijatele. Ilmselt seletab see ka „Tekken 7“ viletsat üksinda mängivatele kaklusmängusõpradele suunatud sisu. „Tekken 8ga“ on seda viga ilmselgelt parandada tahetud ja mängus on korralik anime stiilis lugu, põhitõdesid õpetav Arcade Quest ja võimalus võrgumängulaadist teiste mängijate Ghoste ehk koopiaid alla laadida ning nende vastu madistamist harjutada. Aga räägime kõigest lähemalt.

Alustame siis sellest, et kui juba eelmised neli „Tekkeni“ osa on olnud sellised rünnakule orienteeritud kaklusmängud, kus on eesmärgiks vastast võimalikult kaua õhus/põrkes hoida ja materdada, siis „Tekken 8s“ on agressioon veelgi tähtsam. Lisaks tavalistele käe- ja jalalöökidele on igal tegelasel lugematu arv erinevaid erilööke ja löögiseeriaid ja „Tekken 6s“ tutvustatud tugevad Rage Artid ning uusimas osas lisandub siia ka Heat.

Heat on korra raundis aktiveeritav lisaenergia, mis võimaldab kasutada uusi lööke, teha kahju ka blokkivale vastasele ning õiget hetke varitsedes valla päästa Heati kasutavaid tehnikaid (Smash, Burst, Dash). Mõned löögid vallandavad näiteks tabamise hetkel Heati, võimaldades kiirelt vastasele järele tuisata ja teda veelgi enam nuhelda. Seeläbi tundub vähemalt mulle, et raundid kestavad veelgi vähem aega kui varasemates „Tekkenites“, kuid on samas uhkemad ja lõbusamad, sest tavaline toksimine võib hetkega muutuda kellegi peapidi maa sisse virutamiseks.

Kuna igal tegelasel on nippe ja tehnikaid maa ja ilm, oleks vaja neid kuidagi õppida, eks? Selleks on olemas Arcade Quest, kus mängija loob endale virtuaalse minategelase, kellega rännatakse läbi erinevate mängusaalide, et saada parimaks pokemonitreeneriks… ei, vale mäng. Hoopis parimaks Tekkeni mängijaks. Sinu seikluse ajal jagab sõber Max erinevaid õpetussõnu, kuidas mingit tehnikat või mängumehaanikat kasutada. Mina soovitangi kõikidel „Tekkeni“ uustulnukatel esmalt just selle mängulaadiga tutvust teha, sest see annab mõnusa põhja kõikideks teisteks valikuteks. Arcade Quest on vahva mängulaad veel selle poolest, et see laseb heita põgusa pilgu “Tekkeni” ja miks mitte üldse kaklusmängijate hobile. Kes tahab saada maailma parimaks, kes tahab teistele oma tegelase kostüümi näidata ja kes tunneb end lihtsalt proffide seltskonnas nuppe vemmeldades hästi? Mängus on kõik stereotüübid olemas ja nad on kui üks suur pere, kes sinu vastu kakelda tahab.

Järgmisena tasuks piiluda vast „The Dark Awakens“ nimelisse loorežiimi. See pole pikk, kõigest 3-4 tundi, kuid sellega pannakse (vähemalt selleks korraks) kena punkt aastakümnetepikkusele Mishimade ja Kazamade saagale. Paljud tegelased saavad vähemalt hetkeks võimaluse särada ja lugu ise on läbi ja lõhki animeklišeedest nõretav ning seetõttu ka nauditav.

Läbi Arcade Questi tüürides avaneb õige pea ka Super Ghost Battle valik, kus saab kakelda erinevate tehisintellekti poolt juhitud mängijate koopiate vastu. Kui „Gran Turismo 7“ tehisintellekti poolt juhitud Sophy mängu lisati, muutus mäng hoobilt paremaks. „Tekken 8s“ on tehisintellekt kohe alguses sees ning oskab käituda mängijale omaselt. Kui minu Zafina löögiseeriad olid väga algelised ja kobavad, siis õpib ka tehisintellekt nii-öelda minu moodi mängima ja kasutab sarnastes olukordades samu nippe nagu minagi. See on väga hea viis ka pisut peeglisse vaadata, et näha, kuidas sinu vastu võidelda on. Lisaks saab netimängutoas ringi joostes teiste mängijate Ghoste alla laadida, et nende vastu kätt harjutada. See mängulaad annab „Tekken 8le“ kindlasti pika ea, sest põhimõtteliselt võid sa enda Ghosti treenida kõikide tegelaste vastu hästi mängima ja nii on sul kogu aeg sinuga võrdväärne vastane varnast võtta.

Unreal 5 mängumootoril jooksev „Tekken 8“ näeb küll väga kena välja, aga mind häirib näiteks jätkuvalt see, et maapind tegelaste kukkudes katki läheb. Ei, ma ei mõtle mitmetasandiliste tasemete purunemist (kuigi ka see on mängus olemas), vaid maapinnale tekkivaid pragusid. See on mind häirinud juba väga-väga mitmes „Tekkenis“ ja sama on ka uusima osaga.

Tasemed ise on… unustatavad. Jah, erinevates kohtades kakeldes tuleb arvestada purunevate seinte ja põrandaga või vastase vastu seina põrgates löögiseeria jätkamisega, aga, olles „Tekken 8t“ nüüd 2 nädalat mänginud, ei suuda ma ühtegi taset silme ette manada, sest need on… igavad.

Kõik 32 tegelast, kes hetkel mängus, on suurepärased ning kuigi igaüks neist räägib oma keeles ja kõik saavad jutust aru, ei häiri see mind kuidagi. Olgu, on paar tegelast (näiteks Nina), kelle hääl on sisse loetud suurima ükskõiksusega maailmas, aga sellised apsakad on pigem erandiks. Muidu on tegelased ülihästi animeeritud ja erinevast materjalist riided ja hõlstid lehvivad, nahk saab mustaks ja läheb higiseks ning näoilmed paistavad samuti täitsa vahvalt vahelduvat, kui mäng neid rohkem näitaks. Jätkuvalt on mängust kadunud automaatne viimase löögi kordus, seega pisut visuaalset naudingut on kaotsis.

Huvitaval kombel puuduvad mängus igasugused mikromaksed. Konkureerivad kaklusmängud küsivad kostüümide ja kosmeetika eest ulmesummasid, kuid „Tekken 8s“ on kogu kosmeetika ostetav mängu seest kogutava valuuta eest, mis on äärmiselt tervitatav. Ainus raha eest ostetav lisa on hetkel Season Pass 1, sest loomulikult ei ole kõiki tegelasi põhimängu ära mahutatud, sest neid saab ju hiljem juurde müüa, kuid 32 kaklejat peaks olema piisav hulk, kui te ka Season Passi ei osta.

Kosmeetika on aga sarnaselt tasemetele küllaltki igav, sest igal tegelasel on üüratu hulk teksapükse ja dresse ja t-särke ja soenguid ja prille, mis lubab küll üsna leidlikult erinevaid popkultuurist tuntud isikuid luua, aga kus on seksikad kleidid? Bikiinid? Joped? Ma nagu mäletaks, et „Tekken 7“ tegelase muutmise võimalused olid palju suuremad. Aga vahest mu mälu petab mind? Parandage kommentaarides või discordis, kui ma eksin. Lisaks ei saa riietusesemed kostüümidega hästi läbi. Näiteks kui tegelasel on seljas kleit, siis ma ei saa ära vahetada jalatseid, ilma et kleiti T-särgi või millegi muu vastu ei vaheta.

Ilmselgelt on suur osa „Tekken 8“ võlust just teiste mängijate vastu mängimine, olgu selleks siis internetikaklused, mis jooksevad minu pühapäevamänguri pilgu läbi üllatavalt sujuvalt, sest probleeme nagu ei olnud; või siis silmast silma kohtumistel peetavad löömingud, mille hulka kuuluvad nii sõpradega diivanil toimuvad matšid või ametlikud turniirid, mida korraldatakse näiteks Artise kinos. Hoidke sotsiaalmeedias ja Õhtulehes silmad lahti, kui tahate Eesti tippude vastu kätt proovida ja nende käest taktikat õppida.

Tipptasemel „Tekken“ on otsekui agressiivne tants, kus võidab see, kelle sammud-näpulöögid kõige vähem segi lähevad. „Tekken 8“ lisab aga ka lihtsama variandi. Ühe nupuvajutusega (algseadetel on selleks L1 või siis vasak bumper) saab lülituda lihtsamale juhtimisstiilile, kus iga puldi nupp teeb erinevaid erilööke või löögiseeriaid ja nii saab võitluse ajal lahe välja näha ka täielik algaja. Ahjaa, kui te tahate veel paremaks saada, siis kõiki matše on võimalik salvestada ja hiljem Replay-valiku alt üle vaadata. Replay vaatamise ajal annab mäng soovitusi, mida mingis olukorras võiks teisiti teha ja mängija saab soovitusi kohe ka katsetama minna, seejärel korduse vaatamise juurde naasta ja edasi liikuda. Ülimugav ja mõnus lahendus. Kiidan heaks.

„Tekken 8“ on suurepärane ajaviide nii kogenud Tekkenigurule kui ka kaklusmängude maailmas esimesi samme tegevale algajale. Kui te ei taha kedagi jalaga lüüa, võite piiluda omamoodi rannavõrkpallimängulaadi nimega Tekken Ball. Kui sellest ka villand saab, võite hakata läbima kiireid tegelaste looampse, kus pärast viite kaklust näidatakse selle tegelase saatust pärast turniiri võitu. “Tekken 8” on lõbus, lärmakas ja kiire mollimine, mis ei jäta kindlasti kedagi külmaks ja mis jääb vähemalt minu kaklusmängude valikusse püsima kuni sarja järgmise osa ilmumiseni.

Lapsevanematele: “Tekken 8” on soovitatav alates 16. eluaastast, sisaldades suures koguses vägivalda, mis on ka loomulik, sest tegemist on ju kaklusmänguga. Siiski ei ole ekraanil toimuv nii verine nagu seda on “Mortal Kombati” mänguseeria, kuid käte ja jalgade väänamisega puutub päris tihti kokku.